Värske Rõhk 2/2020. 2 2020

tion>

      Sisukord

       ELISABETH KAUKONEN

       MARYLIIS TEINFELDT

       JANIKA LÄÄNEMETS

       TIINA VEIKAT

       TONI TOMBAK

       EVA MUSTONEN

       ABRAMOVA

       KAISA KUSLAPUU

       INDRE˙ VALANTINAITE˙

       BENEDIKTAS JANUŠEVIČIUS

       INTERVJUU PEEDU SAAREGA

       JOANNA LIIVAK

       RISTE LEHARI

       EMMA LOTTA LÕHMUS

       JOONAS VÄLI

       IIRIS VIIRPALU

       MARTA VAARIK

       ARVUSTUSED

       Agne Pilvisto

       Siim Lill

       Lembi Anepaio

       Rauno Alliksaar

       RAAMATUSOOVITUSED

       AUTORID

       VÄRSKE RÕHU AUHINNAD

      ELISABETH KAUKONEN

      *

      Nad tulevad oma pimedates paatides,

      sõuavad sõjakisa saatel üle vee

      minu naha kuldsete kallasteni,

      minu ihu looklevate luideteni,

      et rajada siia oma riik.

      Luua ja loota,

      väidelda ja vaielda,

      kakelda kenade pindade,

      mu vahu ja viljade pärast.

      Et juua mu allikaist sõõme, nad tulevad,

      tõrvikud käes, vaatavad üle kõik urud,

      kus kasvab kuldpunaseid õunu,

      löövad käed puusa, teiba maasse ja kisavad,

      et su õunad ei kuulu sulle,

      su pärlendavad pojad rinna all.

      Nad tulevad sõjakisa saatel

      ja kisuvad õunad kakeldes endale.

      Mu keha ei suuda ennast kaitsta, ta läheb roiskuma

      ja haiseb iga suutäiega,

      mis tuksuvast lihast rebitakse,

      ihus võrsuvatel õuntel

      pole enam hingegi sees.

      Nad tulevad pööriöö pimeduses

      tulevad oma sõnu istutama

      minu kätte ja kehasse,

      minu mulda ja meeltesse.

      Polegi muud teha kui läbi sõrmede vaadata

      kiskumist-kärinat.

      Siin ma elu edasi ei anna.

      *

      Seda paati pole tehtud linnuluust.

      Selle sees on palehigipisaraid,

      pikkade tundide käes

      villi vihutud sõrmi.

      Läksin läbi takjate,

      läbi laane ja valusa võsa

      paadi jaoks puitu tooma.

      Saagisin ja silusin,

      raksude rahus raiusin tüvikate tammede

      ja pajude võrasid,

      et voolida oma tillukest lootsikut.

      Jugapuust tegin aerud, punapõllesid

      ei häbenenud purjedeks panna.

      Oma tillukest, aga tubli lootsikut

      voolisin nii, et saepurusaba taga.

      Värvisin ta võikarva,

      lihvisin kaared ka siledaks,

      et ta pinnal püsiks.

      Loksu-loksu, paadike,

      ära lase suurel lainel end kõikuma lüüa.

      Seila välja igast sopamülkast,

      roostikust ja rabast,

      tunne jõgede tulva järele janu ja näita,

      et sa ei ole

      tehtud linnuluust.

      *

      Maa on must,

      märg ja libe nagu kala külm kere,

      öö tilgutab tiibadele täiskuukive,

      katab elavaid ja surnuid oma

      raske regiriimiga ja ühtäkki

      pole minus enam midagi, mis poleks

      sündinud temast.

      Mu juustesse põimisid varesed pesa,

      mu nahk on valge ja valguse pihud

      panevad selle kooruma,

      valgus on valus mu põsesarnadel.

      Tume kleit kahiseb, kui üle külmunud juurte astun,

      silmad kilamas kui ahnel linnul,

      hundiluud