9. maantee. Lahendamata juhtum. Tina Frennstedt

„The End“, aga see oli kaugelt kõige suurem ja enim kõneainet pakkuv teos.

      Sissekäigu kohal rippuvalt suurelt neoonekraanilt tungisid läbi udu erinevates toonides vilkuvad värviplahvatused. Udu oli tõepoolest tihe ja kui ta autoukse lahti tegi, tundus, nagu oleks talle veepilv vastu löönud. Autoukse paugatus kajas üle heinamaade.

      Ta õngitses traksipükste taskust välja võtmed. Teda haaras uuesti tunne, et teda jälgitakse. Ta seisis liikumatult auto kõrval, vaatas mõlemas suunas. Kuulatas helisid.

      Niiskus tungis ta mustadesse poolpikkadesse juustesse. Korvkott üle õla, tõttas ta sissekäigu poole. Punane metalluks krääksus, kui ta selle lahti tõmbas. Ta astus hämarasse ruumi, pani koti põrandale ja läks tulesid põlema panema.

      Ta seisatas sissekäigu kõrval oleva kassa juures kriipiva heli peale. Hääl oli tulnud kusagilt kaugemalt hoonest. Mischa hingas paar korda sügavalt sisse. Kuiv siseõhk muutis hingamise kergemaks ja ninna kandus eelmise päeva kohvi, värvide ja äsja ülesriputatud kunsti lõhn.

      Ta kobas seinal elektrilüliti järele, kui kuulis jälle kriipimist. Metalluks ta taga lõi kinni ja Mischa võpatas.

      Kunstihoonesse sigines rõhuv poolpimedus. Kõrgel asetsevad aknad muutsid galerii tavaliselt valgusküllaseks ja õhuliseks, aga udu takistas valgusel sisse langeda. Mischa vedas uuesti käega üle seina ja leidis elektrilüliti. Ta pööras seda, vaatas üles suurte laelampide poole, ent midagi ei juhtunud. Imelik, mõtles ta, kork on vist läbi läinud. Ta peaks helistama Andyle ja talle teada andma.

      Aga päris pime seal ei olnud. Kui Mischa libistas pilguga üle valgete seinte, millel rippusid kunstiteosed, pani ta tähele kaugemalt hoonest paistvat valguskuma. Ta avas välisukse, et paremini näha, pani sellele kivi vahele, et see uuesti kinni ei vajuks.

      Sandaalide ja põranda kokkupuutel tekkiv heli kajas läbi galerii, kui ta valguse suunas astuma hakkas. Koridori lõpus liikus ta edasi ettevaatlikult ja keeras ümber nurga.

      Põrandal tema enda maali ees lebas prožektorimõõtu taskulamp. Ta jälgis pilguga valgusvihku aeglaselt põrandalt üles ja edasi seinale. Kui ta jõudis lõuendi keskele, lõi kogu tema olemus kõikuma.

      Veretriip „The Endil“ moodustas koos suure köiega hiiglasliku risti üle kogu maali. Mischa jõllitas oma rikutud elutööd. Ta astus sammukese ettepoole ja tõi kuuldavale piiksuva „ei“.

      Hingamine nihkus rinnakorvis astme võrra ülespoole ja ta teadis täpselt, mida see tähendab. Vaateväli ahenes servadest, virvendas mustalt.

      Õhku! Ta peab välja saama.

      Kui ta ümber pööras, kuulis ta jälle kriipivat heli. Ta ei olnud üksi. Aga kes see ka oli, seda polnud tal mingi tahtmist hakata lähemalt uurima. Ta jooksis väljapääsu poole, kobas taskus telefoni järele, ent ei leidnud seda. Koridoris maalide vahel laperdas miski tema peast mööda ja riivas ta juukseid.

      „Ei!“ karjatas ta ja tõstis käed.

      Mischa vaatas üles ja nägi ühte tuvi temast paar meetrit eespool rapsimas, lind lendas valguse poole ja siis uksest välja. Mischa järgnes talle värisevi jalu. Ta jäi sissekäigu ees seisma, samas kui udu niiskus ta enda embusse haaras. Kusagil väljas käivitati automootor, aga ta nägi ainult sõiduki piirjooni. Ta vahtis valkjashalli tihedasse massi ja nägi, kuidas üks tume universaal tema poole veeres. Mischa võttis sihiks parkimisplatsi servas kasvavad pajud, jooksis neist mööda kitsale maanteele. Sandaalid hõõrusid ja ta kuulis enda raskeid samme asfaldil.

      Mootorimürin hiilis lähemale. Tema taga süüdati esituled ja valged uduosakesed ta ümber lõid valgusplahvatusena helendama. Ta pööras ümber ja auto vilgutas tema poole tulesid. Kiiresti, kaks korda. Täpselt nagu eile.

      Mischa keeras teelt maha ja jooksis põllule, komistas rohumätta taha ja kukkus põlvili. Nina jooksis vett ja ta istus uttu mähkunud põllul, nuuksus ja kuulatas, kuid ei kuulnud midagi peale enda lõõtsutamise. Aga ta aimas, et seal oli keegi, temast ainult mõne meetri kaugusel.

