USA triloogia I: 42. laiuskraad. John Dos Passos

mine otsi endale töökoht. Ma lähen pankrotti… Vaata korralikult ringi. Ma lähen võtan ühed joogid.“ Ja ta oli kuus päeva purjus. Selle aja lõpuks oli hulk vaoshoitud olekuga mehi kohtukutsetega kohale ilmunud ja onu Tim pidi piisavalt kaineks saama, et kohtusse minna ja pankrotiavaldus esitada.

      Proua O’Hara tänitas ja sõitles: „Kas ma ei ütelnud, Tim O’Hara, et nonde jumalavallatute ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide ja töörüütlitega sehkendamisest ei tule midagi head. Nad on kõik samasugused lakkekrantsid ja looderdajad nagu sinagi, Tim O’Hara. Muidugi need trükkalisaksad peavad kokku tulema ja su paberi ülejäägid ära ostma ja sind laiaks litsuma, ja ongi paras sulle, Tim O’Hara, paras sulle ja su jumalavallatule sotsialistlikule pummeldamisele, ainult et nad oleksid võinud su vaese naise ja tema väikeste laste peale mõelda, aga nüüd me peame kõik koos nälgima, meie ja kõik need sõltlased ja sabarakud, keda sa oled majja toonud.“

      „Mina ütlen igatahes sedasi,“ nuttis Fainy õde Milly. „Nagu poleks ma orjanud ja käed rakkus tööd rüganud iga pisemagi leivapalukese pärast, mis ma siin majas söönud olen,“ ning ta tõusis hommikusöögilauast ja marssis toast välja. Fainy istus sealsamas, torm pea kohal möllamas. Siis tõusis temagi ja pistis veel käigupealt maisi-leivakese taskusse. Esikust otsis ta Chicago Tribune’i tööpakkumiste rubriigi, võttis mütsi ja astus tooresse pühapäevahommikusse, kirikukellad kõrvus kõlisemas. Ta läks trammile ja sõitis Lincolni parki. Seal istus ta tükk aega pingil, mugis leivakest ja vaatas kuulutuste veergusid: „Vajatakse jooksupoissi.“ Kuid ükski neist ei paistnud eriti kutsuvana. Üks oli kindel, et trükikotta ta enne tööle ei lähe, kui streik on möödas. Siis jäi talle silma

      Vajatakse arukat poissi, kellel on ambitsioone, kirjanduslikku maitset, teadmisi trükitööst ja kirjastamisest. Pakkumine müügi- ja levitööks $15 nädalas avaldus saata kirja teel PPK postkast 1256b

      Fainy pea muutus korraga väga kergeks. Arukas poiss, see olen ju mina… ambitsioone, kirjanduslikku maitset… Tjah, pean „Tagasi vaadates“ lõpuni lugema… ja ausalt, mulle meeldib lugeda küll ja ma oskan linotüüpi käitada ja trükki laduda, kui keegi laseb. Viisteist taala nädalas… päris priima, kümnedollarine palgatõus. Ja ta hakkas peas kirja valmis kirjutama, et sellele töökohale kandideerida.

      LUGUPEETUD HÄRRA (VÄGA AUSTATUD HÄRRA)

      või äkki HÄRRAD,

      Kandideerides ametikohale vastavalt teie tänases pühapäevases Tribune’is ilmunud tööpakkumisele soovin kandideerida, (lubatagu mul öelda) et olen seitseteist aastat vana, ei, üheksateist, oman mitmeaastast kogemust trükitööstuses ja kirjastamises, olen ambitsioonikas ja suurepäraste teadmiste ja hea maitsega trükitööstuses ja kirjastamises,

      ei, seda ei saa kaks korda öelda… Ja ma olen väga huvitatud sellest töökohast… Mida kaugemale ta mõtles, seda rohkem läks tal peas kõik sassi.

      Ta avastas, et seisab pähklikäru kõrval. Ilm oli krõbedalt külm, vinge tuul kiunus järvel lagunenud jää ja mustade veelahvanduste kohal. Ta rebis kuulutuse välja ja lasi ülejäänud ajalehe tuulega minema lennata. Siis ostis ta endale sooja paki pähkleid.