Tütar. Anne B. Ragde

kuidas tema jalatallad maad puudutavad; vaatamata sellele, et ta liikus tagurpidi, ei olnud tal plaanis komistada. Aga ta pidi kiirustama, sest mast tuli õigesti paigaldada.

      Mobiil helises, ta koukis selle taskust välja sellise kiirusega, et välgumihkel välja kukkus, tal polnud aega mitte kellegagi praegu rääkida, isegi mitte matusebüroo rahvaga. Ta viskas kiire pilgu ekraanile ning nentis kergendusega, et ta võib selle helistamise ära unustada, kuna number oli tundmatu ja ülipikk, just selline number, mille eest kõik hoiatasid, sest niipea kui sa vastasid kasvõi ainult halloo, said sa hiigelsuure telefoniarve. Ta vajutas keeldu.

      „Oota nüüd!“

      Ta kuulis kõrvus omaenda sõnade kaja. Ta seisis kindlalt paigal oma sillutatud õuel, tulemus pidi olema perfektne, vanaisa pärast, lipumast ei tohtinud olla viltu, isegi millimeetrine eksimus ei tulnud kõne allagi. Lipumast oli nii valge! Nii uus, et seda oli peaaegu valus vaadata. Mitte ükski asi siin talus polnud nii kriitvalge kui see mast, vähemasti mitte õues.

      „Nüüd on see otse,“ ütles põhjanorralane ning noogutas ühe poolaka poole.

      „Las ma vaatan ise ka!“ ütles Torunn ning kuulis, kuidas tema hääl kadus õhku, justnagu oleks sekundi murdosa jooksul aeglaselt ja märkamatult õhk niiskusest paksuks muutunud. Kõik kõlas summutatult, hääled haihtusid.

      „Kuradima mereudu!“ hüüdis põhjanorralane. „Kuradi raisk, midagi hullemat ma ei tea. Justnagu viskaks märja kaltsu ette hoiatamata inimesele näkku. Ütle, oled sa nüüd valmis oma vahtimisega? Ma ei viitsi kauem oodata.“

      „Siin pole kunagi mereudu,“ ütles Torunn. „Nii kaugel sisemaal.“

      „Ma ei kuule, mida sa räägid.“

      „SIIN POLE KUNAGI MEREUDU, NII KAUGEL SISEMAAL.“

      „Kas me hakkame nüüd selle pärast ka veel vaidlema?“

      Ja tema oli arvanud, et hakkas tibutama. Aga see polnud uduvihm, pigem mingi sinepikollane imepisikestest piiskadest koosnev loor, mis oli taluõele langenud. Tundus, nagu oleks keegi pihustanud kõike ja kõiki, nii Annat kui lipumasti ja taimi ning aiaposte, aga ka putukaid, see oli kõige imelikum asi, mida ta näinud oli, ootamatult hakkasid sääsed tiirlema põhjanorralase ümber nagu joobnud ning langesid abitult maa poole.

      Ja see tuli nii ootamatult, hiilis vaikselt ligi, samas ilma ette hoiatamata. Nüüd polnud enam miski must või valge, kõik värvid olid hägustunud, õhk kobrutas ja pulseeris ning kubises imepisikestest veepiiskadest, nagu kihaks täidest.

      Ah see oligi siis see mereudu. Ja just nüüd, kui ta seisis siin ning üritas olla oma talus omanik ja üritas oma võimu näidata.