Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest. Arno Kuusk

kui jaksas.

      Ise langes uitmõtete sogasesse mutta.

      Sealt tiriti ta välja õngekorgi poolt, mis vajus vette. Vanamees tõmbas.

      Raske oli, aga võitjaks ta jäi.

      Õnge otsas siples kuldne kalake, kes hiilgas vaatamata sombusele ilmale.

      Kuldkalake, uskuge või mitte! Vanamees keerutas Kuldkalakest käes.

      Too hakkas paluma, et lase mind lahti, täidan kolm sinu soovi!

      Vanamees jäi mõttesse. Ta oli kogu elu elanud linnas, olnud riigiametnik ja lisaks, peamiselt puhkepäevadel, sõitnud vahelduseks taksot. Linnasagimine oli teda jubedalt ära tüüdanud. Hinges oli igatsus looduse, vaikuse ja rahu järele.

      Sellele mõeldes õhkas ta: „Üksikule saarele tahaks!“ Kuldkala imestas: „Aga õlu?“

      „Ei joo.“ teatas Vanamees.

      „Telekas?“

      „Ähh!“, see pidi vist „pähh“ olema.

      „Aga kui saarel naisi pole?“

      „Taevas tänatud!“

      „Tööriistad, labidas, kirves, tulekivid ja muu sihuke värk?“

      „Kui saaks, oleks kena.“

      „ Kalašnikov?“

      „Jah ja pane kõvasti padruneid! Telk võiks ka olla!“ Vanamees oli käinud vene armees ning laskmine ja telgis ööbimine olid talle meeldinud.

      „Kas padi peab olema sulgede või tatrakestadega?“ Vanamees taipas, et teda tögatakse.

      Tuletamaks teisele meelde, kuidas lood on, küsis riivatuks läinud tegelaselt vastu: „Ega tea, mis maitse võiks olla kuldkalakese uhhaal?“

      „Olgu, olgu! Teeme ära!“ rahustas Kuldkalake teda ja Vanamees tundis vuhinat kõrvades ja hopsti! seisiski päikselisel saarel. Palmid ja puha. Mägede vahelt vulises oja, linnud laulsid kauneid lõunamaiseid serenaade. Rannal seisis kast soovitud varustusega, Vanamehe ühes käes oli ikka veel õngekepp ja teises Kuldkalake.

      „Nii!“ sõnas show korraldaja ehk siis Kuldkalake. „Post käib korra kuus. Mõned lõvid pesitsevad mägedes, skorpioneid ja madusid otsi ise, kui gurmeetoitu tahad. Muu kasvab puu otsas või elab metsas ja meres. Ja vaata kaljukoopasse! Kaitsepoogitud ikka oled?“

      „Kuradile!“ vastas Vanamees.

      „Selge!“ vastas kalake. „Järelikult on kõik olemas. Sul on kaks soovi veel. Kui midagi vajad helista! Pese hambaid ja ära merre kuse! Viska mind nüüd vette!“

      „Kõtt!“ ütles Vanamees, viskas kalakese merre, õnge liivale, hingas sügavalt merelõhnalist õhku ja heitis pikali.

      Sulges silmad. Nautis täiega.

      Meri mühises.

      Džunglis käratsesid papagoid ja teised värvikirevad sulelised. Kaugusest kostis lõvi haigutamist. Vanamees tõusis, laadis Kalašnikovi, viskas õlale ja läks.

      Nautis iga sammu.

      Jõudis palmide varju. Seal seisis post tahvliga. Tahvlil leht teksti ja kaardiga.

      Vanamees luges: TERE TULEMAST UNISTUSTE SAARELE!

      Allpool anti teada, et ta asub kõigi tsivilisatsiooni poolt vaevatute unistuste saarel. Et administraator asub kaugel, millega peab tellimuste puhul arvestama. Kes toidu hankimisega hätta jääb, võtku oja kaldal asuva kaljukoopa külmutist, kus on ka e-punkt ja esmaabivahendid. Tualettide ja duššide asukohad on märgitud kõrvalasuval kaardil. Veel sai ta teada, et jääke ei tohi laiali loopida, tuld tohib teha ainult selleks ettenähtud kohtades ja pöördumatud kahjud loodusele ja seadmetele tuleb kinni maksta. Lisaks teatati, et lõvisid ei tohi toita ning nende laskmise ja muude teenuste hindu vaata hinnakirjast ja et Kuldkalakese külalistele on kõik tasuta.

      Tellimuste ja hädaabi number on 505.

      Saarelt lahkumise soovist tuli transpordi tellimiseks teatada kolm päeva ette ja lõpuks:

      SAARE OMANIKUD SOOVIVAD KORDUMATUID PUHKUSEELAMUSI!

