Frida Kahlo ja elu värvid. Caroline Bernard

      Uuesti püüdis ta rääkima hakata, aga keel kleepus suulakke, oigest enamat ta kuuldavale ei toonud. Ja siis tuli tagasi valu. Käsitamatu valu, mis liikus lainetena läbi ta keha, huugas ja sähvis, tõmbus näiliselt pisut tagasi, et rünnata siis veel võimsama hooga. Polnud võimalik öelda selle asukohta, see oli kõikjal. See oli talumatu. Siis läks kõik mustaks.

      Kui ta järgmine kord ärkas, istus Matita ikka veel ta voodi kõrval.

      „Ma olen siin, Frida,” ütles ta nii nagu ennegi. „Sa oled haiglas. Sa sattusid õnnetusse. Buss …”

      Aegamisi hakkas Fridale meenuma. Tramm, mis oli bussile otsa sõitnud, kullatolm ja killud, lärm, rohkem ei midagi. Valu tuli tagasi, aga ta ei tahtnud jälle magama jääda, enne kui pole saanud vastuseid oma küsimustele.

      „Alejandro?” sosistas ta. Sõnad tulid ta suust justkui sitke puder. „Kuidas temaga on?”

      Matita tilgutas talle lusikast veidi vett huultele. „Tema ei saanud nii palju räsida kui sina. Tal pole viga midagi.”

      „Kuidas sa siia said? Kus on ema ja isa?”

      Õde pani käe ta käsivarrele. „Ma lugesin õnnetusest ajalehest. Seal oli sinu nimi ka kirjas. Nii ma siis tulingi.”

      „Mis minuga on? Ma ei saa ennast liigutada. Kas ma olen halvatud?”

      „Sul on palju vigastusi … alakehas. Sind opereeriti.” Matita langetas silmad.

      Frida kergitas hästi ettevaatlikult pead, vaid paar sentimeetrit, et vaadata oma keha. Ta nägi voodilina, mille all oli aimata tema kõhnuke kogu. Ta jalad olid venitussidemetega voodijalutsi külge kinnitatud. Ta pingutas reielihaseid ja valu sähvis tast läbi. Oiates lasi ta end tagasi asemele.

      „Arstid ütlevad, et sa ei tohiks end liigutada, selleks et kõik saaks jälle kokku kasvada,” ütles Matita. „Sellepärast sidusid nad su kinni.”

      „Misasi peab kokku kasvama? Räägi mulle!”

      Matita neelatas. „Eks sa saaksid seda nagunii teada: bussi käsipuu tungis sulle puusa ja … läbi alakeha välja. Üks neer on vigastatud. Peale selle murdus ühe reieluu kael ja su vasak jalg on üheteistkümnest kohast …”

      „Vasak?” sosistas Frida. „Terve jalg?”

      Õde noogutas.

      „Mis veel? Ma tahan kõike teada.”

      „Su parem jalg sai ka viga. Jalalabal on muljumishaavad ja nihestus. Ja su vasak õlg oli liigesest väljas.”

      Frida sulges silmad.

      „Kus on ema ja isa?” küsis ta uuesti.

      „Ema ei räägi ikka veel minuga. Seda, mida ma nüüd ütlen, tean ma Cristina käest. Nad on kõik kodus šokiseisundis ja … musta riietunud. Kui ema õnnetusest kuulis, ei söönud ta mitu päeva midagi ega rääkinud. Ta keeldub haiglasse tulemast.”

      „Ja isa?”

      „Tema jäi murest haigeks. Tead küll …”

      „Tahad öelda, et tal oli atakk?” Nende isa oli juba aastaid kannatanud langetõvehoogude all, kuid kulus hulk aega, enne kui sellest võis perekonnas rääkida.

      Korraga kerkisid Fridal katkendlikud mälestused silme ette. Ta oli veel laps, kui Guillermol tekkis esimene atakk. Metsikult tõmblevad jalad, pahupidi silmad … Kolm päeva pärast seda oli ta õde kadunud. Alles aastaid hiljem oli ta mõistnud, et need juhtumid polnud omavahel kuidagi seotud.

      Matita ohkas. „Frida, sa pead andma neile aega, et nad selle olukorraga harjuksid. Sinuga juhtunud õnnetus oli neile šokk. Seni, kuni nad tulevad, olen mina siin. Ööl ja päeval.” Ta võttis Frida käe pihku ja surus seda kergelt. „Ma olen rõõmus, et me leidsime teineteist taas, olgugi et sellises olukorras …”

      Frida sulges silmad.

