Perifeeria kangelased. Armin Kõomägi

ion>

      ARMIN KÕOMÄGI

      Perifeeria kangelased

      SA Kultuurileht

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIV aastakäik

      2020 / 27–28

      Toimetanud Kajar Pruul

      Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa

      Kujundanud Maris Kaskmann

      © Armin Kõomägi ja Loomingu Raamatukogu, 2020

      © Foto. Eva Ligi. Ekspress Meedia, 2012

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull,

      Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978-9949-638-96-3 (trükis)

      ISBN 978-9949-638-97-0 (epub)

      ABC

      Põhjaliku ja sihikindla inimesena oli kirjanik A kogunud uue romaani jaoks märkmeid aastakest viis. Nüüd oli romaan valmis. Nagu alati, kukkus see paremini välja, kui ta lootnud oli. Ta oli kindel, et lisaks tavapärasele nominatsioonile on seekord aeg võiduks küps. Aasta parim proosateos. Laureaat. Romaan, mida on aastakümneid oodatud. Kõik need kaunid epiteedid helisesid kirjanik A kõrvus.

      Super! hüüatas kirjastaja ning saatis romaani trükki. Kompliment meeldis kirjanik A-le väga, kuigi, niipalju kui talle meenus, oli kirjastaja sellesama hüüdega tervitanud ka igat tema varasemat käsikirja. Kirjanik A muutus korraks valvsaks ja umbusklikuks. Miks mitte hüper? Kuid lõi siis käega. Lollus. Ka kõige paremate kirjastajate võimetel on siiski oma intellektuaalne piir.

      Kirjanik A istus arvuti taha ja avas faili viie aasta märkmetega. Mahult ei jäänud need romaanile kuigivõrd alla. Mida kõike seal ei leidunud. Esimeste ja viimaste peatükkide eri stiilis visandid (millest ta hiljem siiski loobus), tegelaste üksikasjalik kirjeldus (pooled neist tuli ikkagi välja jätta), sealhulgas võtmetegelaste täiuseni lihvitud psühholoogilised portreed ning nende arengukõverate võimalikud murdepunktid (mille hulgast ta lõpliku versiooni jaoks vaid mõnda üksikut kasutas), geomeetriliselt nauditav tegevusliinide skemaatika (mis veidi meenutas linnalähirongide sõiduplaani), ning suur hulk üllatusi, mida teose eri peatükkidesse sisse pikkida (neist aga läks kasutusse alla kolmandiku, sest liiga palju üllatusi on keskmisele lugejale koormav).

      Niisiis, mida teha märkmetega, kust magus nektar on juba välja kurnatud. Teadagi mis. Kirjanik A istus autosse ja sõitis jäätmejaama.

      Saba jäätmejaama vastuvõtuputka taga polnud kõige lühem. Kirjanik A lasi küljeakna alla ja süütas sigareti. Kusagil siristas mingi lind. Närviliselt ja kaeblikult. Kirjanik A sülitas aknast välja. Teda linnud ei huvitanud. Üldse loodus. Primitiivne sirin ja urin, ei mingit psühholoogilist pinget, bioloogiline tühi-tähi. Elu teeb elamisväärseks ikkagi tsivilisatsioon, kultuur ja inimestevahelised suhted. Ta märkas tuttavat heliloojat tõstmas auto pagasiruumist suuri pakke täiskritseldatud noodipabereid. Mõtles juba hüüda, kas midagi sooja või vastupidi, midagi sapist, kuid loobus mõlemast võimalusest.

      Lõpuks jõudis järg temani. Autole ligines kogukas hülgevuntsidega ümbertöötlusametnik, ühes käes luup, teises suitsev piip, seljas neoontunked. Mis meil on? küsis ametnik tüdinud häälel. Märkmed, vastas kirjanik A ja avas pagasiluugi. Ametnik hindas paberihunnikut ja ohkas demonstratiivselt. Andke siia. Kirjanik A tõstis paki välja. Korraks läbis tema selga valu. Ei, parem siiski mitte, lisas kiiruga ametnik, kellele kirjaniku väike seljakramp märkamata polnud jäänud. Andke mõned lehed, sellest piisab. Saanud lehed enda kätte, süvenes ametnik piipu popsutades lugemisse. Seiklusjutt? pakkus ta mõne minuti pärast oma luubi tagant. Romaan inimestevahelistest suhetest, parandas kirjanik A. Et kohe romaan, pomises ametnik ega tõstnud pilku luubilt. Kirjanik A vaikis teatud uhkusega. Nojah, lõpetas ametnik viimaks lugemise, kui romaan, siis romaan. Näete neid kaht kollast konteinerit seal? Vasakpoolne on proosa, parempoolne poeesia jaoks, kõike head.

