TeaterMuusikaKino. 1 2020

ja autori taotlused. Kõike selleks, et koostöö praktikute ja teoreetikute vahel toimiks ja kunstiliik areneks.

       Lõpetuseks etenduskunstniku Kadri Noormetsa tsitaat Facebookist: „Oo jee, milline au oli lõppeva aastakäigu üht eredaimat kirjutajat saalis võõrustada! „Koostööl põhineva ühiselu võimalikkusest” ehk Jaak Tombergi arvustus (või ka tekstijätk) lavastusele „Mobiilsed definitsioonid” valiti TeMuKi üheks selleaastaseks laureaadiks! Eriline rõõm! See on ju ideaalne ahel, kui ühtede loomingulistest töödest kasvavad välja teiste uued loomingulised tööd. Et arvustus-tekst üksnes ei raporteeri ega kritiseeri nähtud etendust, vaid loob kogetud töö pinnalt täitsa oma iseseisva maailma.”

      TMK TOIMETUS

      Viited:

      1 Valle-Sten Maiste 2019. Kriis NO99 varemeil. Sirp 18. X.

      2 Teatriankeet hooajast 2018/19. TMK 2019, nr 12, lk 43.

      3 Maksahaak Eesti teatrile. Postimees 10. VI 2019.

      4 Urmas Lüüs 2019. Siil udus. Sirp 20. XII.

      Toshio Hosokawa: „Ma armastan hiina ja jaapani kalligraafiat, … minu muusikas on iga heli ja paus, iga detail oluline, seda võib kuulata ja nautida nagu jaapani kalligraafiat, pintslitõmmetega.”

      Foto: © Kazishikawa

      VASTAB

      TOSHIO HOSOKAWA

      Toshio Hosokawa (1955) on sündinud Hiroshimas, õppinud seejärel klaverit ja kompositsiooni Tokyos. 1976. aastal siirdus ta Lääne-Berliini, asudes õppima kompositsiooni Berliini Kunstide Ülikoolis (Universität der Künste) Korea helilooja Isang Yuni juhendamisel. Aastail 1983–1986 jätkas ta õpinguid Freiburgi Muusikakõrgkoolis Klaus Huberi ning Brian Ferneyhough’ õpilasena ja täiendas end Darmstadti suvekursustel. Korealasena ühendas Isang Yun oma loomingus edukalt lääne ja ida väljendusvahendeid. Klaus Huber aga soovitas Hosokawal pöörduda tagasi Jaapanisse ja hakata põhjalikumalt uurima traditsioonilist jaapani muusikat.

       Hosokawa on olnud Euroopa tähtsamate uue muusika festivalide nimihelilooja ja/või lektor Veneetsia biennaalil (1995, 2001), Luzerni festivalil (2000), Müncheni festivalil „musica viva” (2001), Helsingi festivalil „Musica nova” (2003), „Varssavi sügisel” (2005, 2007), Rheingau muusikafestivalil (2008). Alates 1990. aastast on ta pidanud loenguid Darmstadti suvekursustel ja aastal 1998 valiti ta Salzburgi Mozarteumi suveakadeemia juures resideerivaks heliloojaks. Ühtlasi on Hosokawa olnud aktiivselt tegev Jaapanis: Yamaguchi prefektuuri Akiyoshidai rahvusvahelise nüüdismuusika seminari festivali üks asutajaid ja kunstiline juht aastatel 1989–1998; alates 2001. aastast Fukui prefektuuri Takefu rahvusvahelise muusikafestivali kunstiline juht; 1998–2007 Tokyo sümfooniaorkestri juures resideeriv helilooja; aastast 2004 Tokyo muusikakolledži külalislektor. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sh esimese preemia Berliini filharmoonikute 100. aastapäeva puhul korraldatud kompositsioonikonkursil (1982), Arioni muusikapreemia (1984),

      Euroopa noore põlvkonna heliloojapreemia (1985), Kyoto muusikapreemia (1988), Rheingau ja Duisburgi linna muusikapreemia (1998), Suntory muusikaauhinna (2008).

       Ta on loonud orkestriteoseid, sh soolokontserte, kammermuusikat, oopereid, muusikat traditsioonilistele jaapani pillidele ja filmimuusikat. Tema esimene ooper, Shakespeare’i-aine­line „Vision of Lear” („Leari nägemus”) tuli esiettekandele Müncheni biennaalil 1998. aastal. Selles on mh elemente jaapani nō-teatrist. Tema teine ooper „Hanjo” esietendus Aix-en-Provence’i festivalil 2004. aastal ja seda mängiti seejärel mitmel pool mujalgi. Ka kolmas ooper, „Matsukaze” on inspiratsiooni saanud nō-teatrist. Ooperi esiettekanne toimus Brüsseli La Monnaie’ teatris 2011. aastal, seejärel anti etendusi veel Berliinis, Luxembourgis ja Varssavis. Aastal 2016 esietendus Hamburgi Riigiooperis tema „Stilles Meer” („Vaikne meri”) ja 2018 Stuttgardi teatris ooper „Erdbeben. Träume” („Maavärin. Uned”). Ehkki Hosokawa eeskujudeks on olnud eelkõige Teise maailmasõja järgsed saksa avangardistid, on tema helikeelel väga tugev orientaalne alus. Hosokawa loomingut on Eestis varem esitatud festivalil „NYYD 2003”, mil Arditti kvartett kandis ette tema kvarteti „Vaikivad lilled”.1

      Mul oli suur au ja rõõm kohata teid teie kodumaal Jaapanis Tokyos. Olen nautinud teie muusikat aastaid, nii flötisti kui ka heliloojana, ja see on avaldanud mulle suurt mõju. „Afekti” kunstilise juhina olin juba mõnda aega otsinud

      õiget aega ja konteksti, et teie muusikat sellel festivalil esitleda. Soovisin ühendada teie heliloojaisiksuse eesti uue muusika maastikuga.

