Mineviku patud. Рейчел Кейн

mitte,“ teatab Lanny. „Kuradima tobe on see, et nad võivad mulle ette kirjutada, mida selga panna! On see mingi katoliiklik kool või?“

      Direktor Wilsoni näoilme ei muutu. „Ja siis muidugi ka tema suhtumine.“

      „Te räägite minust, nagu mind poleks siin! Nagu ma poleks inimene!“ sõnab Lanny pead tõstes. „Ma võin teile alles suhtumist näidata.“

      Ma võpatan tema nägu nähes enne, kui suudan end ohjeldada. Kahvatu meik, paks must lainerijoon, laibasinised huuled. Pealuudega kõrvarõngad.

      Ma ei saa ühe hetke hingata, sest see nägu muudab mu tütre millekski muuks, kellekski teiseks, kes ripub jämedast traadist silmuse otsas, juuksed lõdvalt ja kleepuvalt ümber näo, silmad punnis, alles olev nahk sama tooni…

      Pista see karpi. Pane karp lukku. Sa ei tohi sinna minna. Tean paganama hästi, et Lanny tegi seda meelega, ja kui meie pilgud kohtuvad, on tema silmis väljakutse, tõrksus. Ta oskab kõhedakstegeval moel leida ja mõjutada minu nõrku kohti. Ta on selle oma isalt pärinud. Näen Meli tema silmade kujus, peakallutuses.

      Ja see hirmutab mind.

      „Ja,“ jätkab direktor Wilson, „siis veel kaklus.“

      Ma ei pööra pilku oma tütrelt. „Kas sa said haiget?“

      Lanny näitab mulle oma kriimustatud rusikat ja sõrmenukke. Ai. Tema sinistel huultel on kerge muie. „Peaksid teist tüdrukut nägema.“

      „Teisel tüdrukul on silm sinine,“ sõnab direktor Wilson. „Ja tema vanemad on sellised, kel on advokaadi telefoninumber kiirvalimises.“

      Me mõlemad eirame teda ja ma annan märku, et Lanny jätkaks. „Tema lõi mind esimesena, ema,“ ütleb Lanny. „Kõvasti. Pärast seda, kui oli mind tõuganud. Ta ütles, et ma vahin tema lollakat peikat, aga ma ei vahtinud – see poiss on jälk ja pealegi vahtis tema mind. Mina pole süüdi.“

      „Kus teine tüdruk on?“ Ma vaatan direktori poole. „Miks tema siin pole?“

      „Vanemad viisid ta pool tundi tagasi koju. Dahlia Brown on viieline õpilane, kes vannub, et ei provotseerinud seda kuidagi. Tal on tunnistajaid, kes seda kinnitavad.“

      Põhikoolis on alati tunnistajaid ja nad ütlevad alati seda, mida nende sõbrad tahavad. Direktor Wilson teab seda. Ta teab ka, et Lanny on uus tüdruk, kes ei sulandu massi. Sellepärast ongi mu tütar gooti välimuse valinud – ta lükkab teised eemale enne, kui teda lükatakse. Lisaks püüab ta mingil veidral moel lahata endas seda salajast õudust, mis toimus tema lapsepõlves.

      „Mina seda ei alustanud,“ ütleb Lanny, ja ma usun teda. Ilmselt olen ainuke. „Ma vihkan seda kuradi kooli.“

      Ma usun ka seda.

      Pöördun uuesti laua taga istuva naise poole. „Nii et te kõrvaldate Lanny, aga mitte seda teist tüdrukut?“

      „Mul pole valikut. Riietumisreeglite rikkumine, kaklus ja suhtumine sellesse vahejuhtumisse…“ Wilson ootab ilmselt mingit vastuväidet, aga ma ainult noogutan.

      „Olgu. Kas ta sai kodused tööd kätte?“

      Üle direktori näo libiseb kergendusilme, sest see püssirohu järele haisev lapsevanem ei korraldagi stseeni. „Jah, ma hoolitsesin selle eest. Ta võib järgmisel nädalal kooli tagasi tulla.“

      „Tule, Lanny,“ lausun ma tõustes. „Me räägime sellest kodus.“

      „Ema, ma ei…“

      „Kodus.“

      Lanny ohkab, võtab oma seljakoti ja loivab kabinetist välja, mustaks värvitud juuksed näo ees, mis pole kindlasti lahke ilmega.