      VAIKSE OOKEANI VAIKSETE PUHKEPAIKADE CO, LTD

      Vanamees vastas sellele uudisele, ptüi!, sest ta kujutluspilt, niipalju kui tal seda oli, kujutas üksikule soojamere saarele sattumist napis riietuses, paljakäsi ja kõigi tekkivate raskuste sangarlikku ületamist – nii nagu seda tegi Robinson; ent siis ta rahunes, sest meenus, et tollele hakkas meri kohe kõike vajalikku saatma, kaasaarvatud ori, kes teda teenindama hakkas. Tagatipuks vist isegi mingi aarde süllekukkumine, kui ta mälu teda ei petnud, või oli see mingis teises loos. „Olgu, naudime seda, mis on!“ mõtles ta. Ega ta endas täiesti kindel ka polnud, ehkki oli vahelduseks tüütule linnaelule ette võtnud mõnepäevaseid, napi varustusega retki mööda kaardile tõmmatud sirgjoont punktist A punkti B, mõnikord kaarti kaasa võtmata. Juhtus küll igasuguseid asju, aga alati oli retk sedavõrd korda läinud, et Päästeametit polnud vaja kutsuda. Kord oli kestev tihe udu teda eksitanud, nii et ta sattus punkti B asemel kurat teab kuhu ja teine kord olid hundid teda seiranud ning ta oli sunnitud kurssi muutma, sest arvas õigesti, et tema hambad on vastaste omadest nadimad.

      Igal juhul oli tal mingi eneseusaldus toimetuleku suhtes olemas, mis juhuslikul linnavurlel, kui see tal esialgu ka oleks, hajuks tõeliste raskuste tekkimisel üsna kiiresti.

      Vanamees otsustas minna mööda oja kallast ülespoole ja otsida koht oma laagrile, enne aga uurida infolehel mainitud koobast.

      Koopas seina ääres seisid, nii nagu lubatud, külmkapid toidu ja joogipoolisega. Esimesi silmitses ta huviga – sortiment oli lai ning ületas kohati tema teadmised. Joogid ei saanud ta pilgu au osaliseks, sest parimad joogid tema arvates olid vesi ja piim, aga viimase pulbrit oli ta esimestes kappides märganud. Suur eraldiseisev kapp oli varustatud punase ristiga. Sellest möödus ta esialgu peatumata, kuna raviteadust ja –tehnikat oli tal siiani, tänu tervislikele eluviisidele, õnnestunud enamasti vältida. Ent siis tuli talle meelde, et on üksikul saarel ning mine tea, mistõttu läks tagasi ja tutvus pakutavaga, nii nagu tal kombeks, üsna põhjalikult.

      Eraldi boksis oli soliidne arvuti. Ehkki tal oli nutitelefon taskus, kasutas Vanamees juhust ning saatis rea meilisid oma vara haldajatele ja sõpradele, milles teatas oma pikemast äraolekust, mispeale jätkas koopaga tutvumist.

      Paistis, et see oli alles hiljuti kaljusse raiutud. Käikudes olid liikumistundlikud valgustid. Edasi minnes jõudis ta tualettruumideni, matkavarustuse laoni ja seejärel tulid mõned magamisruumid. Paistis, et saar oli arvestatud mitte ainult metsiku matkaelu harrastajatele, vaid ka mugavussõltlastele.

      Vanamees võttis nähtu teadmiseks ja kõmpis mööda kiirevoolulise oja kallast kõrgemale, kaldajärsakust üles.

      Mõne aja pärast jõudis Vanamees tasasemale maale, mida läbivas ojas märkas ta ringi ujumas suuri forellitaolisi kalu. Ta kahetses, et oli õnge mere kaldale jätnud, aga otsustas hiljem tagasi tulla. Edasi minnes tuli teha palmimetsas ring, sest jõekese kaldal olid suured kivilahmakad. Seal, kus ta uuesti oja äärde jõudis, oli too moodustanud laia rahuliku veega järvekese, millesse vulisev oja tõi läbi kärestiku ja astangu ülaltpoolt mäestikust vett.

      Järveke valmistas talle tõelise üllatuse. Selles sulistas erakordne kalake, seekord mitte Kuldkalake, vaid ilma mingi riietuseta tõmmuka naha ja kehaga nümf täies kauniduses. Vanamees tardus seisma ja vaatama.

      Kuldkalake oli justkui lubanud, et naisi pole! Aga mis see siis on? Lummatult vaatas ta maalilist pilti. Ja oli mida vaadata! Liigutuste graatsia ja juuste voogamine kristallselges vees nümfi pea ümber, rääkimata neiu kehakumeruste muusikast ja liigutuste harmooniast tegid vaataja keha kuumaks. Vanamees oli kogu elu olnud kasinate eluviisidega karske poissmees, mistõttu hoidunud eemale sedalaadi ahvatlustest. Ehk mõjus lõunamaa päike ja looduse romantika, aga Vanamees tundis, et ta on millestki ilma jäetud ning soovis, et oleks mõnikümmend aastat