Värske Rõhk 3/2020. 3 2020

tion>

      

      Sisukord

       TRIIN PAJA

       JASMIN B. FRELIH

       MANFRED DUBOV

       MARGIT LÕHMUS

       REIJO ROOS

       HELLE LY TOMBERG

       MONA KAPPER

       INTERVJUU PAUL RAUAGA

       MARTA TALVET

       ALIIS AALMANN

       CASPAR VEGA

       TIINA VEIKAT

       ELISA-JOHANNA LIIV

       ARVUSTUSED

       Joosep Vesselov

       Peedu Saar

       Kristel Birgit Potsepp

       Mirjam Parve

       AUTORID

       RAAMATUSOOVITUSED

      TRIIN PAJA

      Seespool

      Kõige valusam olemise seisund on tuleviku mäletamine.

      Søren Kierkegaard

      mu sündimata laste sõrmed on linnurohu õied

      ka neil on hääl: inimkeelt matkiva lüürasaba hääl

      ja kerjusnaise maigutav suu

      mis avanes ja sulgus

      hääletult

      Tammsaare pargis

      ja silmad on: langevad metsvindid

      ja ka nemad on kirjutatud tiibade arheoloogiasse

      ja keha on: pühaku pilt võõra aknalaual

      millest alailma möödun

      Magasini tänaval

      julgemata peatuda julgemata mäletada

      mu sündimata laste ripsmete šifooni

      laps sa ei võrsu – ei kehas suus tüves

      üksnes tumedad seeneväädid kihelevad mu koore all

      laps sind ei uputata iialgi sohu

      ent su vari voolab mu veres

      oled vist sirelioks

      mille sängi tõin

      millega rääkisin hilisel tunnil –

      mis järgmisel hommikul sinisel padjal

      oli närtsinud

      ja tuba oli hämar

      nagu kätega kaevatud haud

      Blandina

      täna on metskitsi rohkem kui hämarat põldu

      kas tõesti valgus naaseb

      valusalt kerge nagu haige tütar

      kas ta tõesti naaseb

      valusalt kerge

      nagu lahtiste juustega uppuv naine

      kas tõesti on hääl veri ja voolab

      ehkki tütar settib

      jääjärve põhja

      sookuresuline taevas ei huilga

      see olen mina kes peab huilgama

      maailm nõuab mu ohverdust

      meenutades Blandinat – orjatari

      vankumatu ka peale pikka piinamist

      kurnatud piinajad tirisid ta amfiteatrisse

      sidusid posti külge

      ja lasid metsloomad lahti –

      kuid loomad ei puudutanud teda

      ja meenutades vene printsessi

      kes visati vangikongi

      rottidele eineks

      kes karjus päevi ja päevi

      kuni saabus vaikus

      kuni kambriuks avati

      ja printsessist oli järel

      vaid ta pikad tumedad juuksed –

      Blandina mu haav kasvab haavapuuks

      kuid ma ei värise vaid huilgan

      hämaral põllul

      kus metskits haugub vastuseks

      Kitsena

      kitsena ekslen kasekoore

      ja ohaka tühimike vahel

      peatun kangestunud mullal

      vaata valgus

      uinub metsmaasikatena

      lindude härma

      *

      põld on näljast udune

      ja kased puhtad nagu koljud

      nägin kuidas nälg tõusis ka

      hangunud vennast

      jäise kuuna

      peatus ta jäätunud ripsmete kohal

      *

      unes oli vend järvesopp

      jõin teda

      kõrkjate vahel

      ärgates haukus ta mu sees

      *

      linnuparve möödudes

      kappasin põlluni

      nuusutasin sulgi ja juurikaid

      korraga lõid linnud loitma

      kirjutasin