      Naine ülejärgmises voodis hakkas leelotavalt palvetama: „Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil. Aamen. Ole tervitatud …” Tundide kaupa ta muud ei teinudki ja ajas Frida sellega juba pooleldi hulluks. Kuidas ta küll vihkas seda haiglat! Ta lamas koos kahekümne viie naisega suures kõledas saalis, mis oli pidevalt hämar. Väikesed aknad olid nii kõrgel, et nendest ei saanud välja vaadata. Õhk oli umbne ja läpatanud, ruumis oli liiga soe. Voodite vahele, kuid siiski vaid peatsi juurde oli asetatud vahesirme, mis pidid looma petliku eraldatuse tunde. Frida kuulis iga häält, teiste naiste norskamist, hädaldamist ja nuttu, kuid kõige rohkem käis talle närvidele palvetaja. Teised naised võisid vähemalt istukile tõusta või isegi mõne sammu käia. Seevastu tema oli neetud liikumatult selili lamama ja lage vahtima. Ilma õeta oleks ta igavuse kätte surnud. Ent iga kord, kui ta oma rahutust unest ärkas, oli Matita tema kõrval. Kui lõputult tänulik ta selle eest oli! Matita istus kõigutamatult ebamugaval toolil ta voodi juures ja kudus, andis talle juua, tõi talle süüa ja toitis teda, luges talle ette ja ajas teda oma pööraste lugudega naerma.

      Frida püüdis olla tugev senikaua, kui Matita oli temaga. Aga kui väljas läks pimedaks, pidid kõik külastajad lahkuma. Igal õhtul vaatas Frida talle raske südamega järele, ja kui õde oli talle ukselt peaaegu hääletult hüüdnud „Homseni!”, vajus ta kurnatult tagasi asemele. Peagi kustutati siis tuled ja varjud tulid naisi kummitama. Igaühel olid omad deemonid, isiklikud painajad.

      Lähedalt kostis ühest voodist mahasurutud oigamist, mis läks üle tasaseks halinaks, siis jäi vaikseks.

      See vaikus rõhus Fridat justkui kivi. Ta peaaegu soovis tagasi naabervoodi naise soigumist ja palveid. Siis oleks ta vähemasti saanud selle üle ärrituda ja peletada nõnda nimetut meeleheidet, mis teda reetlikult ründas. Veel mõne päeva eest, enne kohutavat õnnetust oli ta olnud muretu, õnneliku tulevikuga noor inimene, kelle elu oli tulvil värve ja saladusi, mis vaid ootasid seda, et ta neid rõõmust ja uudishimust pakatades avastaks ja lahendaks. Aga nüüd? Enam polnud mingeid saladusi. Mitte midagi enam, mis veel tulla võiks. Otsekui oleks välk Maad tabanud ja viimse kui nurgataguse ära valgustanud. Tema planeet oli saanud Valude planeediks, läbipaistvaks nagu jää, ja selle taga oli tühjus. Frida oli pidanud elu kõik õppetunnid omandama üheainsa sekundiga, õnnetushetkega. Kogu eluks jääb ta haigeks ja peab taluma valusid. Ta elu oli möödas, enne kui see üldse õieti alata sai. Ülejäänud öö püüdis Frida endale oma tulevast elu ette kujutada, ent kui väga ta ka püüdis, ei leidnud ta selles midagi ilusat. Ta nägi end vana naisena, kellest on elu imed mööda läinud. Teda haaras paanika. Pisarad valgusid üle näo, ta tõstis käe, et need ära pühkida, ja tundis seejuures, kuidas valu läbi selja tungis. Isegi sellist süütut kergendust polnud talle ette nähtud! Ei, nii ei tahtnud ta elada. Parem olla surnud. Arstide jaoks oli see nagunii meditsiiniline sensatsioon, et ta oma raskete vigastustega ikka veel elas. Kui ta lihtsalt lõpetaks võitlemise elu eest, millel polnud tema jaoks varuks enam ühtki imet? See kujutlus muutus kuidagi ahvatlevaks ja tõi talle rahutu une.

      Kui ta järgmisel päeval ärkas ja vaatas naabri poole, kes oli õhtul oianud ja siis järsku vaikinud, oli selle voodi tühi. Üks õde võttis sealt linasid ära. „Kindlasti tuleb siia kohe uus patsient,” ütles ta Fridale.

      Üks mõte sähvas pähe: mis siis, kui too naine oli surnud tema eest, tema asemel? Selleks et näidata, mismoodi on olla surnud? Et surm hävitab kõik ja on lõplik? Aga kui tema jaoks oli valude kõrval siiski mingi elu? Või pigem koos valudega? Kas tal oleks julgust seda proovida? Ta ju ikkagi elas veel, olgugi et keegi polnud seda võimalikuks pidanud. Kui ta oli ellu jäänud selleks, et seda kõigile tõestada? Kas ta leiaks selleks jõudu – nii nagu oli juba kord leidnud, pärast lastehalvatust?

      „Jah,” ütles ta valju häälega. Ja veel kord: „Jah!”

      „Surm tantsib siin öösiti voodite ümber,” ütles ta, kui Matita tuli veidi aja pärast ja tõi hommikusöögiks lõhnavaid kaneelisaiu. „Ma olen teda näinud. Aga mind ta endale ei saa!”

      Õde vaatas talle ehmunult otsa.