Värske Rõhk 2/2020. 2 2020

tormakalt voolavat, tuksuvat.

      Palavikus on saanud minust elajas,

      kes lunib liha,

      kuid kardab omaenese südant.

      Seda, mis seal kratsib ja kiheleb,

      mis tahab end lahti rebida mu ihust,

      lauldes oma lugusid

      ööd ja päevad läbi.

      Ma jooksin paljajalu selle sünge hääle eest ära

      öö avatud kätesse,

      aeglaselt ja hirmunult,

      püüdsin uinutada seda, mis

      minust tegi üksiku ulguja,

      pagulase pimedusse,

      et iial ei saaks vabaks veenides vohav,

      südames siputav

      salalind.

      *

      Mina ei taha olla see piiga,

      peenepihaline linalakk-neid Saaremaa valsist,

      kellegi loopida ja lennutada

      seal laupäevaõhtuste kaskede süles.

      Tahan ise huultega suudelda taevast,

      siduda pastlapaelad kinni

      ja minna heinamaalt eemale metsa,

      ööbikuid otsima.

      Mina ei taha heliseva häälega

      naerda üle kadakate,

      tahan naerda läbi leekide, kui

      halud praksuvad riidal,

      sakrus punupats lohakalt üle õla

      ja nõgesekublastes käed

      kuupaistet kallistamas.

      Mina ei taha olla

      naine Kirde saia pakilt,

      soe ja rahulolev,

      pakkumas prisketele isamaa poegadele alati

      lahkust ja leiba.

      Mina ei taha õitseda

      kaua ja kelmikalt kui nurmenukk,

      tahan ohakana hooletuid sääremarju torkida,

      tahan valjusti ja vihmaselt

      äratada unesolijaid.

      Mina ei taha tähemõrsjaks,

      olen ööhulkuri tütar,

      neiu nooruke, justkui roosinõelake

      hundisilmade

      ja mererindadega,

      määrin su moka peale mürgimett, kui mulle

      truudust murrad.

      Üles-alla juuksed valla,

      põsed punased kui põlev pisuhänd.

      Mina ei taha kivisid kanda,

      tedremunast tulnud linnuõlad

      raskuse all lösakil.

      Parem pühin pisarad põlle sisse

      ja välguna raksatan tunded tuhaks.

      MARYLIIS TEINFELDT

      MÄLESTUSTE MAASTIKUD

      Kõnnin tee otsa. Pööran ümber, et tagasi minna, aga näen, kuidas rästik ühest teeservast teise roomab. Hakkan nutma ja isa järele hüüdma. Ta tuleb koos labidaga. Rästik valatakse garaaži vundamenti õnne märgiks.

      Kui proovisin rattaga lõigata, et tund aega varem koju saada. Siis lõppes see sellega, et kõndisin, ratas käe kõrval, jäises puusakõrguses vees.

      Suurte lautade taha, põllu keskele on maa alla kaevatud onn, kus isa lapsena ühest oma kollasest kummikust ilma jäi.

      Vanaema ja vanaisaga kuumas rannas, kaasas kaks potti. Üks on pissimiseks ja teises on mannavaht.

      See varakevadine pärastlõuna, kui käisime emaga metsast kuuski maja ette istutamiseks kaevamas ja peale mida ma rongile tormasin. Õhk oli metsas kuldne. Ma olin esimest korda armunud. Poissi, kellega ma sel õhtul alles esimest korda kohtuma läksin.

      Kui Riia kesklinnas kukkusin ja üks vene mees mind läbi sõimas.

      Suurest vihast läksin aeda kompostihunnikusse mulda kaevama. Ma ei mäleta enam, miks ma kuri olin. Muld aga oli ilus, rikkalik ja parajalt tökatmust.

      Kõik need südasuvised korrad, mil karjudes ümber maja olen jooksnud, sest üks mesilane on mu juustesse takerdunud.

      Sõitsime mootorrattaga, mina õega külgkorvis. Võristasime läbi prügimäetee, kus peatusime korraks, et nartsisse korjata. Lilled viisin järgmisel päeval õpetajale. Mul oli piinlik tunnistada, et ma polnud neid korjanud mitte oma aiast, vaid Tapa prügimäele viivalt teelt. Üks vene tüdruk pinnis mind, kuni murdusin. Lilled kaotasid sel hetkel oma ilu. Ma ei vaadanud enam kordagi nende poole.

      A näitab mulle Google Mapsist oma kodukohta. Ta seletab, kus ja kuidas nad pagariärist saiu varastasid, millist teed pidi jooksid, millise maja nurgal seisatasid. Ta otsib mulle üles vanaema maja, vanaisa maja ja kivihunniku, kus elas 14 kassi.

      Sõitsime pimeduses Aaspere-vanaema juurest koju ja isa ajas jänese alla. Vaatan autoaknast, kuidas isa jänese pagasiruumi tõstab, ja pärast on ta hästi tasa.

      Vanaema juurde sõites on üks väike ja ümar, aga siiski piisavalt järsk sild. Märk ütleb küll, et enne selle ületamist tuleb kiirust vähendada, aga isa ei tee seda kunagi. Ta teab, et meile meeldib sillalt üle sõites peadega õrnalt vastu lage koksata ja siis pepuli potsatada. Saame ka teist kaudu vanaema juurde sõita, aga sellisel juhul me justkui polekski vanaema juures käinud.

      Kui mu vend kiriku ees pissis. Kirjutasin sellest luuletuse:

      Ta pissib

      kiriku ees

      põõsastes

      Leian Peipsi rannast kaldale uhutud nätsupaki. Võtan selle liivalt ja panen suhu. Vesi on nätsu krobeliseks pühkinud.

      See on vist üks esimesi mälestusi üldse: kõnnin vanaisaga garaažidest läbi lepavõsa lauda juurde. Ta näitab mulle karukella. Ilm on kevadine ja soe. Karukellad on mulle lõuani. Kui suureks saan, avastan, et vanaisa näitas mulle karukella asemel ojamõõla.

      Kui rattaga kukkusin ja postiljon mind ei aidanud.

      Sõidame emaga ratastel koju. Ema otsustab lõigata läbi karjääritee. Peame tee ületamiseks karjusetraadi alt läbi minema. Küsin emalt, kas vool on sees. Ta ütleb, et prooviksin järele. Kramplik nelja-aastane sirutab käe traadi poole ja haarab sellest tugevasti kinni. Vool oli sees. Siiani mõtlen, miks ema nii julm oli.

      Öösel autoga vanaema juurest koju sõites näeme, kuidas põllud silmapiiril laiudes põlevad. Isa on roolis ega ütle midagi.

      Telgime kahe sõbrannaga veidike majast eemal. Mängime kaarte ja öö katab maad. Ühel hetkel kuuleme kedagi ümber telgi hulkumas ja kähisemas. Hirm poeb naha vahele.