       Meil on Eestis jaapani keelt rääkiv helilooja Märt-Mattis Lill, Eesti Heliloojate Liidu esimees, kes on õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat ja kelle muusika tegeleb jaapani kultuuri ja filosoofiaga. Lille loomingulised ideed pärinevad jaapani esteetikast. Nii tekkis idee kõrvutada ja suhestada teie heliteoseid Lille loominguga, esitledes teid kahte festivali „Afekt 2019” peaheliloojatena.

       Kuidas teist sai muusik?

      Hakkasin noorena õppima klaverit, olin siis nelja- või viieaastane. Olin oma muusikutee alguses mõjutatud Euroopa klassikalisest muusikast — kuulasin ja mängisin Mozartit, Beethovenit… Neljateistkümneselt puutusin kokku Tōru Takemitsu muusikaga. See meeldis mulle väga, nii et mul tekkis soov komponeerida teistsugust muusikat kui see euroopa muusika, mida ma seni tundsin.

      Kuidas läks nii, et te jätkasite oma heliloomingualaseid õpinguid Saksamaal? Oli see teadlik valik?

      Jah. Seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastaselt hakkasin otsima endale Jaapanis kompositsiooniõpetajat, aga ei leidnud kedagi, kelle juures oleksin tahtnud õppida. Takemitsut ma hindasin kõrgelt, aga tal polnud õpilasi, ta ei õpetanud. Oma hilisemat õpetajat Berliinis, Korea heliloojat Isang Yuni kohtasin siis, kui Jaapanis esitati ühel sümfooniakontserdil tema muusikat. Isang Yun oli ka ise kohal. Tema muusika meeldis mulle sedavõrd, et tekkis soov tema juures õppida. Olin kahekümnene, kui alustasin õpinguid Isang Yuni kompositsiooniklassis Berliini Kunstide Ülikoolis.

      Kuna elate endiselt osaliselt Saksamaal, on teil kindlasti oma ettekujutus sealses nüüdismuusikas toimuvast. Mis on teie arvates Saksamaa muusikaelu eripärad ja tugevused võrreldes teiste riikidega?

      Saksa uuem muusikaelu on väga tugev ja konkurentsivõimeline. Igal linnal on seal oma korralik ringhääling, orkester ja festival. Nad tellivad palju teoseid noortelt heliloojatelt, seejuures mitte ainult sakslastelt, vaid ka välismaalastelt. Mina isiklikult küll nii väga ei figureeri saksa muusikamaastikul, mis on väga aktiivne, eriti Darmstadtis ja Wittenis. Selles kontekstis esitatakse minu loomingut vähe. Aga Saksamaal on väga avatud muusikaelu ja mind tunnustatakse kui mitteeurooplasest heliloojat. Mul on olnud palju võimalusi oma muusikat seal ette kanda.

      Oleks väga huvitav ja oluline teada midagi traditsioonilise jaapani muusika mõjude kohta teie muusikas. Kui tähtis see aspekt teile on?

      Kahtlemata mängib minu päritolu mu muusikas määravat rolli. Aga ma ei ole mitte alati jaapani traditsioonilises muusikas kodus olnud. Minu perekond on küll väga jaapanipärane. Minu ema mängib jaapani traditsioonilisi pille ja mu vanaisa oli jaapani lillekunsti ikebana õpetaja. Tegelikult ei meeldinud mulle nooremas eas üldse jaapani muusika, ma eelistasin hoopis lääne kunsti ja mõtteviisi. Alles Saksamaal elades tajusin, et olen jaapanlane ja seetõttu ka väga erinev saksa heliloojatest ja muusikamaailmast. Niisiis hakkasin ma jaapani muusikat uurima alles Berliinis 1970. aastate lõpul. Seal ei oldud tollal euroopa muusikast üldse huvitatud, tegeldi hoopis aafrika, indoneesia, kamra (piirkond Pakistanis) muusikaga, uuriti Hiina, Jaapani ja Korea muusikalisi traditsioone. Sellised heliloojad, nagu näiteks Ligeti, olid väga huvitatud polürütmilisest aafrika muusikast.

      Niisiis tundsid paljud Euroopa heliloojad huvi teiste kultuuride muusika vastu. Berliinis oli võimalus kuulata elavas ettekandes väga head mitteeuroopa muusikat, ka jaapani munkadest lauljaid ja samuti traditsioonilist, üle tuhande aasta vana jaapani õukonnamuusikat