Klaas. Inga Gaile

last. Liivamäel on sul hea. Ja sina? Mis mina? Millal sa mulle järele sõidad? Miks sa ei vasta? Ma sõidan kohe, kui saan. Oot, nüüd ma taipan – kas sinul võib ka selle kõige pärast pahandusi tulla? Miks sa ei vasta? ... Sa ju tead, et ma armastan sind ja kui ma ainult võiksin... Kas sul tuleb minu pärast pahandusi? Mida ma teinud olen? Pea nüüd, Magda, tõuse üles, minuga läheb kõik hästi, mingeid pahandusi ei tule. Praegu on tähtis sinu ja lapse eest hoolitseda.

      Ta on nii hea. Minu mees Jumala ees. Ta armastab mind ja tahab minu ja lapse eest hoolitseda.

      Kus on leheke? Kus on julgustussõnade leheke? Värisevate sõrmedega sobrad sa taskus, kuhu on jäänud mingisuguse mere­taguse maa tubakapuru, meenutus sinu mehe normaalsest elust, kus on mu julgustussõnad, pole ta sulle mingi mees, see Jumala ees olemine, millest sa oma mõttes jampsid, see jääbki vaid mõtteks. Kas siis Jumala palge ees võib selliseid asju teha, nagu sina temaga oled teinud? Nii... leheke... südamele langeb vari... pole seal mitte sõnagi selle kohta, millal ta sulle järele tuleb. Mitte sõnagi. Küll tuleb. Või ka mitte, Magda. Või ka mitte. Ema pöörab pead, seisab ahju ääres, tärgeldatud pluus seljas, peidab isa eest viinapudelit ahju taha. Nagunii leiab üles.

      „Kulla proua, tulge ometi istuge ja võtke mantel seljast, siis saab väike hingata. On teil siis külm? Hommikud on küll vilud, aga kohe läheb ju päris palavaks. Jumala õnnistus on see ilm. Kas kaugele sõidate? Kus teie mees on? Miks üksipäini? Nii pole julge.”

      Kārlis ütles, et mantlit ei tohi seljast võtta. Jutukas naine vaatab mind nagu vares kiiskavat kõristit. Kohe tõuseb püsti, tuleb ja napsab kinni, pistab pimedasse kambrisse. Mine, jookse, Magda, teise vagunisse. Teras koliseb ja ulub. Ma kukun maha. Ma pole nii ammu rongiga sõitnud. Sa kukud sellesse tühjusesse, sellesse kolksuvasse õudusesse. Aga selja taga vahib naisteparv kahtlustavalt su paremat kätt, milles pole sõrmust. Mitte kummaski käes pole sul sõrmust, tobu.

      Minu mees langes sõjas, ta kutsuti teenistusse kohe pärast meie pulmi.

      Millises sõjas ometi, Magda? Sõda lõppes, kui sina olid viieaastane. Kohutav sõda. Praegu on head ajad, maa õitseb ja õilmitseb, naase ku nisopää, mehe ku tamme.

      Läks ära sõtta ja jättis mind üksi, sina kõhus. Kui poleks olnud sind, kui poleks olnud seda kohutavat sõda, küll ma siis... Aga praegu pole sõda, praegu pole enam sõda, miks isa nutab? Miks ta nutab? Miks ta ometi nutab? Eks sa mõtle ise, sina haletseja. Kes haletseks mind, kes päästaks mind sellest õudusest, millest tema ei taha kuuldagi, aga mille mina pidin üle elama, väike laps süles, rinna otsas? Rinna otsas? Kas tõesti rinna otsas? Ma olin juba suur. Kuidas sul pole häbi emaga niimoodi rääkida? Polnud sa suur ühtigi. Sa olid kahene. Kas ma ikka veel söön sul tissist? Kuidas sa oma emaga räägid? Kārlis, mida on mul neile öelda, miks mul pole meest, miks pole sõrmust? Mida pean neile kostma, mis puru raputama nendesse hiigelsilmadesse, mis põrnitsevad mind igast nurgast?

      Korda: minul läheb kõik hästi.

      Korda: minul läheb kõik hästi.

      Jäta ometi naljad, Magda. Mina tahan sind aidata, aga sina teed nalja.

      Vabandust, vabandust! Aita mind, palun.

      Sul läheb kõik hästi, mu ema ootab sind jaamas. Ilmselt on temaga kaasas Mārtiņš. Tema on imelik. Praegu pead jõudma kindlasse kohta. Mismoodi imelik? Nii nagu mina olen imelik? Ei. Imelik nagu Jurčiks? Ei, ta... noh, ma ei tea, võib-olla pole ta üldse nii imelik. Ta loeb palju ja nad elavad mu emaga nagu vend ja õde, juba aastaid. Võib-olla ta armastab sinu ema? Võib-olla, aga ta võiks siis ju emaga rääkida ja... Noh, emal pole kedagi... vähemalt nii palju, kui mina tean. Ei ole ju lihtne sellest rääkida. Nojah, vahest on sul õigus. Vahest ta ei olegi nii imelik. Aga palka ema Mārtiņšile ometi ei maksa. Minu teada. Aga ta on lahke ja rahulik. Ja mu ema – ema juures on sul julge olla. Teil mõlemal on tema juures julge.

