Topelt D. Kristi Piiper

ja luksusliku üldmulje. Ilukirurgias liikusid suured rahad ja Diana tundis ennast selles keskkonnas koduselt. Noor heledapäine administraator istus beeži nahaga kaetud laua taga ja klõbistas arvutiga. Kõlaritest kostev ambient muusika mõjus tuttavlikult ja rahustavalt, kui Diana läbi automatiseeritud klaasuste astus. Ta tippis üle heleda helisid neelava põrandavaiba lauani ja naeratas administraatorile. „Tere, ma tulin doktor Nikolajevi juurde.”

      See oli jälle seesama plaatinablondi poisipeaga administraator, kelle puhas ja veatu stiil oli Diana jaoks ajaga kliiniku visiitkaardiks saanud. Mitte ükski detail selles naises ei olnud juhuslik. Kui juuksesalk oli ülejäänud soengust eraldunud, siis oli see seda läbimõeldult. Isegi kui see nii ka tegelikult ei olnud, pani tema olek vastupidist uskuma.

      „Tere päevast. Kas teil on doktoriga kokku lepitud?”

      Silmavaatelt sõbralik, laitmatult korrektne, aga valvas nagu narkokoer, muigas Diana ja vastas: „Ei, aga ma pean temaga võimalikult kiiresti rääkima. Ma ütleksin, et see on hädaolukord.”

      „Üks moment, ma uurin, kas ta on vaba.” Administraator tõstis oma perfektselt maniküüritud käe ja sirutas telefonitoru järele, jättes Diana enda ette kannatamatult ootama ja oma kuldsõrmuseid keerutama.

      „Doktor, proua Evert sooviks teid näha. Erakorraline. Jah. Kohe. Selge.” Administraator pani telefoni lauale ja naeratas oma diskreetset säravvalget ametinaeratust. „Doktor võtab teid nüüd vastu. Kabinet 322, koridori lõpus.”

      Diana muigas. Muidugi võtab, Luisa, luges ta naise nimesildilt. Kuidas ta saakski oma kõige paremat klienti ignoreerida? Ta pöördus sõnagi lausumata ümber ja tippis mööda juba tuttavat halli vaibaga kaetud kitsast koridori kabineti number 322 ukse poole.

      „Sisse!” kõlas madal mehehääl pärast Diana õrna, puhtalt viisakusest kuuldavale lastud koputust. Naine astus kõrgete kontsade kõpsude saatel avarasse valgusküllasesse kabinetti, kus ta viimaste aastate jooksul oli veetnud kaugelt rohkem aega kui toidupoes. Ruum lõhnas nagu alati äratuntavalt kalli meesteparfüümi ja mingi alkoholise meditsiinilise lahuse järgi. See oli parem kui kodulõhn. See oli sihikindluse ja saavutuste lõhn. Nii lõhnab koht, kust lahkudes ollakse alati parem kui sinna tulles.

      Doktor Nikolajev tõusis tervituseks püsti. „Diana! Rõõm sind näha, sa näed absoluutselt imekaunis välja!” Komplimentidega ei olnud see tunnustatud kuuekümnendates ilukirurg kunagi kitsi. Diana vastas avala naeratusega ja võttis valges triiksärgis koguka mehe vastas istet. „Ma tänan, doktor. Teie töö ja vaev!”

      Doktor Nikolajev võttis tunnustuse tagasihoidliku tänulikkusega vastu ja ulatas naisele kliiniku logoga klaasi külma veega. „Diana, kuidas sul läheb?”

      Diana naeratas. Doktor Nikolajev ei alustanud vestlust kunagi nii, nagu teised arstid seda tegid. Mis sul mureks on? Millise probleemiga tulid? Mis sul viga on, ah? Ei. Tema küsis alati, kuidas sul läheb. Soojalt, lihtsalt ja pealetükkimatult. Kuidas sul läheb? Justkui sul ei olekski midagi viga, ehkki sa just praegu kirurgi vastas istusid.

      „Mul läks väga hästi, seni kuni ma avastasin, et minuga oleks ikkagi natukene tööd veel vaja teha.”

      Doktor Nikolajevi puhmas kulm kiskus pahaendeliselt kipra ja ta tõmbas oma jämedate näppudega üle taganeva halli-mustakirju juuksepiiri. Diana taipas, et seekord ei pruugigi nii lihtsalt minna.

      „Diana, me rääkisime sellest. Ma olin arusaamisel, et me mõistsime viimasel korral teineteist päris hästi.” Mehe varjamatult pettunud ja murelik hääl tekitasid Dianas ärritavat süütunnet.

      „Jah. Aga nüüd on asjalood muutunud. Ma ei ole õnnelik. Te ütlesite ise ju ka, et tahate näha mind õnnelikuna. Ma ei ole seda. Igatahes veel mitte.”

      Ta tõusis püsti, jättes mehe oma massiivsesse mugavasse nahktooli murelikult enda tegutsemist jälgima. Diana võttis kiirustamata seljast musta taljesse töödeldud pintsaku, nööpis lahti selle all oleva õrna elevandiluuvärvi siidpluusi ja pärast musta pitsilise rinnahoidja eemaldamist jäi ta palja ülakehaga seinal oleva täispika peegli ette end rahulolematult silmitsema. „Mu rinnad. Need peaksid olema suuremad.”

