Manööversõjapidamise käsiraamat. William S. Lind

      Eessõna

      Erukolonel John C. Studt, USA merejalavägi

      Selle raamatu autor pole päevagi tegevteenistuses olnud, tema suunas pole kunagi relvast lastud, ehkki pole kahtlust, et mõned vanemohvitserid sooviksid viimase puudujäägi kõrvaldada. Siiski mõistab autor suurepäraselt sõjakunsti, mida on üles näidanud vähesed militaarteemadel mõtlejad, kellega oma karjääri jooksul kokku olen puutunud.

      Teenisin üle 31 aasta merejalaväes, osalesin lahingutes nii Koreas kui Vietnamis, õppisin sõjakoolides alates põhikursusest ning lõpetades sõjakolledžiga (National War College). Kuid alles oma sõjaväelase karjääri lõpusirgel taipasin, kui vähe ma tegelikult sõjakunstist tean. Olles kapralina Koreas ning kannatanuna evakueeritud koos enamikuga oma rühmast pärast tulutut otserünnakut ülekaalus Põhja-Korea vägede vastu, tundus mulle, et sõdimiseks peab paremaid mooduseid olema. Seitseteist aastat hiljem, juhtides pataljoni KheSanhis, tegin otsuse, et ükski minu sõdur ei sure sõjalise ülekaalu puudumise tõttu. Ja ikka veel lootsime oma tulejõu kontsentreeritud ülekaalule, et võita – sisuliselt pidades Granti kurnamissõda. Ja ikka veel viisime läbi otserünnakuid!

      Pean tunnistama, et kui ma esmakordselt Bill Lindi rääkimas kuulsin, tekitas minus pahameelt tsiviilisiku kriitika meie armastatud merejalaväe tegevusviiside kohta. Lõppude lõpuks polnud ta üks meist, ta ei olnud meiega lahingus verd valanud, ta ei olnud meie relvavend. Kahtlesin tema võimes sooritada füüsiline test positiivsele tulemusele. Aga sellel, mida ta ütles, oli mõte! Esimest korda kuulsin isiklikult kedagi õigustamas sõda, mis põhineb pigem intellektuaalsel uuendusel kui puhtal materiaalsel üleolekul: pigem ülesandepõhised käsud, tugevused ja nõrkused maastikul², pigem Schwerpunkt kui jäigad formaadid ja kontroll-lehed, mida me tavaliselt seostame oma väljaõppe ja doktriiniga. See oli silmiavav kogemus! Lindi väljaöeldu muutis minu enda aastatepikkuse sõjaajaloost loetu tunduvalt arusaadavamaks.

      Kuid miks tuleb see kõik tsiviilisikult ja mitte professionaalselt sõjaväelaselt? Tegelikult on kogu sõjaväereformi liikumise eesotsas tsiviilisikutest intellektuaalid, mitte sõjaväelasest ohvitserid – ühe märkimisväärse erandi, USA õhujõudude erukoloneli John Boydi näol. Kui te veidi järele mõtlete, siis see polegi üllatav. Süsteem ei ole kunagi soodustanud uuenduslikke ideid ja alluvatelt tulevat kriitikat. Oluline muudatusettepanek võrdsustatakse sageli ülemate kritiseerimisega, kuna just nemad vastutavad asjade praeguse seisu eest ning seetõttu laveeritakse ebalojaalsuse, kui mitte allumatuse piiril. Seetõttu pole üllatav, et reformimisettepanekud tulevad väljastpoolt organisatsiooni.

      Ei ole ka üllatav, et selle raamatu autor on reformiliikumise eesotsas ning sõjandusreformide instituudi (Military Reform Institute) president. Bill Lind, ajaloo magna cum laude Dartmouth kolledžist, on üles näidanud vahedat mõistust ning erakordset andekust ajaloo õppetundide mõtestamisel ja nende seostamisel tänapäevaga. Ta on õppinud ja uurinud sõda, ta on kaevunud rohkem kui ükski professionaalne sõjaväelane edukate praktikute mõttemaailma. Tema manööversõjapidamist tutvustav ristiretk on teinud ta tuntuks, kui mitte armastatuks – Marine Corps Gazette’i ja muu nüüdisaegse militaarkirjanduse lugejate hulgas.

      Selles käsiraamatus esitab Bill Lind manööversõjapidamise kontseptsiooni selges ja arusaadavas keeles ning toetab ja illustreerib oma teooriat suurepäraste näidetega ajaloost. Tegelikult on Lind üllitanud sõja-pidamisõpiku ning see lähenemine erineb tunduvalt praegu koolides õpetatavast. See on kogum teooriaid, mis on saanud kinnitust sadades lahingutes. Kuid tundub, et ainult sakslased ja iisraellased on selle manööversõjapidamise viisi praegu sõjapidamise aluseks võtnud.

