Ulm sinu eksitas ära. Anna Jansson

veresoon paisus. Maria pööras pea ära ja püüdis sügavalt hingata. Ta ei olnud kunagi varem süstlaid kartnud. Nüüd pani nõela nägemine ta üleni värisema ja ta puhkes nutma. Kirus oma vesistamist ja vihastas õe peale, kes katsus teda lohutada.

      Intensiivraviosakond suples pimestavas valguses. Mariale tuli vastu trobikond rohelisse rõivastatud inimesi, kes kõndisid, kaustad käes, nagu kilpidega varustatud roomlaste sõjasalk. Koridori kaugemas otsas seisis umbes neljakümneaastane musklis mees. Tolle pilk oli meeletu. Silmalaud paistes ja õhukesed juuksed higist märjad. Ta tuli Mariale vastu.

      „Linuse isa.” Ta ulatas terekäe ja võitles pisaratega. „Ma tapaksin need raisad maha, kes minu pojaga niimoodi tegid. Saad aru? Ma lööksin nad maha. Ükski karistus pole piisav. Igavesed kuradi segased!”

      „Ma saan aru, et sa niimoodi tunned.” Maria taganes tema kohutava raevu ees. Kui ta nad praegu kätte saaks, oleks ta kahtlemata võimeline neid maha lööma.

      „Ma kavatsen välja uurida, kes nad on ja tapan nad ära!”

      „Ulf, rahune maha ja mõtle, mida sa räägid.” Heledas kleidis täidlane punapäine naine püüdis mehel ümbert kinni võtta. „Sinu kättemaks Linust tagasi ei too. Ma ei tahaks, et sa vangi lähed. Sa pead maha rahunema. Uffe, sa ajad mulle hirmu peale.”

      Naine puhkes nutma. Mehe sõnad lajatasid nagu piitsahoop.

      „Kurat võtaks, see on sinu süü. Kui ta oleks minu juures elanud, oleksid kehtinud teised reeglid. Sa arvad, et oled hea, kui lubad tal nii kaua väljas olla, kui ta tahab. Aga see on sulaselge kuradi logedus. Kui ta oleks saanud minu juures elada, nagu ta tahtis, poleks seda eluilmaski juhtunud.”

      „Ulf.” Naise hääl oli anuv. „Palun, jäta järele.”

      Mees astus sammukese tagasi, tema väljasirutatud käsi tõrjus naise katse teda emmata.

      „Katarina, see on sinu kuradi süü.”

      Maria astus vahele. Nende tüli oli talumatu kuulda.

      „Kuidas Linus ennast tunneb?”

      „Aga kas sa siis aru ei saa?” Ulf vahtis teda pöörase pilguga. „Ta on surnud! Surnud! Ja ma saan need raisad kätte, kes seda tegid, olgu see või minu viimane tegu. Sitta sellest, kui ma vangi lähen. Ma kutsusin su siia, et teada saada, mis täpselt juhtus. Kas sa tead, kes need olid?”

      „Ei. Ma ei teadnud… et ta on surnud.” Teade oli šokk, kuigi ta oleks pidanud selleks valmis olema. „Mul on nii kahju. Viimane asi, mida ma enne siiatulekut kuulsin, oli see, et ta viidi operatsioonile. Ehk istume kusagile ja räägime rahulikult.” Maria tundis, et jalad vaevu kannavad. Rinnus oli peaaegu talumatu valu. Ta ei tohi minestada. Mitte praegu. Ei tohi tüli teha.

      „Ta suri peaaegu kolm tundi tagasi. Nad ei jõudnud teda isegi operatsiooniks ette valmistada. Üks ribi oli südamepauna tunginud.” Uus nutuhoog murdis naise hääle. „Ja kui nad oleksid ta elu ka päästnud, oleks ta jäänud hingamisaparaadi alla. Arst ütles, et ta poleks enam kunagi teadvusele tulnud. Löögid pähe… algas sisemine verejooks. Ta poleks saanud enam kunagi rääkida, ise süüa, ennast liigutada…”

      „Jäta järele, kurat võtaks, jäta järele, Katarina! Ma ei suuda enam kuulata.” Ulf keeras ringi ja hakkas pikkade sammudega nende ees astuma. Otsekui suudaks ta sõnade eest pageda.

      Nad istusid omaste tuppa laua äärde. Ulf tõusis kohe püsti ja hakkas nende ees edasi-tagasi käima.

      „Raisad!” Ta virutas rusikaga vastu uksepiita. „Raisad!”

      „Mul on teist nii kahju. See on kohutav. Ma ei tea, mida öelda.” Maria võttis Linuse emal ümbert kinni ja sai vastuseks lõpmata tänuliku pilgu. „Kas on mingi võimalus, et Linus tundis neid mehi? Kas ta võis nendega kunagi enne millegagi seoses kohtuda?”

      „Eluilmaski mitte.” Ulf hakkas taas ringi tammuma. „Linusel ei olnud ülepea kuigi palju sõpru. Ta istus enamasti kodus.”

