Unelmate pruut. Esimene raamat. Susan Mallery

korjas paberid kokku ja toppis portfelli. Ehk kukub kodus töötamine paremini välja.

      Nelikümmend minutit hiljem keeras ta üheksateistkümnendast sajandist pärit häärberi ette, mis oli olnud tema suguvõsa käes juba palju sugupõlvi. Lõpuks ometi turvalises kohas, mõtles ta autost väljudes. Ta läks trepist üles ja astus halli.

      „Mina olen!“ hüüdis ta. Cassie autot polnud garaažis, tädi Charity oma küll.

      „Me oleme köögis.“

      Chloe tegi grimassi. Tädi Charity oli suurema osa elust mööda maailma ringi rännanud. Tundus, et tal on igas maailmanurgas tuttavaid ja aeg-ajalt tulid nad tädile külla. Kellega siis seekord tegu on? Kas mõni suguharupealik Aafrikast või mõni tundmatu prints Lähis-Idast? Teda valdas tuttav pahameel, et tädi polnud siin siis, kui teda kõige rohkem vajati. Kuid ta sundis need ebameeldivad mõtted peast. Täna polnud tal sellele mõtlemiseks lihtsalt energiat. Ja tal polnud ka mingit tuju etendada võõrustajat.

      Kuid ta ajas ikkagi selja sirgu ja manas köögi poole minnes näole naeratuse. Ta käsi oli juba välja sirutatud, et suruda tädi Charity salapärase külalise kätt.

      Suurde kööki sisenedes jäi ta aga soolasambana seisma. Ta suu vajus lahti. Ta sundis end suud sulgema, kuid ta keha ei kuulanud sõna.

      Mees oli just nii pikk, nagu ta mäletas. Sale, tugev ja kaugelt liiga hea välimusega. Sugugi mitte suguharupealik ega isegi mitte prints. Ei, see mees oli palju ohtlikum. See mees oli Arizona Smith – mees Chloe unenäost.

      Teine peatükk

      „Arizona, minu vennatütar Chloe. Chloe on ajakirjanik. Chloe, Arizona Smith. Sa vist nägid teda hommikustes uudistes?“

      Charity küsimus jäi õhku, kuid Chloe ei vastanud. Arizona tundis end ümmarguse laua ääres kohmetult. Ta oli harjunud sellega, et fännid tema juuresolekul kõnevõime kaotavad, kuid Chloe Bradley Wright ei näinud sugugi hullunud fänni moodi välja. Pealegi vahtis naine teda niisuguse pilguga, nagu tal oleks keset laupa sarv kasvanud. Ta lükkas juuksed laubalt, puudutades igaks juhuks sõrmega laupa, et ikka kindel olla.

      „Tere, Chloe,“ ütles ta kätt andes. Tema kogemuste põhjal aitasid viisakusavaldused teinekord kohmetusest üle saada.

      Chloe pilk langes ta näolt ta käele. Ta oli endiselt paanikas ilmega, kuid reageeris automaatselt. „Härra Smith. Väga meeldiv.“ Ta pöördus tädi poole. „Sa ei maininud, et õhtusöögile on oodata külalisi. Meil on vist praadi, aga see on jääs. Võiksin selle mikrolaineahju panna ja…“

      „Kõik on juba korraldatud,“ ütles Charity, patsutades enda kõrvale tühjale toolile. „Võta juua ja liitu meiega. Me oleme vanu aegu meenutanud. Arizonal on huvitavaid lugusid rääkida. Need pakuvad sulle kindlasti huvi.“

      Chloe ei reageerinud kohe. Ta pilk langes uuesti Arizonale. Arizona tabas ta pilgus murelikkuse ja veel midagi, mis tundus nagu kartus. Ta surus ohke maha. Võib arvata, et Charity on jälle midagi kokku luuletanud. Charityle meeldis rääkida tema vägitegudest. Hea küll, ta oli valmis tunnistama, et oli aeg, kus kõik, mis tema kohta räägiti, vastas tõele, kuid see aeg on ammu möödas. Praegusel ajal oli tema elu igav. Vähemalt selles osas, mis puutus vallutustesse naiste seas.

      Chloe läks külmiku poole. „Kas teie tahate ka midagi?“

      „Mina mitte, kullake,“ vastas Charity.

      „Mina samuti mitte,“ vastas Arizona õllepudelile osutades.

      Chloe saatis talle sunnitud naeratuse ja võttis endale dieetjoogi. Ta läks uuesti laua äärde.

      Arizona teadis küll, et pole viisakas vahtida, kuid preili Chloe Bradley Wright pakkus silmale rõõmu. Ta oli pikk, üle meeter seitsmekümne, sale, suurte pruunide silmadega ja paksude punakaspruunide lokkidega, mis ulatusid peaaegu vööni. Ta polnud just eriti vormikas, kuid parasjagu nii palju naine, et panna Arizona veri keema.

