Kuusteist Eesti kirja. Tiit Aleksejev, P. I. Filimonov, Meelis Friedenthal

ction>

      

      Loomingu Raamatukogu 2018 / 1–2

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      Ilmub 1957. aastast. LXII aastakäik

      Kuusteist Eesti kirja

      Tiit Aleksejev, P. I. Filimonov, Meelis Friedenthal,

      Andrei Hvostov, Jan Kaus, Indrek Koff, Kalle Käsper,

      Paavo Matsin, Ülo Mattheus, Enn Nõu, Olev Remsu,

      Peeter Sauter, Lauri Sommer, Urmas Vadi,

      Rein Veidemann, Toomas Vint

      SA Kultuurileht

      Tallinn

      Toimetanud Anu Saluäär-Kall, Lauri Eesmaa, Triinu Tamm

      Korrektuuri lugenud Inna Lusti

      Aastakäigu kujundanud Asko Künnap

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull,

      Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      © Tiit Aleksejev, P. I. Filimonov, Meelis Friedenthal,

      Andrei Hvostov, Jan Kaus, Indrek Koff, Kalle Käsper,

      Paavo Matsin, Ülo Mattheus, Enn Nõu, Olev Remsu,

      Peeter Sauter, Lauri Sommer, Urmas Vadi, Rein Veidemann,

      Toomas Vint ja „Loomingu Raamatukogu”, 2018

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406–0515

      ISBN 978–9949–563–95–1 (trükis)

      ISBN 978–9949–563–96–8 (epub)

      Kuusteist meeste kirja

      2017. aasta kevadel saatsime laiali üleskutse reale Eesti mees­prosaistidele, et nad kirjutaksid „Loomingu Raamatukogule” kirja. Kirja, mis kajastaks seda, mida nad mõtlevad elust ja armastusest, elust ja kirjandusest Eestis ja maailmas, tulevikust, olevikust või minevikust. Kirja kas tõelisele või imaginaarsele adressaadile, sellele, kellele peavad vajalikuks või võimalikuks.

      Sügisel laekus toimetusele kuusteist kaastööd. Kirjad on laadilt eripalgelised, intiimsetest ofitsiaalseteni, adresseeritud nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, kõige rohkem siiski naistele, olgu siis abikaasale, emale, tütrele või pojatütrele, endistele ja praegustele kallimatele. Niisamuti leidub aga kirju Eesti rahvale ja riigile, Jeesusele, iseendale, arbitraažikohtule, vanaonule, kunstisõbrale, sõpradele, kes veel meie seas, ja neile, kes juba lahkunud.

      Nüüd ühiste kaante vahele koondatuna loovad need loodetavasti omamoodi momentvõtte meie praegusest ajastust ja vaimuseisudest. Ja sellise, läbi paljude silmade nähtud elu läbilõike väärtus ajas küllap ainult kasvab.

      Kogumikku „Kuusteist Eesti kirja” võib pidada ka mõtteliseks järjeks varem „Loomingu Raamatukogu” sarjas ilmunud Eesti naiskirjanike kogumikele „Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja „Kolmteist Eesti kirja” (2016).

      Toimetus

      Andrei Hvostov

      Kiri Maarale

      Sajandi keskpaigaks oled sa täiskasvanud naine. Oletame, et siis sa loed seda kirja esimest korda. Sajandi keskel.

      Ma ei tea, milline on siis maailm sinu ümber. Sama vähe oskan kujutleda, mida tähendab olla sellel ajal noor naine. On see kuidagi pingevabam kui praegu? Ah jaa, sa ei tea, kuidas on „praegu”. Kui hästi lühidalt öelda, siis noored naised on täis trotsi: nad peavad kuulama süüdistusi bioloogilisest luhtumisest – nad ei sünnitavat piisavalt palju uusi eestlasi. Seda ütlevad vahvad keskealised vuntsidega mehed.

      Sa oled jõudnud üle kolmekümnenda eluaasta künnise. Kas sul on juba laps või jätkad sa sajandi alguse haritud naiste elustiiliks muutunud lapsepõlve pikendamist nii kaua kui võimalik, et siis hüpata lastetuse meeleheitesse? Pole välistatud, et siis on kõik hoopis teistmoodi, teil on uued mured.

      Räägin sinuga nagu täiesti tundmatu inimesega. Isegi kui me suhtleme alates sinu sündimisest 2017. aasta kevadel tihedalt järgmised paarkümmend aastat – viin sind vahel lasteaeda, saadan kooli, ehk tatsan isegi lastevanemate koosolekule, hoian sinu ettevõtmistele pöialt, jälgin sinu kasvamist ja küpsemist –, oled sa mulle ikkagi nüüd, kui seda kirja loed, kolmekümne kolme aastase naisena, täiesti tundmatu inimene.