      Kirjanik tagurdas vasakpoolse konteineri juurde. Ta avas pagasiluugi ja võttis seljalihaste säästmiseks korraga vaid kolmandiku oma märkmepakist, kui kuulis äkki mingit häält. Hääl kuulus mehele, see justkui luges midagi, omaette ja imelikult ilmekalt, nagu teatriproovis. Kirjanik A küünitas end konteineriavale lähemale. Nüüd hakkas hääl naerma. Niiviisi valjult ja toretsevalt. See oli väga tuttav. Issand kui tuttav. Kirjanik A ajas end kikivarvule, püüdes konteinerisse piiluda. Hämaruse tõttu hoomas ta vaid mehe ähmaseid kontuure. B, oled see sina? sosistas kirjanik A. Naer jäi sedamaid vakka. B, mida sa seal teed? sosistas kirjanik A uuesti. Vaikus. Imelik, mõtles kirjanik A. On see ikka B või talle ainult tundub nii. B? Ah, käigu kuradile, loobus kirjanik A ja heitis oma paki sisse. Peale teist ka kolmanda ja viimase osa oma märkmetest konteinerisse visanud, jäi ta kuulatama. Vaikse sugestiivse häälega luges mees konteineris esimest peatükki kirjanik A uuest romaanist. Seda versiooni, mis lõplikusse teksti sisse polnud läinud. Ent nüüd oli lugeja hääl muutunud. See ei meenutanud enam B-d, vaid kedagi teist, aga keda, sellele ei osanud kirjanik A vastata. Ta surus ennast avale nii lähedale, kui sai, ja kuulas ahnelt ning erutunult. Mida kuradit! See oli tema enda hääl!

      Järgmisel kevadel kuulutati nominendid välja. Nominente oli kolm, kirjanik A nende hulgas. Jess, plaksutas kirjanik A korduvalt käsi, jess. Aga seda vaid üksi olles. Teiste ees manas ta näole ükskõikse ja veidi äraoleva ilme, justkui oleks nominatsiooni puhul tegu millegi tavapärase ja mitteolulisega, erinevalt tema järgmisest suurteosest, mille kallal pingeline ja ennastsalgav töö juba käib. Mis oli alatu vale, sest närvipinge tõttu polnud kirjanik A juba ammu enam mingiks tööks üldse võimeline.

      Kauaoodatud päeval kogunes pidulikule üritusele kogu kultuuriline koorekiht. Lisaks kolmele nominendile olid kohal kirjandusteadlased, kultuuriajakirjanikud, kõiksugu filoloogid jne. Isegi kirjanik A tuttav helilooja oli kohal. Kirjanik A noogutas tollele armastusväärselt ja naeratas mõnuga. Helilooja viimane sümfoonia oli kriitikutelt üksmeelse hukkamõistu pälvinud.

      Pärast formaalset sissejuhatust asus kõnepulti žürii esimees. Ta tõi esile, et kõik kolm nomineeritud romaani keskenduvad inimestevahelistele suhetele. Et kõigis kolmes leidub ülimalt tõetruid karaktereid, mis loodud erakordse psühholoogilise veenvusega. Et kõiki kolme iseloomustab sündmustiku filigraanne läbimõeldus, millesse nii osavalt on pikitud just parasjagu üllatusi. Et kõik need kolm raamatut kuuluvad seega täieõiguslikult parimate kodumaiste romaanide uhkesse nimistusse. Et… Asi on selge, kaua võib, pagan võtaks? mõtles siinkohal kirjanik A. Et nii kohutavalt raske oli nende kolme ühtemoodi väärika teose seast valida see üks ja ainus võitja, aga ometi selle valiku žürii tegema pidi. Ja et kuidagimoodi pidi ju valiku tegema, leidis žürii, et valib uustulnuka. Sest iga uus autor on kirjandusse alati oodatud ja teretulnud, nagu on oodatud ja teretulnud ka värskus, uus lähenemine ja uued vaatenurgad. Siinkohal vajus kirjanik A veidi kühmu. Härrad ja prouad, kõrgendas žürii esimees häält, kallid kirjanikud A ja B, palun ärge pange pahaks, selle aasta võitja on härra C!

      Vallandus üksmeelne aplaus. Paljud isegi tõusid oma toolidelt, et uut nägu kohalikus romaanimaailmas esimeste seas tuvastada. Kirjanik A jäi istuma, ta tahtis hirmsasti suitsu teha, aga ei saanud. Mõelda vaid, kõik need viis aastat märkmeid, millest oleks jagunud mitme suurepärase romaani jaoks. Ja nüüd on kõik pekkis. Rahvas ümberringi huilgas ja käitus ebasoliidselt ülemeelikult. Hõisete saatel astus teiste seast välja žürii esimehe kõrvale keegi mees, ja kui kirjanik A ees hakkasid inimesed taas istet võtma, jäi ta jõllitama neoontunkedes võitjat, ees hülgevuntsid, ühes käes luup, teises suitsev piip.

      PRAAM

      Kui panna kokku september ja kesknädal ja keskpäev, siis saame sellise praami, mis