Öölaulik. Johanna Mo

veepinda puudutas. Ent midagi oli temas muutunud, kui ta üle silla oma isa matma ja lapsepõlvekodu tühjendama sõitis. Nüüd meeldis see talle, vähemalt ärkvel olles. Ainus kodu, mis tal kunagi oli olnud, oli seal, teisel pool. Ja tema maailmas oli sild alati olemas olnud – kui ta 1984. aastal sündis, oli see kuuekilomeetrine ühendus olnud Ölandi ja Kalmari vahel juba kaksteist aastat avatud.

      GPS pakkus, et nad sõidaksid mööda 136. maanteed lõuna poole. Runsbäcksvägen oleks parem, aga seda kaart ei pakkunud.

      „Kui ilus siin on,“ sõnas Erik, kui oli Resmo kõrvalt itta pööranud ja mõlemal pool laius loopealne.

      „Kas sa pole kunagi loopealsel käinud?“ küsis Hanna.

      „Ei, töö tõttu pole ma veel siia sattunud. Ma olen kolm aastat ainult Kalmaris elanud. Ja perega olen põhiliselt saare põhjaosas käinud.“

      Hanna eeldas, et ujumas nagu kõik teised turistid. Muidugi oli lauge lage nõmm ilus, hetkel oli see mähkunud õrna uttu. Kuid selle asemel et vait olla ja vaadet imetleda, hakkas Erik jahvatama oma unistusest maamajakesest. Oma toidu kasvatamisest. Isemajandavaks hakkamisest. Ta on ikka pigem keskkonnapede kui surfar, leidis Hanna, ja see on pisut etem. Kui ta pole nüüd üks nendest, kes valmistuvad suureks katastroofiks. Mees jäi vait alles pärale jõudes.

      Kriminalistid olid juba kohal. Nagu ka patrullijad, kes olid paigaldanud piirdelindi. Hanna eeldas, et ka nemad olid Kalmarist. Ölandil oli olemas kohalik politseijaoskond ja see asus Borgholmis, kuid sinna oli kaks korda pikem maa. Erik ronis välja, tervitas korrakaitsepolitseinikke ja esitles Hannat oma uue kolleegina. Õnneks piirdus ta vaid eesnimega.

      „Kes ta leidis?“ küsis Erik.

      „Ühed sakslased,“ vastas üks politseinikest, osutades peaga pargitud auto poole. „Ma ütlesin, et nad senikauaks siia jääksid, kuni on uurijatega rääkinud.“

      Mobiiltelefon vibreeris taskus. Töömobiili saamiseni pidi Hanna kasutama isiklikku. Kuid ta oli üsna kindel, et tegemist polnud eraviisilise teatega. Helistajaks oli Ove, kes tahtis, et nad kohtuksid juba tunni aja pärast Färjestadenis Fredriks Bröd & Bakverki kohvikus, sest ta pidi niikuinii ühes teises asjas Ölandile sõitma. Hanna saatis vastuseks OK.

      „Kas tegu võib olla loomuliku surmaga?“ küsis ta.

      Nüüd, mil töö hoo sisse sai, tundis ta end sellegipoolest paremini. Ta teadis, et on selles hea. Stockholmi ülemus oli talle pakkunud korralikku palgatõusu, kui Hanna oma kolimiskavatsustest rääkis. Kalmaris ei olnud ühtegi sobivat tööpakkumist, kuid kui ta nägi, et Ove Hultmark töötas endiselt seal, võttis ta temaga otse ühendust ja too korraldas talle töökoha. Ütles, et neil on ühte uurijat juurde vaja. Alles siis, kui tööpakkumine oli vastu võetud, mõistis ta, et Ovest saab ta ülemus.

      „Ei, vaevalt see loomulik oli,“ vastas sama politseinik. „Vast on parem, kui te ise vaatate, siis saate aru, miks.“

      Erik läks ühe kriminalisti juurde ja tervitusprotseduur kordus. Kriminalistid polnud veel telki üles pannud. Vihma ei sadanud ja võõraste pilkude eest varjasid kivimüürid. Puhkeplatsile ei lasta uurimise ajal kedagi ligi. Hanna heitis pilgu loopealsele ja see tekitas temas judinat – kuidas udu paistis hõljuvat otse maapinna kohal.

      Kõigepealt nägi ta ohvri käsivart. See oli kokkuvarisenud kivimüüril rippu. Ja suuruse järgi otsustades ei kuulunud see täiskasvanud inimesele. Hanna astus aeglaselt sammu ettepoole. Tegi kohe avaneva vaatepildi ees südame kõvaks.

      Ohver oli noor poiss. Vanust oli raske hinnata, ehk kolmteist või neliteist. Tal oli seljas suur kapuutsiga pusa ning ta toetus istuvas asendis vastu kive, kapuutsis pea vaid mõne detsimeetri kaugusel saksakeelsest infotahvlist.

