Kurat ja Jumal. Mare Kandre

lagunenud.

      See oli mähitud valgesse puhtasse linasse, nägu koolnukahvatu,

      silmad pungis, suured, suletud,

      suuümbrus haiglaselt sinakas.

      Kurat oli laiba ettevaatlikult kaljulõhesse viinud, katnud surnud lehtede ja lumega, kevadel läks ta tagasi

      ja kui maa sulas, mattis selle korralikult

      samblasse,

      metsa,

      eriti salajasse kohta.

      Hauda oli ta aastate jooksul nii,

      kuidas suutis,

      püüdnud vooderdada lehtede, sambla ja muu metsas kätte­saadavaga,

      kuid see oli ikka väga külm,

      eriti talvel,

      mis oli Kuradile alati pea väljakannatamatu piin.

      Mis puutus toitu, siis elatus ta enamasti jänesepabulatest ja muust roojast, mida loomad metsaradadele või pohlavarte vahele maha jätsid,

      see oli ainus, mida ta talus.

      Kord oli ta proovinud salaja lüpsta vana lehma, kes seisis üksi aasal,

      keset ööd,

      ja joonud nisadest nirisenud valget lõhnavat nestet

      (nagu oli näinud inimesi tegevat),

      kuid juba pärast paari sõõmu oli tal hakanud kirjeldamatult paha,

      siis pidi ta kõik välja oksendama ja piim oli jõudnud juba mustaks sapiks muutuda.

      Pärast seda puutus ta harva inimese toitu.

      Aga vahel leidis ta metsast juhtumisi mõne väikese kärbeste puretud raipe,

      jänese või muti, millelt korjas esmalt kõik ussikesed, munad ja sipelgad,

      ja siis kinnisilmi

      kännul istudes

      kiiresti ära sõi

      (sest ei talunud mõtet, et loomake oli kunagi elus).

      Ja Kurat ei olnud sugugi kuri.

      Alguses mitte.

      Vastupidi, ta oli ülitundlik väikene olend, kes hakkas kergesti nutma ja ei suutnud kedagi kannatamas näha.

      Kui ta leidis metsas mõne inimeste seatud lõksu jäänud looma,

      kui vaeseke oli veel elus ja vaatas teda anuvate mustade silmadega ja oli selge, et teda mingil moel päästa ei saa,

      kui ta oma paljaste kätega pidi loomakese kannatusest vabastama,

      mattis Kurat ta pärast hoolikalt maha.

      Süüa ta teda ei suutnud,

      ja oli sageli juhtunust sügavalt puudutatud,

      veel päevi hiljem viirastus talle ikka ja jälle looma piinatud anuv pilk,

      ja vahel nuttis ta nähtud kannatuste pärast,

      süütu vaese kinnipüütud looma hirmsa saatuse pärast.

      *

      Inimesed,

      need kummalised olendid, kes olid temaga sarnased, aga ei olnud ka,

      ahvatlesid Kuradit hullupööra.

      Ta oli mõnikord püüdnud neile läheneda, jõudmata siiski metsaservast kaugemale,

      sest niipea, kui ta end näitas, leidus alati mõni ülitundlik tüüp, kes kangestus, tõstis pea, vedas umbusklikult ninaga õhku, pööras ümber, nägi teda, osutas kartliku ülikonnas isendi poole ja karjatas, nii et veri soontes tardus.

      Puhkes paanika ja kaos,

      haarati esimese kättejuhtuva tapariista järele,

      ja Kurat arvas paremaks jooksu pista.

      Siiani oli ta alati viimasel hetkel ohutusse kohta jõudnud,

      nii ei näinud teda kunagi korraga rohkem kui üks inimene,

      ja teadmine tema olemasolust ei olnud seetõttu veel laialt levinud.

      Kõigele vaatamata polnud Kurat kaugeltki jätnud inimesest unistamist.

      Ei, ta hellitas kustumatut lootust ühel päeval inimühiskonnaga kokku sulada,

      inimesed vajasid vaid veidi rohkem aega,

      tema silmis oli täiesti arusaadav, et kardeti tema karvast kuju, sest inimesed ise olid siledad ja valge nahaga,

      pikka kasvu ja enamasti,

      mõnest veidrast ninast hoolimata,

      rikkumata kujuga.

      Jah, nendest ta unistas ja nendega tahtis olla,

      nad olid kõiges tema täielik vastand.

      Talle meeldis õhtuti, kui oli just oma väikesest külmast hauast välja roninud, metsaserval kükitada.

      Talle meeldis vaadata, kuidas nad käisid oma majakestest sisse ja välja,

      kuidas keetsid linu ja riideid suurtes raudnõudes, mille all põlesid säredad tuled, tehtud rohust, pilbastest ja lehtedest.

      Ta armastas vaadata valget suitsu taevasse tõusmas ja seal hajumas,

      unistades, et aitab mõnel naisel pesu pesta,

      nägi end inimeste tegemistes osalemas:

      mängimas, pesu pesemas, armatsemas, kurvastamas.

      Vahel õhtuti, eriti suvel,

      istusid nad aedades puust laudade taga ja sõid.

      Siis nad jõid ja rääkisid valjusti ja naersid,

      ja võis juhtuda, et mõni küürakas vanamees võttis välja isetehtud pilli, millel ta pimedani mängis, ja naised ja mehed tantsisid puude all, kuni jalad pehmed, ja lapsed uinusid emade süles.

      Näis, et nad olid alati õnnelikud.

      Jaa, Kuradile näis inimeste elu peaaegu paradiislik.

      Ta ei olnud küll ühegi inimese majas käinud,

      kuid oli siiski jõudnud sellest selge pildi saada:

      ainult rõõm!

      Ainult ühtekuuluvus, headus ja igavene õnn!

      Seal oli kõik see, millest ta ise,

      üksik, tõrjutud, vanemate, õdede-vendadeta,

      alati puudust oli tundnud.

      Kuigi inimeste elu näis suuremalt jaolt koosnevat raskest üks­luisest tööst.

      Nad olid kruusatee ääres põllul, kui päike tõusis, kuni päikese loojumiseni mändide taha ja ööpimeduse laskumiseni.

      Nad panid mulda seemneid või kartuleid, mis Kurat öösiti,

      pimeduse varjus,

      põllule joostes üles kaevas

      (sest kui need olid küllalt mädad ja limased, talus ta neid päris hästi).

      Vahel, kui inimesed arvasid, et keegi ei näe,

      istusid nad omaette metsas kännul ja laulsid nii iseäralikult ilusasti, et Kurat,

      kes oli peidus kivi või mahalangenud puu taga,

      värises oma tumedas sisemuses vaimustusest.

      Vahel nägi ta ka mõlemat kummastki sordist,

      meest ja naist,

      tihedas embuses metsarajal kõndimas,

      mõlemad vait.

      Ja ka see pilt raputas teda sarvedeni välja,

      sest