Kurat ja Jumal. Mare Kandre

section>

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIII aastakäik

      2019 / 1‒3

      Mare Kandre

      Kurat ja Jumal

      Rootsi keelest tõlkinud

      Marin Pärtel

      SA Kultuurileht

      Algupärand:

      Mare Kandre

      Djävulen och Gud

      Bonniers [1993]

      Tõlget on toetanud Rootsi Kultuurinõukogu (Kulturrådet, Swedish Art Council).

      Toimetanud Anu Saluäär-Kall

      Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa

      Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      © Mare Kandre pärijad, 2019

      © Tõlge eesti keelde. Marin Pärtel ja „Loomingu Raamatukogu”, 2019

      © Järelsõna. Anu Saluäär-Kall ja „Loomingu Raamatukogu”, 2019

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978–9949–638–32–1 (trükis)

      ISNB 978–9949–638–33–8 (epub)

      See oli sel ajal, kui kogu eelmine maailm ja kogu maa oli uus, kuid

      inimesega võrreldes

      siiski väga vana.

      Tähti oli vaid seitse ja kuu oli, nagu ikka, üksainus,

      samuti päike.

      Elati puust majades nagu siingi

      (kuigi metsajärv oli täis mustavat vett, mida hoidis vaos sambla ja kivide niiske raskus).

      Mets, mis andis järvesilmale kuju ja sügavuse, oli ühes tükis ja puutumata.

      See kattis endiselt suurt osa maast, ja järvesilm ja muud veed olid omavahel maa alt ühenduses.

      Ja muinasmaailmas, millest ma nüüd räägin

      (selles, mida me nüüd nimetame ülailmaks ja millele me õudusega tagasi mõtleme),

      oli juba siis küllaltki pime, sest inimene oli seda kurjasti kasutanud.

      Võib-olla mitte palju,

      aga siiski piisavalt, et seda oleks märgata õhust ja öösiti.

      Jaa, inimene oli maa hoolimatult ja mõtlematult üles kündnud ja põldudeks teinud,

      puud oli ta tänamatult maha raiunud ja oma isekuses majadeks, ämbriteks, taradeks, kirstudeks muutnud; loomi jahtis ja püüdis ta nii, kuidas juhtus,

      ja sõi neid

      tänutundeta ja austuseta, et nood olid pidanud oma elu ohverdama.

      Jah, tol ajal olid Kurat ja Jumal veel lapsed,

      kaks poissi,

      mõlemad üksildased

      (kuigi kumbki omal erilisel moel).

      Sel ajal jagunes kõik veel Kuradiks, inimeseks ja Jumalaks,

      kes kõik elasid eraldi,

      millel,

      nagu me nüüd teame,

      ajapikku olid saatuslikud tagajärjed elule selles maailmas, mida taevas siin nüüd varjab.

      *

      Ja kõige üksildasem kõigist oli see, keda kutsuti Kuradiks.

      Haiglane, nukrameelne, nälginud, karvane, väliselt ülimalt eemaletõukav väike kuju, kes

      niikaua, kui ta ise mäletas,

      oli uidanud suures metsas, kus sammal oli endiselt mitme meetri paksune ja kivid hõõgusid gaasidest, millesse nad olid mähkunud maast kerkides

      loomise hetkel.

      Seljas halvasti istuv kitsas must ülikond, mille ta kunagi pimedal ööl varastas ühest inimeste aiast, kus see pärast pikka talve oli puu otsa tuulduma pandud,

      jalas liigsuured katki kulunud naistesaapad,

      istus ta oma üksilduses sageli kännul või kivil ja mõtles, filosofeeris, nuttis või lihtsalt ootas eimidagi erilist,

      vaadates unistavalt mõnd neist seitsmest tähest, mis võis särada männivõrade kohal.

      Jah, esmapilgul võis ta ju tunduda eemaletõukav,

      aga veidi lähemalt vaadates sai peagi ilmseks, et viltused tumedad silmad olid tegelikult väga ilusad, hingelised, tundlikud ja selged,

      et tal olid ka puhtad, peaaegu peened näojooned kareda karvastiku all, mis pööristena kattis küllaltki tumedat nahka.

      Samuti oli tal sirge väike nina

      ja tundlik suu.

      Käed ja sõrmed olid peened nagu väikesel tüdrukul ja oleksid sobinud viiulimänguks.

      Küünte asemel olid kenad väikesed teravad küünised,

      tema lagunenud hambad valutasid tihtipeale

      (eriti niiske ilmaga)

      ja pikk karvane saba, mis sarnanes vasikasabaga,

      paistis välja kottis püksitagumikust.

      Peas, umbes meelekohtades,

      olid tasapisi hakanud esile tungima sarvemügarad

      (mis teda päeval tihti ärkvel hoidsid, kuna tekitasid nahas enda ümber pöörast sügelust).

      Ja kuigi iidsetest aegadest metsas elanud, oli ta ikkagi väga noor Kurat, kes tundis end sageli jõuetu ja mõttetu, roidunu ja üksildasena.

      Ta ei teadnud, kuidas sinna oli sattunud.

      Ta ei teadnud ka, kust ta pärit oli.

      Oma võimalikke vanemaid ei mäletanud ta üldse.

      Polnud ähmaseidki mälestusi õdedest-vendadest.

      Ja alati vaevas teda köha, kopsudest kerkis kibemusti tolmupilvi.

      Ja rind valutas, liigesed valutasid,

      see valu oli laastanud kogu tema sada viiskümmend sentimeetrit lühikest karvast keha juba raskesti.

      Nina oli alati nohune ja silmad jooksid vett, sest ta ei talunud valgust.

      Ka kannatas ta alaliste värinate all, mis panid vaheldumisi külmetama ja higistama,

      ihuhäda, mille ta külge sai, kuna veetis päevi kägaras jääkülmas, äärmiselt ebamugavas lapsehauas, mis asus küla lähedal paljude teiste inimhaudade hulgas,

      mis paiknesid segiläbi, kuidas juhtus

      (sest see oli palju enne kirikaedade aega),

      igaühel ainult lihtne kiviplaat, millesse oli uuristatud kadunu nimi,

      ei midagi muud,

      ei surma- ega sünnipäeva ega leinajate nimesid.

      Selle haua oli ta ühel hilisel talveõhtul määratu aeg tagasi,

      külmast meeleheite piiril,

      lahti murdnud ja väikese lapsekeha välja tõstnud.

      See