Kevadohver. Андерс де ла Мотт

tundus, justkui tarduksid kõik neli paigale. Ainult nende silmad liikusid, pilgud ekslesid ringi nagu hirmunud väikesed varblased.

      Arne vaatas tungivalt oma õepoega. David avas paar korda suu, justkui tahaks midagi öelda.

      „Ei, ei ole näinud. Ega ju, David?”

      Väike adopteeritud printsess tegi suu lahti. Ta ajas end sirgu ja heitis Davidile nõudliku pilgu.

      „Eei,” pomises poiss.

      „Elita käib üheksandas,” lisas tüdruk. „Meie käime alles kuuendas.”

      „Või nii. Mis su nimi nüüd oligi?”

      „Jeanette. Aga kõik kutsuvad mind Nettaniks.”

      „Sinu isa on vist Tornaby kooli direktor?”

      „Jah. Ja ema on vallavolikogus.”

      Tüdruk vaatas talle jultunult otsa, see ärritas, kuid tegi samal ajal Arnele ka nalja.

      „Näed siis.”

      Ta tõmbas õhku läbi hammaste. Neil jõmpsikatel on midagi plaanis, see on selge. Küsimus on vaid selles, kas ta viitsib asja lähemalt uurida. Ta libistas nimetissõrme ja pöidlaga üle vuntside. Mida suudab õieti kamp pelglikke kaheteistkümneaastaseid Tornabys korraldada? Vastus oli lihtne: mitte midagi sellist, mis talle huvi pakuks.

      „Ärge lollusi tehke,” ütles ta. „Sest muidu võib Lehemees teid ära viia.”

      Ta osutas oksakuhja otsas seisvale nukule, rahulolevalt nägi ta, kuidas neli jõmpsikat näost veidi kaameks tõmbusid.