      Katarina piidles silmanurgast Ulfi, et näha, kas ta julgeb mehe juttu täiendada. „Tal oli raskekujuline astma ja ta ei saanud koos klassikaaslastega näiteks jalgpalli mängida. Pingutamine tegi asja hullemaks. Mul oli nii hea meel, et tal oli Oliver, kellega arvutimänge mängida. Et ta üksi ei oleks. Ma püüdsin leida midagi, mida saaksime koos teha, aga see pole see. Niisuguses vanuses poiss peab olema koos sõpradega, mitte emaga. Ma tegin kõik, et ärgitada teda omaealistega kohtuma.” Naine heitis oma endisele mehele pika pilgu, mis ütles: „Aitäh, et ma sain oma jutu lõpuni rääkida.”

      „Koolis teda küll otseselt ei kiusatud, aga ei võetud siiski päriselt omaks,” möönis Ulf. Tundus, et ta jookseb tasapisi õhust tühjaks, kui ei leia enam põhjust Katarina peale karjuda. Ta vajus ukse kõrvale tugitooli. Kõige hullem raev näis olevat lahtunud. „Räägi meile, mis juhtus.”

      Maria kirjeldas peksmist nii leebes sõnastuses, kui oskas, kurjategijaid puudutavatesse üksikasjadesse laskumata. Süüdlaste kinnivõtmine on politsei asi.

      „Me võtame kasutusele kõik oma ressursid, et neid kätte saada. Mina ei saa otseselt uurimises osaleda, aga ma olen tunnistaja. Ulf, ma tunnen sedasama, mida sinagi – et tahaksin nad maha lüüa – ja siis head politseitööd ei tee. Minu ülemus Tomas Hartman on väga hea politseinik. Ta teeb kõik, mis suudab.” Maria sai aru, et tema sõnad ei veena. Ulfi hääles oli varjamatu otsustavus. Ta tõesti lootis, et Ulf võtab asja rahulikult ja laseb politseil oma tööd teha.

      „Aitäh, et sa julgesid… et sa püüdsid Linust päästa.” Katarina embas Mariat südamlikult ja vaatas Ulfi poole. Kuid too ei suutnud tänulikkust ilmutada, sest viha pimestas teda.

      „Sa ütlesid, et on tunnistaja, mees, kes mööda läks ja teid ei aidanud. Ehk kirjeldad teda lähemalt?”

      3

      Kell oli peaaegu üksteist, kui Linn Bogren haiglas vahetuse lõpetas. Just enne õhtuse vahetuse lahkumist toodi intensiivraviosakonnast üks haige neile üle. Otse vahetuse üleandmise ajal. Oleks otsus tehtud kas või tund aega varem, oleks kõik palju libedamalt läinud. Siseosakond pidi vastu võtma mitut haigust põdeva mehe, keda toideti sondiga, kellel oli kateeter ja uriinimõõteanum. Tilguti abil manustati talle elektrolüüte, proteiini ja rasva. Peale selle hapnikuballoon ja hingamisaparaat ning valuvaigistipump, mida nad enne näinud ei olnud. Sellel polnud isegi kasutusjuhendit. Kulus natuke aega, et ta sisse seada ja teatada omastele, et kohtade nappuse tõttu ei saa ta enam intensiivravis olla. Õhtul toodi intensiivraviosakonda raskesti vigastatud poiss, kellel oli kohta rohkem vaja. Loomulikult ei saanud seda eaka mehe omastele otse välja öelda. Oli parem, kui nad näevad seda kui rahustavat sõnumit. Tema seisund on nüüd stabiilne. Me otsustame, et ta võib tavaosakonnas olla. Vanasti, kui majanduslik olukord oli parem, olid eraldi põetajad. Too omadega sassis vana mees oleks vajanud kedagi, kes oleks kogu aeg tema kõrval. Selle lühikese aja jooksul, mis ta osakonnas oli olnud, jõudis ta kaks korda nõelad välja kiskuda, nii et veri ja tilgutis olnud vedelik voodisse jooksid ning nad pidid linu vahetama. Loomulikult vajas mees omaette palatit ja seepärast pidid nad pool osakonda ümber paigutama ja ühe vanadaami koridori viima. Ka too memm oli omadega sassis ja oleks vajanud kedagi, kes tal pidevalt silma peal hoiaks.

      Tänavalaternate valgel astus Linn kiirel sammul mööda linnamüüri ääres kulgevat Strandpromenadenit kodu poole. Kaugel eemal jääsinisel silmapiiril paistis sadama poole sõitev Gotlandi parvlaev nagu valge suhkrutükk. Ta püüdis töömõtteid välja lülitada. Püüdis rahulikult hingata ja lõdvestuda, kuid see oli võimatu. Ta mõtles raskesti vigastatud poisile. Intensiivraviosakonnas töötava kolleegi käest kuulis ta, et poissi oli pekstud ja et tema vigastused on eluohtlikud. Ta nägi koridoris poisi vanemaid. Nende ilmselge meeleheide vapustas teda sügavalt.

      Ei, ta peab töömõtete heietamise järele jätma. Peab enne kojujõudmist maha rahunema, et magada saaks. Homme hommikul tuleb jälle kell seitse tõusta. Parimal juhul saaks ta viis tundi magada. Kui hakkad kord kella vaatama, on kõik läbi. Saan veel viis tundi magada, veel neli tundi, kolm, kaks, üks, null. Tavaliselt magas ta vahetult enne kella helisemist nagu kott. Polikliinikus