      Doktor Nikolajev ei olnud ikka veel sõnagi öelnud ja Diana ei teadnud, mida oodata. Arst tõusis nahktooli nagisemise saatel püsti ja astus paari pika raske sammuga Diana kõrvale. Kolmkümmend sentimeetrit ja viiskümmend kilo neid teineteisest eraldamas, moodustasid nad peegeldusel kõrvuti seistes veidra vaatepildi. Ka doktor Nikolajev vaatas Dianat läbi peegli, naisele tundus, et peaaegu nagu läbi filtri, mis alastuse kahe võõra ja nii erineva inimese puhul normaalseks ja rutiinseks muutis.

      „Su rinnad on praegu A-korv. Ma olin siiani arusaamisel, et see meeldis sulle enda juures. See oli üks väheseid asju, millega sa enda juures alati rahul oled olnud.” Mees mõõtis ja liikus pilguga hindavalt naise õblukesel roidelainelisel rindkerel. Professionaalselt ja kalkuleerivalt, kuid siiski nähtavalt murelikult.

      „Meeldiski, aga enam mitte. Kas mul ei ole õigust ümber mõelda? Ise otsustada, mis mulle enda juures meeldib? See on ju minu keha!” Diana tundis end rünnatuna. Meenus lapsepõlv. Ja ema. Reeglid ja etteheited. Nüristav kohustus välja näha just täpselt selline, nagu temalt oodati.

      „Sul on täiesti õigus, see on tõesti sinu keha. Aga arstina pean ma vastutama sinu tervise eest. Nii sinu keha tervise kui ka vaimse tervise eest, kui need omavahel vastuollu satuvad.”

      „Millest te räägite? Topelt-D poleks mingi tohutu muutus!”

      „Võimalik. Aga arstina näen, et sa tahad ennast liialt muuta. Et sa tahad olla peaaegu keegi teine. Kui sa ennast praegu peeglist vaatad, siis kas sa oskad mulle öelda, kui palju on selles siin alles sind, seda inimest, kes sa olid näiteks kümme aastat tagasi? Siis, kui me esimest korda kohtusime.”

      Diana muigas kibedalt. „Loodetavasti väga vähe.” Kümme aastat oli pikk aeg, ja see oli aeg, mille ta oli täielikult pühendanud enda muutmisele. Ei, iseendaks saamisele! tuletas Diana endale meelde.

      Doktor raputas peaaegu isaliku etteheitega pead. „Loodetavasti? Ei-ei… Sa oled sale ja su keha on proportsioonis! Sulle meeldisid su rinnad. Kui me esimest korda kohtusime, mäletad kui ammu see oli!, siis sa ütlesid mulle, et sulle meeldib, et need on väikesed ja peaaegu olematud. Naljatasid, et sa tahtsid lapsena isegi poiss olla. Ja nüüd siis tahad muutuda järjest volüümikamaks, kuigi minu kui ilukirurgi arvates see sinu kehatüübiga kõige paremini kokku ei sobi.”

      Diana hakkas tasapisi tujust ära minema. Miks ta pidi järjepidevalt inimestele põhjendama, miks ta midagi teha tahab, kui kõik, mida ta soovis, oli olla parem? Kellele see liiga teeb? Ja mis kuradima kehatüüp? Kui keha on vormitav, siis pole olemas ka mingit kindlat kivisse raiutud kehatüüpi. Kes selle kehatüüpide jaotuse üldse välja mõtles, mille järgi soovitatakse isegi riideid valida? Pirn, õun, liivakell, koonus, kast, kuup, mida iganes… Milleks see kõik? Miks ei võiks inimene olla selline, nagu ise sisimas tahab. „Ma tahan lihtsalt suuremaid rindu. Ma ei tunne ennast enam mugavalt,” selgitas ta end rahulikuks sundides veel kord aeglaselt ja selgelt.

      Doktor Nikolajev raputas kahetsevalt pead ja ulatas Dianale toolileenilt tema musta rinnahoidja. „Diana, me rääkisime sellest juba eelmisel korral. Ma ei lõika sind rohkem. Vähemalt mitte enne, kui sa tood mulle oma psühhiaatrilt tõendi, et sa oled võimeline oma otsuste eest vastutama. Et sa mõistad, mida sa teed. Vastasel juhul on mulle sinu edasine lõikamine eetiliselt vastuvõetamatu. Sa oled nüüd lühikese aja jooksul – muuseas kokkuvõttes ka pika aja jooksul! – läbinud liiga palju iluoperatsioone. Plastiline kirurgia peaks olema inimesele vajadusel abiks, aga mitte peamine eneseteostuslik vahend.”

      Diana surus huuled peenikeseks kriipsuks ja pani sõnagi lausumata rinnahoidja selga tagasi. Eneseteostuse vahend? Viha kuhjus ja kasvas, kuid selle vahutav möll jäi sisemusse pidama, üksnes silmad välkusid raevukalt. Ta lihtsalt ei saanud seda välja näidata. Mitte keegi ei tohtinud saada võimalust teda jälle ebastabiilseks nimetada. Öelda, kes ta kellegi teise arvates on ja mida kõike ta valesti teeb. Normist erinevalt