      Kas mul siis sinu juures polegi julge? Sa ju ise ütled, et mul ei lähe paremaks mitte päevade, vaid tundidega.

      Seda küll, aga nüüd on kõik muutunud, nüüd, kus sul tuleb laps.

      Sinul tuleb ju ka laps. Kas selles on siis midagi halba, et mul tuleb laps?

      Ära hakka uuesti peale, palun. Muidugi on see hea.

      Kes siis ei arva nii? Õde Karmena?

      Ei, mis tema siia puutub?

      Sa meeldid talle väga, Kārlis. Ta võib kade olla, et meil sinuga tuleb laps.

      Ära nüüd ometi, rumaluke, see on hoopis midagi muud. Karmenale meeldin ma hoopis teisiti. Ta mõtleb nii nagu mina. Millest? Meil pole aega, kullapai. Noh, sellest, kuidas haigeid ravida. Siis ma olen ikkagi haige? Sa oled ainult väheke haige, isegi mitte haige, lihtsalt segaduses, aga Magda, meil pole aega – sa pead rongile minema, homme sõidab siia Alberts Krīvmanis, mul on vaja, et sa oleksid kindlas kohas. Sul on seal hea, seal pole kõiki neid märatsevaid ja karjuvaid inimesi, seal on palju ruumi. Seal pole enam valvureid, kes sind süstaldega hirmutaksid. Sa ju ütlesid mulle, et ma olen terve. Jah, just nii. Miks sa siis süstaldest räägid? Seal on palju süüa.

      Kas sa armastad mind veel? Kas sa armastad mind, kui ma selline paks olen? Kullakene, sa ei ole paks. Nüüd sa pead minema, muidu jääd rongist maha.

      „Järgmine peatus: Rūjiena!”

      Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud. Laused on erinevad, kui ta on avatud või endasse sulgunud, sulgununa ütleb ta: hommikust, anna rangid, hobust on vaja, mesilasi peab toitma, ploomid, Kirjak, Valgul tuleb vasikas, sööma. Avatuna ütleb ta: tule sööma, aita mul mesilasi toita, no hommikuni siis, kas palk on piisav.

      Täna on ta endasse sulgunud: muud peale „hommikust” pole ma kuulnud ja see algas sellest, kui ta õhtusöögi ajal telefoniga rääkis. Tõstis toru, ütles, kuulen, siis, hästi, ühendage, siis naeratades, tere. Siis küsis: „On ta vaimuhaige? Mis tal viga on?” Seejärel tõsines ja kuulas. Siis küsis, mis kell, siis, no selge, siis, hästi. Siis riputas toru hargile, istus mõne hetke ja silmitses oma käsi, mis puhkasid sinistes pükstes põlvedel. Siis ohkas, vaatas minu poole, et kas ma kuulasin pealt, ma pöördusin kõrvale ja hakkasin kähku köögivilja­suppi sööma. Siis ütles: homme kell viis jaama. Siis helises telefon veel kord, ta tõstis toru ja üksnes kuulas. Siis ütles, selge, ja pani toru ära. Ja sellest peale on täiesti endasse sulgunud.

      Ta astub paar sammu, tõstab käe ja ütleb: seisa vankri juures. Ma seisan. Ta pole seelikut selga tõmmanud, on tulnud jaama, sinised tööpüksid jalas, ruuduline särk seljas ja pikk hall pats seljal nagu tüdrukul. Ma võtan raamatu ja hakkan lugema. „Pärispatt”.

      Ta tuleb tagasi koos noore naisega, kellel on lühikesed juuksed ja seljas meestemantel.

      „Mārtiņš.”

      „Magdalēna,” ütleb Ilze. Ta tutvustab alati. Olgu laps või joodik, alati. Aga see siin ei ole ei laps ega joodik, ehkki käitub kummaliselt. Isegi mitte kummaliselt, pigem nii, nagu tunduks talle endale, et ta käitub kummaliselt ja seda peab häbenema. Vaatab maha, käed surutud lohmaka mantli taskutesse. Kotti tal pole. Kardan kätt andes teda veel rohkem ära hirmutada. Siiski sirutan käe, ta pigistab seda kergelt, aga minu poole ikkagi ei vaata. Pihk on higine. Natuke aega seisab ta maha vaadates, ei lausu musta ega valget.

      „Istu vankrisse,” ütleb Ilze.

      Aitan Magdalēnal vankrisse ronida. Miks ta juulikuise palavusega mantlit kannab? „Kas mantlit seljast võtta ei taha?” küsin sosinal, püüdes hoiduda ärevil olendit veel enam kohutamast.

      „Las mantel jääda,” kuulen üle pika-pika aja esimest korda Ilze hääles pahameelt. Seda ma tunnen, seda tooni. Nende sõnade taga, mis krobisevad nagu kruusaterad vastu plekk-katust, on tuli. Ilze on kuri. Aga mispärast? Võtan pukis istet, ergutan Iisist tagant ja sõidame. Selja taga kuulen Ilzet ütlemas, rohud. Siis piigat: „Ma ei ole hull, Kārli-mamma.” – „Rohud,” kordab Ilze ja tema hääl murdub, küllap selle Kārli-mamma pärast.

      Hetk hiljem on Magdalēna nähtavasti