      Kui talle meeldiks mingi eriline tüüp naisi, siis oleks Chloe just tema tüüp. Õnneks aga ei eelistanud ta mingit teatud tüüpi naisi ja samuti ei otsinud ta oma lühikese Bradleys viibimise ajaks seltsi.

      „Üritan veenda Arizonat siin olles meie juurde kolima,“ ütles Charity, jätkates juttu sealt, kus see Chloe saabudes oli katkenud. „Rääkisin talle, et meil on siin piisavalt ruumi ja ta poleks sugugi tüliks. Mis sina arvad?“

      Chloe vahtis talle taas otsa. Sõltumata sellest, mis põhjusel ta naise tähelepanu pälvis, meeldis see talle. Chloe pilgutas silmi ja vaatas siis tädi poole. „Mida? Oh, anna andeks. Ma…“ Ta võttis lonksu. „Asi on lihtsalt selles, et ma olen päev otsa teie pilti vahtinud. Lihtsalt uskumatu, et te istute siin minu koduköögis.“

      Ta sõnad hõljusid õhus nagu tolmukübemed päikesepaistelisel päeval. Vaikus püsis. Chloe hingas sügavalt sisse ja punastas, just nagu oleks saanud aru, mis ta just ütles.

      „See kukkus küll valesti välja,“ tõdes ta kähku.

      „Minu arust küll mitte,“ ütles Arizona silma pilgutades. „Fänniklubile kuluvad alati uued liikmed ära. Kas ma olen juba öelnud, et hoolitsen initsiatsiooni eest sageli ise?“

      Arizona aasis… vähemalt enamalt jaolt. Chloe nägu tõmbus veelgi punasemaks. Ehk osutub see väike Bradley linnake palju huvitavamaks, kui Arizona oli esmalt arvanud.

      Pead keerates märkas ta Charity mõtlikku ilmet. Ah soo, nii et vana sõber Charity haudub siin kosjasobitusplaane. Laskmata end sellest häirida, võttis ta lonksu õlut. Omal ajal oli ta puutunud kokku märksa vintskemate tüüpidega kui Charity. Pole midagi, saab hakkama.

      Chloe köhatas. „Nüüd olete näinud mind kõige hullemas valguses või vähemalt sinnakanti. Tavaliselt pole mul kombeks niimoodi ämbrisse astuda. Tegelikult pidasin silmas seda, et töötan ajakirja Bradley Today juures. Kolleeg, kes pidi teid järgmisel paaril nädalal saatma ja artikli kirjutama, ei saa seda kahjuks teha. Toimetaja andis täna hommikul selle töö minule. Olen päev otsa materjalidega tutvunud.“

      Ajakirjanik. Kes on pandud temast lugu kirjutama. See meeldis Arizonale. „See võiks ju päris lahe olla.“

      „Jah, noh, jätsin teile hotelli sõnumi, kus selgitasin olukorda.“

      „Olen veetnud enamiku päevast Charity seltsis,“ vastas Arizona. „Aga tagasi hotelli jõudes kavatsen sõnumit väga korralikult kuulata.“

      „Seda soovitan teil tõesti teha, sest hommikul esitan teile terve rea küsimusi.“

      Ja siis levis üle Chloe näo naeratus. Tõeline naeratus, ilma igasuguse tagamõtte või eesmärgita. Ta nägu lõi särama, silmad loopisid sädemeid ja Arizona tabas end tema poole pöördumas, peas tuhisemas mõtted, kuidas küll panna naist uuesti niimoodi naeratama.

      Chloe avas nahkportfelli. „Minu arusaamist mööda on kokku lepitud, et kohtume homme hommikul pool kümme näitusesaalis. Kas see aeg sobib teile endiselt?“

      Ja veel kuidas, mõtles Arizona, kuid vastas üksnes: „Jah.“

      „Tore.“ Chloe tegi kalendrisse sellekohase märkuse. „Mul kulub paar päeva, enne kui joone peale saan. Loomulikult on mul kõik Nancy kogutud materjalid, aga ma tahan ka ise pisut teemasse süveneda. Üritan teid oma küsimustega mitte väga tüüdata.“

      „Minu elu on avatud raamat,“ vastas Arizona.

      Charity köhatas selle peale. „Tõesti või? Väga hea. Kartsin juba, et on asju, mida ma ei tohiks rääkida, aga kuna su elu on kõigile avatud, siis…“ Ta pöördus Chloe poole. „Räägin sulle pärastpoole, kuidas kord pöördus ühe suguharu pealiku tütar Arizona poole palvega õpetada talle, kuidas oma mehele rõõmu pakkuda. Nagu mina aru sain, oli tal probleem…“

      Arizona oigas. „Charity, kas sul üldse häbi ei ole? See on ju eraasi.“

      „Aga mina sain aru, et kõik on avatud. Mina sain aru, et sa tahad kõike lugejatega jagada.“

      „Mitte