      Ta kuulis peas mehe süüdistavat ja vihast häält: „Sa lubasid, aga vedasid alt. Sina, ainus, keda ma usaldasin.“

      REEDE, 19. APRILL

      „SÕNNIKUVESI.“

      Olle Hansson raputas rusutult pead. Ta oleks pidanud juba varem alla andma. Aga terve põlvkonna uhkuse ja ametialase au jalge alla trampimine hakkas talle vastu. Turskade silmad paistsid kuivetunud peadest nagu pingpongipallid, kalad lebasid võrgus nagu zombid.

      Ta juhtis paadi aeglaselt läbi pimeduse, läbi niiske tiheda udu. Rannaäärest paarisaja meetri kaugusele, kaugemale minna polnud tal ei tahtmist ega vajadust, kui nähtavus oli nii piiratud. Meri oli rahulik, aprilli kohta ebaharilikult rahulik ja ta oli heitnud võrgu vette piki kallast.

      Juhikabiini raadiost kostis nagu ikka ilmaennustus, ta eelistas Taani oma, sest see suutis ainukesena riigi selle osa ilma ennustada. Leebed pehmed tuuled pidid veel paar päeva jätkuma, lubati ilmateates, tulekul polnud mingit tugevat idatuult. Lihavõtted tõotasid tulla nii soojad kui ka päikselised.

      Ta lõi käed ümber oranži anoraki ja tõmbas kopsudesse Läänemere värsket soolakat lõhna. Ilus, metsik ja ohtlik. Aga, kurat, kui elutu.

      Ta oli igal aastal mõelnud: peagi kõik muutub. Olle vanaisa, suur angerjakalur, oli töötanud Hanö lahes, täpselt nagu tema isa ja onugi. Tõde oli aga see, et varsti ei saanud sellest enam asja. Kaluripoeg Olle pidi olema see, kes oli sunnitud kalurielu maha jätma. Keskkonnamürgid ja üleväetamine olid lõpuks murdnud selle viimasegi, mis veel alles oli. Eelmisel nädalal oli võrk kubisenud zombikaladest, kummituslikest ussidest söödud turskadest, kellel olid ebaproportsionaalselt suured silmad. Ja siis boikotid, mis muutis kala müümise võimatuks. Ametivõimud, kes polnud teinud sittagi nende olukorra kergendamiseks. Tema ja ta kaluritest sõbrad kurvastasid.

      Peagi polnud Österlenis enam ühtegi kalurit alles ja ka Olle oli hakanud oma paate ja varustust maha müüma. Teiste unistuste suhtes, mis tal elus olid olnud, aga mis kunagi polnud täide läinud, oli vist liiga hilja midagi ette võtta. Aga küll kõik korda saab, paar aastat tagasi leidis ta uue armastuse ja koos sellega tulid uus energia ja uued unistused teistsugusest elust.

      Kell oli viie ringis ja Ollele tundus, et udu hakkas veidi hajuma. Väljas oli endiselt pime, paadi prožektor valgustas musta jääkülma merd. Võtab aega, enne kui päike sel ennelõunal udu minema kuumutab. Ta igatses suvehommikuid, mil päike silmapiirile tõusis. Kui sõideti soojalambi poole. Issand, kuidas ta oli merel külmetanud.

      Isa vend Erik oli talle õpetanud, kuidas ennast merel külma eest kõige paremini kaitsta. Hiljem oleks ta peaaegu ise pidanud Södra Midsjöbankeni juures eluga hüvasti jätma. Olle värises ikka veel, kui meenutas, mida nad pidid kümne meetri kõrguste lainete vahel läbi elama. Väiksena oli tal kombeks istuda Kivikis kail, vahtida otse merele ja kujutada ette stseene, mis üle saja meremiili kaugusel lahti rullusid.

      Olle vaatas halli taevasse, kuidas udupilv liikus erinevatel kõrgustel ja erinevates suundades. Hoolimata lootusetust kalurielust oli vähe neid asju, mis ületasid hetki, mil ta seisis koidu ajal üksinda rahulikul merel oma paadis. Ahtris loksus vesi ja ta jätkas piki rannikut edasi. Nüüd eristas ta vähemalt neeme osi. Läbi udu aimas ta Stenshuvudi algust, see oli vaevu saja meetri kõrgune kalju, mis tõusis lamedast maastikust ja ulatus merre. Peagi võrsub sinna pöögimets ja katab seda rohelise tiheda tekina. Ja teisel pool oli liivarand, selle järel Knäbäckshuseni küla, maaliline, aga soojal suvepäeval puupüsti täis.

      Olle vajus mõtteisse suvest, samal ajal kui paat rannale lähemale popsutas. Udust läbi tungiv valgus raputas ta mõtetest üles. Ta fikseeris pilgu rannale, et kindlaks määrata, kust valgus tuli, vähendas kiirust ja tõi oma binokli.

      Kui ta oli vaatevälja teravustanud, nägi ta, et vilkuv valgus paistis Stendshuvudi neemelt, väikese valge majaka juurest.

      „Aga ...“ ütles ta endamisi.

      Olle ei teadnud, mitu korda