Looduses ja loodusega. Jaan Kaplinski

ses ja loodusega

      Raamatu väljaandmist on toetanud

      

      Esmatrükid:

      Mõtsa ja tagasi. Võro Instituut, 2014

      Latsepõlve suve. Võro Instituut, 2019

      © Jaan Kaplinski, 2020

      Võru keelest tõlkinud: Maarja Kaplinski

      Toimetaja: Tiia Toomet

      Kujundaja: Heiko Unt

      Kaanefoto: Rene Põder

      Projektijuht: Martin Kivirand

      Pildid Jaan Kaplinski erakogust

      © Kirjastus Paradiis, 2020

      ISBN 978-9949-7412-4-3

      e-ISBN 9789949741298

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Sina kerge-

      jalgne sammal

      juba

      aknal

      juba

      katusel

      käia

      mööda

      tillukesi jalgu

      mis nii palju

      varem sust

      said pärale

      mööda sõrmi

      mis hoidsid

      sind elades

      peaaegu

      talumatus

      maailmas

      ammu enne kui

      mõistsid

      neid

      näha ja

      nimetada

      Metsa ja tagasi

      Pilved meeldivad mulle vist kõigist asjadest kõige rohkem. Pilved ja mets. Pilvi võib muudkui vaadata ja vaadata. Neist ei saa kunagi villand. Metsas võib muudkui käia ja käia. Metsas ei ole nii, nagu metsast väljas, et punktist A punkti B on üks kõige õigem tee ja seda teed siis käiakse. Metsas on teid ja radu küll, aga seda ühte õiget nagu ei olegi, võid minna nii ja naa. Metsas käiaksegi rohkem nii ja naa, otsitakse seeni või marju, aga seened ja marjad ei kasva sellistes punktides, ei kasva peenra peal. Metsas võid minna igale poole, mets ise õpetab sulle, kuhu minna, pakub võimalusi. Ja metsas ei ole alati vajagi kuhugi minna, võid niisama roita. Tegelikult on suures linnas, päris linnas ka nii, seal võid samuti roita. Roita ja vaadata, mis silma hakkab. Ema rääkis mulle, et prantslastel on sellise linnas roitmise ja ringivaatamise jaoks oma sõnad flâner ja musarder. Yves Montand, kelle laule ma kooliajal hoolega lugesin ja ümber kirjutasin (isegi laulda proovisin), laulis, et „J’aime flâner sur les grands boulevards, il y a tant de choses, tant de choses, tant de choses á voir.”1 Või midagi sarnast. Aga meie Visnapuu kirjutas New Yorgis:

      O põlismetsade üksindust

      suurlinna põlises põues!

      Ma kõnnin ja vaatan otse just

      kui metsastai jumala õues.

      Ma olen mõelnud mitu korda, et peaks kirjutama ühe loo mõnes suures linnas roitmisest, sellest, kuidas ma käin näiteks paar versta läbi Pariisi, Londoni või New Yorgi. Budapestis oli mul natuke aega, tegin isegi ülestähendusi märkmikku, aga suuremast kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Üks asi selle juures on, et linnas on kõik märke täis ja liikumine on kindlalt paika pandud ja seatud. Sa ei kõnni autotee peal, ei astu võõrast uksest sisse, ei vaata võõrast aknast sisse. Ja kõigel on nimed ja numbrid ja sildid küljes. Roita võid küll, aga ainult kõnniteed mööda. Vaadata on muidugi palju, aga see kõik on inimeste tehtud ja inimeste tähelepanu märk on kõigel küljes. Linn on tükk tihedat, kompaktset semiosfääri. Sellepärast on mul alati tahtmine linnas kuhugi parki või siis surnuaeda minna: seal on puid-põõsaid, rohtu ja lilli. Inimeste istutatud küll, aga kasvavad ikka ise nagu Jumal juhatab. Mõnel pool on küll puid ja põõsaid ka inimese tahtmist mööda lõigatud ja painutatud. Jugapuud nagu pallikesed või sambakesed, või lausa kandiliseks lõigatud. Selliseid puid ma endale ei taha.

      Metsas jääb taevas kaugele, taevas ja pilved. Puud on inimese ja taeva vahel. See tuletab meelde kirikut, kirik tahab ka olla inimese ja taeva, inimese ja jumala vahel. Öeldakse, et gooti kirik on natuke metsa moodi, kõrged sambad nagu puutüved ja üleval kõrgel lagi piltide ja akendega nagu puuladvad, kust valgus, taevas läbi paistab.