      B. H. Liddell Hart on öelnud, et on vaid üks asi, mis on sõjaväelaste puhul raskem uue idee juurutamisest – see on vana idee väljajuurimine. Kui ta selgitas 1925. aastal selliseid ketserlikke teooriad nagu nn kaudse lähenemise teooria, lükkas Ameerika sõjakooli (American General Service Schools) ajakiri Review of Current Military Literature tagasi ühe Liddell Harti olulisema artikli, kuna see olevat «negatiivse mõjuga nende koolide instruktoritele». Eeldan, et ka merejalaväe koolid võtavad selle raamatu vastu entusiasmiga. Usun siiski, et ohvitserile tõuseb teose lugemisest tulu. Esimest korda ajaloos seisame silmitsi tõenäolise vaenlasega, kel on meie suhtes ülekaal nii inimeste kui vahendite osas. Sellist vaenlast ei saa enam võita kurnamissõja põhimõtetel rajaneva doktriiniga. Bill Lind pakub oma raamatus viimasele alternatiivi.

      Sissejuhatus

      Ehkki see raamat on kirjutatud eesmärgiga abistada kõiki neid, kes on huvitatud maismaasõjapidamisest, on see eelkõige suunatud merejalaväelastele. Enamik merejalaväelasi on kuulnud või lugenud midagi manööversõjapidamisest. See on olnud teemaks mitmes Marine Corps Gazette’i artiklis. Kindralmajor A. M. Gray (Jun) juhtimise all on 2. merejalaväediviis võtnud manööversõjapidamise kasutusele kui doktriini. Kindral Gray asutas manööversõjapidamise nõukogu, et levitada kontseptsiooni kogu diviisis, ning korraldas manööversõjapidamise väliõppusi Virginia osariigis Fort Pickettis. Nooremohvitseride taktikaline sümpoosion (The Junior Officers’ Tactical Symposium) 1. merejalaväediviisis püüdis samuti mõista ja arendada manööversõjapidamise ideid. Lühikest aega õpetati manööversõjapidamist kui doktriini ka amfiibsõjapidamiskoolis.

      Manööversõjapidamine ei ole merejalaväelastele ainult akadeemiline huvi. Kolonelleitnant Ray Smithi juhtimisel rakendas seda Grenada saarel 8. merejalaväerügemeni 2. pataljon. Raamatu autor kirjutas Militaarreformi Instituudi ettekandes järgmiselt.

      «Ehkki merejalaväeüksused ei kohanud Grenadal suurt vastupanu, tulid nad mitmetes segastes ja kiireloomulistes olukordades hästi toime. Vaadates oma kõrgema üksuse 2. merejalaväediviisi keskendumist manööversõjapidamisele, ei püüdnud nad järgida jäika plaani, vaid kohanesid sujuvalt muutuvate olukordadega. Merejalaväelaste tegutsemis- ja liikumiskiirus osutus otsustavaks ühel huvitaval juhul. Grenadalastel kaitses pealinna St George’is rühmasuurune üksus, mis lõpuks ei võidelnudki. Osaliselt põhjendas mittevõitlemist üks Grenada vanem-ohvitser pärast kinnivõtmist. Ta selgitas, et merejalaväelased ilmusid kiirelt kohta, kus neid ei oodatud, ning Grenada armee väejuhatus oli veendunud, et vastupanu on lootusetu – see on parim võimalik manööversõjapidamise tulemus.»³

      Hoolimata suurest tähelepanust on manööversõjapidamine siiski väga segadust tekitav valdkond. Mõned ütlevad, et see on ainult uus peen nimetus tegevustele, mida on alati tehtud. Mõned kutsuvad seda terve mõistuse taktikaks, nagu oleks meil tarvis vaid tervet mõistust. Seda on tähistatud terminitega «ülesandekesksed käsud», «luure juhtroll», «tugevused ja nõrkused maastikul» ning «Schwerpunkt», ilma et mõistetaks nende tähendust ja olulisust.

      Siinse käsiraamatu eesmärgiks on luua segaduses korda. See ei ole mõeldud akadeemiliseks monograafiaks, vaid maismaal tegutsevatele merejalaväelastele kasutusvalmis juhendiks. Raamat püüab selgitada manööversõjapidamise põhikontseptsioone ja määratleda termineid, näidata, kuidas manöövriteooriat ellu rakendada, aga ka innustada merejalaväelasi teemal edasi mõtlema, lugema ja kirjutama.

      Miks peaksid merejalaväelased manööversõjapidamisest hoolima? Miks peaks keegi üldse vaeva nägema, et kirjutada kõnealusel teemal raamat, keskendudes merejalaväelastele? Manööversõjapidamisel on merejalaväe jaoks eriline tähendus kolmel põhjusel.

      Esiteks on merejalaväel traditsioon olla uuenduslik. Kui 1920ndatel ja 1930ndatel arvati, et amfiibsõjapidamine on olemasolevates tingimustes võimatu, siis merejalaväelased tõestasid vastupidist. Nad uurisid hoolega ajalugu, mõtisklesid loetu üle ja lasid oma kujutlusvõimel vabalt lennata. Nad arendasid välja uued amfiibkontseptsioonid, doktriini ja tegevusviisid. Ülemate täielikul toetusel viisid nad uued ideed maastikule ja kontrollisid nende kehtivust.

      Kui 1941. aastal algas sõda, olid uued ideed valmis ja toimisid. Nagu kindral Alexander A. Vandegrift ütles: «Hoolimata suurepärastest tulemustest lahinguüksusena viimases sõjas, seisnes merejalaväe panus hoopis doktriinis. Nimelt oli põhiline amfiibdoktriin, mis aitas liitlasväed Teises maailmasõjas