      „Üks hetk, palun. Mul on vaja teatud lubadusi enne, kui Atlantal kooli tagasi lasen tulla,“ ütleb Wilson. „Meil on nulltolerants ja ma pigistan praegu silma kinni, sest tean, et te olete hea inimene ja tahate, et ta siia sulanduks, aga see on viimane võimalus, proua Proctor. Viimane. Mul on väga kahju.“

      „Palun ärge öelge mulle proua,“ ütlen mina. „Preili Proctor sobib paremini. On sobinud alates 70-ndatest.“ Ma tõusen ja sirutan käe ette. Ta surub mu kätt keskmise tugevusega, asjalikult, ei enamat. Praegusel ajal on ka asjalik minu jaoks positiivne. „Räägime järgmisel nädalal.“

      Väljas on Lanny valinud sama tooli, millel istus tema vend – see on ilmselt veel Connorist soe. Kas nad teevad seda meelega või on see intuitiivne? Kas nad on saamas liiga lähedaseks? Kas mu paranoia ja pidev valvelolek on nad selliseks muutnud?

      Ma hingan sisse ja välja. Ma ei taha mingil juhul lapsi üle analüüsida. Seda on piisavalt tehtud.

      „Tule,“ ütlen ma. „Teeme sääred, nagu noored ütlevad.“

      Lanny tundub pahur. „Uhh. Me ei ütle nii.“ Ta kõhkleb ja vahib oma saapaid. „Sa pole vihane?“

      „Oo, ma olen maruvihane. Ma kavatsen kõik oma tunded Kathy’s Kakesis ära süüa. Ja sina sööd neid koos minuga. Meeldib see sulle või mitte.“

      Lanny on jõudnud ikka, kus kõigest innustumine, isegi kui see on koolist puudumine, et süüa totralt võirikast kooki, pole lahe, ja ta kehitab ainult õlgu. „Mida iganes. Peaasi, et ma siit minema saan.“

      „Kas ma tahan teada, kust sa need asjad said, mis sul seljas on?“

      „Mis asjad?“

      „Tõsiselt, lapsuke? Kas sa tõesti tahad seda nii teha?“

      Lanny pööritab silmi. „Need on ainult riided. Olen kindel, et kõik tüdrukud kannavad koolis riideid.“

      „Üllatavalt vähesed tahavad sarnaneda Marilyn Mansoniga.“

      „Mis Marilyniga?“

      „Aitäh, et tekitad minus vanamuti tunde. Kas sa tellisid need internetist?“

      „Ja kui tellisingi?“

      „Sa ei kasutanud minu krediitkaarte, ega? Sa tead, kui ohtlik see on.“

      „Ma pole rumal. Ma kogusin raha ja ostsin ühekordse kaardi, nagu sa õpetasid. Lasin asjad saata Bostonisse ühte postkontorisse ja sealt edasi. Kaks korda.“

      Selle peale annab tume ärev klomp mu sisemuses järele ja ma noogutan. „Olgu siis. Räägime sellest kaloreid vohmides.“

      Me ei räägi eriti millestki. Torditükid on tohutud, imehead ja isetehtud ning pole mõtet nende söömise ajal vihane olla. Kathy’s Kakes on populaarne kohvik ja meie ümber on maitsvaid küpsetisi söövad inimesed. Kolme väikese lapsega isa vahib telefoniekraani ja lapsed kasutavad seda ära, loopides kõikjale muffinipuru ja määrides oma näod erksinise glasuuriga kokku. Nurgas istub asjalik noor naine tahvelarvutiga. Kui ta pöördub selle pistikut seina torkama, näen varrukateta pluusi all õlal tätoveeringut. Midagi värvilist. Vanem paar joob teed, laual nende vahel on peen portselan ja ümmargune koogitorn täis tillukesi palakesi. Arutlen, kas teejoomine nõuab surmani tüdinud ilmet.

      Isegi Lanny suhtumine leebub selleks ajaks, kui me söömise lõpetame. Ja kui sinine huulepulk on tema suult maha kulunud, tundub ta peaaegu normaalne. Me räägime ettevaatlikult tordist, nädalavahetusest ja raamatutest. Alles siis, kui sõidame tagasi Stillhouse’i järve poole, olen ma sunnitud kõik ära rikkuma. „Lanny… Sa oled tark tüdruk. Sa tead, et kui sa niimoodi silma paistad, tehakse sinust pilte ja lastakse need ringlusse ning sa satud sotsiaalmeediasse. Seda ei saa me endale lubada.“

      „Mis ajast on minu elu meie mure, ema? Oh, oota. Ma mäletan. Igavesest ajast.“

      Ma olen teinud kõik endast oleneva, et kaitsta oma lapsi Sündmusele järgnenud õuduste eest, ja sama tegi minu ema, kui mina olin kaassüüdlasena kohtu all. Lootsin, et see, mida Lanny mäletas või oli teada saanud, oli pelgalt kerge nire, mitte mürgine jõgi, millesse mind oli lükatud. Mu ema oli pidanud ütlema Lannyle ja Connorile – siis veel Lilyle ja Bradyle –, et nende isa on mõrtsukas, et ta läheb kohtu alla ja siis vangi. Et ta oli tapnud mitu noort naist.