      Kui ma Portugalis olin, siis meeldis mulle vahel roita mahajäetud istandustes ja mujal metsikutes paikades. Neid oli meie linna ääres küllalt. Inimesi ei olnud näha, ma käisin seal ikka nädala sees, ehk laupäeval või pühapäeval oli rohkem inimesi, ei tahtnud nendega kohtuda. Mesipuid oli ka paaris kohas. Kui teisel aastal jälle istandusse tagasi tulin, olid ühed mesipuud tühjad, ei tea kas omanik oli surnud või oli midagi muud juhtunud. Mesipuud seisid ilma mesilasteta, ilma meeta.

      Korra seisin Strasbourgis katedraali ees ja vaatasin toda imeasja ja ühekorraga sain aru, et selle katedraali tornides on inimese taevassepüüdmise ajalugu, kirikulugu. Alustuseks vägev torn, mis siis jagunes mitmeks osaks, need omakorda mitmeks ja lõpuks on torne ja tornikesi juba palju, ja jäävad teised muudkui peenemaks ja kaotavad oma väge. Ühest jämedast tornist on saanud tornide võsa, tornide mets. Mets ei küüni taevasse kasvama, ennevanasti uskusid inimesed, et kusagil on üks suur puu, mis kasvab taevasse. Ilmapuu, nagu teda on kutsutud. Puu, kes kannab taevast. Kui ta maha murdub, sajab taevas alla ja kõigel on lõpp.

      Aga Strasbourgi katedraal kõneles mulle midagi Õhtumaa, Oktsidendi vaimust, sellest, kuidas seal hakatakse ehitama ja looma midagi suurt ja ühtset, näiteks kirikut, aga see suur ja ühtne ei püsi koos, vaid jaguneb ja jaguneb lahku, kasvab mitmesse harru. Kirikust sünnivad kirikud, sektid, usulahud. Ehk see peabki niimoodi olema. Et kui seda ühtset ja üleüldist väga kõvasti koos hoiad, siis laguneb ta veel kindlamini. Nagu Sovetski Sojuz. Targem on metsa käest õppust võtta ja lasta asjadel omamoodi ja omal viisil kasvada. Puu hargneb ka, puu ei kasva nagu post või sammas. Puust kasvab oks, oksast oks ja tollest oksast jällegi oks ja nii edasi. Las kasvab.

      Nagu targemad inimesed ütlevad, mets on meie kandis olnud natura, kõige olemasoleva üks pool. Teine pool on siis kodu, cultura. Kodu, õu, nurm, tee… Ühe maailma teine pool. Või äkki hoopis teine maailm, too teine, l’autre, the other. Vanasti elas mets oma elu, tal olid oma seadused, oma valitsus, inimene ei tohtinud metsa niisama tükkida. Mets vaatas ja nägi, mets ei tahtnud, et inimene asja ees, teist taga teda segama tükib. Mets võis kurjaks saada, inimese ära eksitada… Metsa ei saa istutada, kasvama panna. Mets peab ise kasvama. Metsi jääb ikka vähemaks, puupõllud, puuistandused tulevad asemele, inimene pigistab loodusest välja, mis pigistada annab. Metsast, puudest, loomadest, töötegijatest. Mets võetakse maha, metsa eest saab raha, raha eest saab metsa mahavõtmise masinaid. Raha eest saab sõita kuskile, kus metsa veel järel on. Aga kui mõtlema hakkad, ei saa jätta küsimata, et kui mets ja kodu on nagu antipoodid, teineteise vastandid, misasi on siis kodumets. Või metsamaja, metsatare, nagu meie pool on. Ehk ei ole nad siis ilmtingimata vastandid ka…

      Aga metsas peab inimene ikka käima. Mõnele mets meeldib, mõni kardab metsa, mõnele on mets lihtsalt igav. Mõnele, nagu sai kirjutatud, on mets nagu kodu, need on isemoodi inimesed, vanal ajal olid sellised inimesed nõiad, teadjad, targad ja kuidas neid veel kutsuti. Mul on metsas lihtsalt hea olla. Metsas käimine on mulle vahel mõnu, vahel töö, aga omamoodi rituaal, jumalateenistus ka. Ma vist ei oskagi ilma metsata elada. Võõral maal olen ma ennast kõige paremini tundnud metsas, olgu see mets Amazonase vihmamets, Nepali troopikamets, talvine mets Virginias, lehisemets Sajaanides, sõnajalamets Uus-Meremaal või oma kodumets. Mulle tundub, et mets kõneleb igal pool peaaegu ühte keelt ja seda keelt ma vist

1

„Ma armastan uidata suurtel bulvaritel, on nii palju asju, nii palju asju, mida näha.“ (Tõlk.)