      Ma ei tea sinu tundeid, tähendab, ma aiman neid, aga vaid seetõttu, et mul on olnud õnn kasutada kirjaniku privileegi ja pääseda usalduslikult jutule noorte naistega. Nad on paotanud mu ees kardinat, mis varjab nende hinge. Aga kas olen aru saanud sellest, mida mulle on näidatud?

      Minu soomlannast sõber Sanna – ta on minu raamatu tõlkija, aga ka sõber, ennekõike sõber – ütles mulle kunagi, et ta armastab Murakami romaani „Norra mets”, sest Murakami saab naistest nii hästi aru.

      Ma polnud „Norra metsa” lugenud, jooksin kohe poodi ja ostsin selle. Eesti keeles polnud, võtsin ingliskeelse ja neelasin ööpäevaga. Hea raamat, väärt ka muidu lugemist, aga mind kannustas kihk teada saada, mismoodi Murakami naisi mõistab. Tead, ma ei saanud aru. Et kuidas siis Murakami naistest aru saab. Milles see mõistmine täpselt avaldub.

      Tunnistan, et põen seda seniajani. Just kirjanikuna, mitte mehena. Minu enda naistegelaste kohta on öeldud, et nad on kahemõõtmelised. Mehed on mul karakterid, nad elavad ja kannatavad, aga naised justkui mitte.

      „Loomingu Raamatukogu” vihik, mida sa käes hoiad, on ühe meie kirjandusliku traditsiooni järg, võib vist juba öelda. 1995. aastal ilmus „KAKSTEIST EESTI KIRJA” ja 2016. aastal „Kolmteist Eesti kirja”, mõlemas on esindatud vaid meie naiskirjanikud.

      Mõned neist naistest kirjutavad ka oma verele – pojale, tütrele, isale, lapselapsele – ehk inimesele, keda nad juba teavad. Helga Nõu teab, et tema lapselaps õpib Stockholmi ülikoolis matemaatikat. Ta ei räägi eesti keelt, sest Helga ei suutnud seda temani viia, ning Helga tubli eesti naisena kurvastab selle pärast.

      Aga mina ei tea sinust midagi.

      Või tean väga vähe, seni. Sul on kogu aeg naeratus näol, sa hakkasid kohe pärast sündi naeratama, ja kui sa haarad näpust ja sikutad, siis see on sikutus, tugev ja tarmukas. Pooleaastasena alustasid sa sihikindalt roomamist põrandal istuva kassi poole. Minule on see kass tuleviku metafoor.

      Keegi ei tea, mismoodi tulevik välja näeb. Lapsevanemad on kohustatud lapsi eluks ette valmistama, aga milliseks eluks?

      Kunagi oli mul mure sinu isa pärast. Mida ta peaks oskama? Hiina või araabia keelt? Palkmaju ehitada? Viiske punuda? Iga­tahes arvasin, et ta ei peaks õppima ärijuhiks ega programmeerijaks.

      Sinu isale rääkisin ma ikka, et ükskõik millises tulevikus, ka kõige mustemate stsenaariumide korral läheb vaja nelja sorti inimesi: mehaanikuid, arste, toidutootjaid ja sõdureid. Esimesed hoiavad korras veel olemasolevad mehhanismid, teised veel olemasolevad inimesed, toidutootjate ja sõduritega on kõik seletamatagi selge. On ülimalt hea, kui oskusi on mitmeid.

      Ma ilmselt ei suutnud oma poega veenda, võib-olla ei soosinud mu sõnumi päralejõudmist ka üleüldine meeleolu, sest sinu isa kujunemisaastad olid Eestis „ratsa rikkaks saamise” ootustest kantud aeg, „Köögertali tegemise” aastad, nagu üks geograaf, Andres Tarand, neid väga tabavalt iseloomustas.

      Oli täiesti loomulik, isegi vältimatu, et su isa otsustas hakata esmalt professionaalseks korvpalluriks ja siis professionaalseks rokkmuusikuks. Mis ma parata sain... Ei midagi. Tegin ta Riho Sibulaga tuttavaks. Oli minust niigi palju kasu.

      Kas sajandi keskpaigaks on aru saadud, et noorte naiste rahulolust sõltub lõppkokkuvõttes kogu ühiskonna rahulolu? Miks