Värske Rõhk 3/2020. 3 2020

      tammepuu oksi

      harulised nagu isa sarved

      veeõitsengu kihtide vahel

      kumiseb kitsekujuline koelmu

      Ojaäärne saladus

      vaher on kärntõbe vältinud

      sädelev rebasesaba

      lehed langevad nii vilkalt

       sõjapõllul kasvab veri takjaks

      ojaäärses talus roomab

      põldmarjaväät läbi akna

       perealbumist on saanud herbaarium

       toonekurepesas võrsunud naat

      padrunid on üles nopitud

       miinid kaminast välja kraabitud

      kas kuuled oja rahulikku vulinat –

      sõja ajal sai mõnest lapsest

       hatune nukk jõekõdus

      hundi verine sülg vahutas mõne ema suus

      nagu oja vahutab

       rahulikult ja hämaralt

      väikeste käte varjud liiguvad mu näol –

      kuid mu kohal kõlgub vaid mädanenud vili

      kaunitega ühel oksal

      ja oja vuliseb

       vuliseb kui lapse ehe naer

      Laul

      keha on heli mida veri laulab

       ja öösel keegi laulab

      öösel keegi kumab

      nagu valge luustik mustas toonekures:

      see on tema kes naerab sest teab

      kellega armatseb

       kui pommitatakse küla

      ehkki kasekõhnad surnud ületavad põldu

      ta teab

       ja tunneb õhus

      armastatu keele sambla hõngu

      ta nahk on nii ärkvel

       et jala külge takerdunud roosiväädist

      saab okastraat

      *

      me ei tea kas ta juustest sai veri või lõõm

      teame vaid et kehast sai aiamaa

      ta põlenud võilillejuured lõhnasid

      kui taimetee

       ja nii tulid sõdurid

       mitte toonekured

      ja muljusid enda sõrgadega roosivääte

      ja jõid teed

       jõid teda