      Oli kohe näha, et teda oli pekstud. Üks kulm oli katki ja silm kinni paistetanud. Teine oli pooleldi lahti. Pusal oli kõhu peal suur vereplekk ja temast ligi meetri kaugusel vereloik.

      Jah, kahtlemata oli siin tegu mõrvaga.

      Hanna uuris ümbritsevat maapinda, lootuses näha relva, mida kindlasti kasutatud oli, kuid ei leidnud. Pilk jäi pidama poisi paremal käel. See hoidis midagi peos.

      „Mida ta käes hoiab?“ küsis ta kriminalistidelt.

      Kriminalistid pildistasid kätt, enne kui Hannal õnnestus sõrmed teatud pingutusega laiali painutada. See oli väike roosa närbuv lilleõis.

       Viimane päev

      Vandudes pistab Joel pöidla suhu ja imeb verd. Pagan, kuidas saab olla nii koba ja endale juustunoaga sisse lõigata?

      Molly lõpetab hommikuhelveste liigutamise kausis ja vaatab teda üllatunult. Vahepeal oli neil köögis kokaraamatute riiulis tühi moosipurk, kuhu see, kes vandus, pidi oma sümboliga paberilipiku panema. Purk kadus siis, kui ema taipas, et tema vannub kõige rohkem. Peaaegu kõikidel lipikutel oli sinine rist.

      Joel naeratab Mollyle. Mõnikord on tunne, et tüdruk on ainus, kes teda näeb. Ema koogutab Barometerni ajalehe kohal nagu ikka. Artiklis räägitakse mingist näitusest Kalmari kunstimuuseumis. Ölandsbladet käib ainult kolmel päeval nädalas, seega tellivad nad mõlemat ajalehte. Petri mõtted on üldse kuskil mujal. Ilmselt mõnel neist probleemidest, mis kõik remondi käigus välja on tulnud. Sel teemal jahvatas ta kogu eilse õhtusöögi.

      Joel võtab võileivast suure ampsu ning tõmbab teksataskust mobiili. Hommikul ärkamisest peale on tal olnud raske hingata ja nüüd on ta, kurat võtaks, peaaegu nutma puhkemas. Tuleks Nadine’iga ühendust võtta.

      Veri purskab üle hommikusöögi, saadab ta sõnumi.

      Vastus saabub otsekohe: Kellel kellest küllalt sai?

      Joel vaatab oma perekonda. Kaalub, kas mõelda välja tüli ema ja Petri vahel, ent see on liiga ebatõenäoline. Pealegi ei taha ta ära sõnuda. Jääda süüdi, kui midagi seesugust peakski juhtuma.

      Juustunuga kaotas enesevalitsuse ja läks pöidlale kallale, vastab ta.

      Nadine reageerib nutuse emotikoniga.

      „Pane see käest,“ käsutab Petri.

      Joel ohkab ja teeb, nagu kästud. Ta kasuisa võib talle tõesti närvidele käia, aga täna ei jaksa Joel näägutamist kuulata.

      „Ma tahan endale hobust,“ teatab Molly rõõmsalt.

      Võimalik, et tõkestamaks seda, mille õhust kinni püüdis. Kuueaastase kohta on ta uskumatult taibukas. Või nagu ta ise ütleb: peaaegu seitsmese. Kuigi ta sünnipäevani on aega üle viie kuu.

      „Seda tahaks mina ka väga,“ ütleb Rebecka ajalehte kinni lüües. „Aga me ei saa seda endale lubada.“

      „Aga kui saame?“

      „Siis muidugi.“

      Ohutu lubadus. Seda ei juhtu kunagi.

      Petri tõuseb püsti ja pomiseb midagi selle kohta, et peab minema hakkama. Tema ainus panus köögi koristamisse on see, et ta tõstab oma puruse taldriku ja tühja kohvitassi tööpinnale. Mõnikord imestab Joel, mida ema temas näeb. Piiratumat inimest on raske ette kujutada. Valitsuse kohta toob ta alailma kuuldavale seisukohti, mis kõlavad haiglaselt konspiratsiooniteoreetilistena. Võib-olla on ta suisa flat earther, kes arvab, et maakera on lame.

      Ema ohkab, pöörab lehte ja Joeli valdab tema vastu soe tunne. Kõige vastu, mis selles ohkes peitub. Ema on nii palju läbi elanud ja peab ikkagi vastu. Joel ütleb Mollyle, et too hambaid pesema läheks, ja hakkab lauda koristama, kuid ema peatab ta.

      „Ma tegelen sellega pärastpoole. Sa pead bussile jõudma.“

      Sama mõte, mis nii paljudel kordadel viimaste nädalate jooksul. Et ta peaks rääkima. Et ta enesetunne oleks siis parem. Ent kuidas? Kuidas panna sõnadesse see, et sa pole sugugi see, kelleks ema sind peab?

      6. peatükk

      Hanna