Ajalooteaduse uued suunad. Koostanud Ja Toimetanud Marek Tamm Ja Peter Burke

vaid vaatenurgale, mis seab fookusesse ühendused, põimingud ja integratsiooni (vt 1. ptk). Sebastian Conrad (2016: 90) resümeerib õnnestunult: „Globaalne ajalugu kui omaette lähenemine uurib alternatiivseid ruumilisusi, on fundamentaalselt relatsiooniline ning eurotsentrismi küsimuses eneserefleksiivne. … See tähendab, et globaalne ajalugu võtab struktureeritud integratsiooni kontekstina, isegi kui see pole põhiteema.“

      Globaalne ajalugu väärtustab seda, mida Jacques Revel (1996) on nimetanud „mängudeks skaaladega“ (jeux d’échelles), minevikunähtuste uurimist eri mastaapides, mis lubab märgata ootamatuid seoseid, siduda esmapilgul isoleeritud fenomene, kaardistada kattuvaid ruume. Üha olulisem on ajaloouurimisel mitte lähtuda etteantud ruumilistest raamidest, vaid liikuda ideede, inimeste, asjade järel, mida on uurimiseks valitud, sõltumata sellest, kuhu need välja viivad. Ajalugu muutub seeläbi mitmekihiliseks ja põimunud protsessiks, kus eri kihte iseloomustab erinev loogika, erinev tempo ja erinev geograafiline ulatus. Maailm on globaalsele ajaloolasele küll integreeritud nähtus, ent samal ajal on see siiski sisemiselt heterogeenne. Seega ei tähenda globaalse perspektiivi võidukäik ajaloos lokaalse mõõtme kadumist, vaid oluliseks muutub lokaalse ja globaalse, makro- ja mikroajaloo koos käsitlemine, sh „globaalse mikroajaloo“ arendamine, millele on uuemal ajal juba üles kutsutud (nt Andrade 2010; Trivellato 2011; Medick 2016).

      Globaliseerumise rööpnähtus on olnud Lääne tähtsuse kahanemine maailmas, see, mida Dipesh Chakrabarty (2000) on meeldejäävalt nimetanud „Euroopa provintsialiseerimiseks“, või mida võib omakorda siduda fenomeniga „impeeriumi kirjanduslik vastulöök“ (Ashcroft jt 1989), s.t endiste asumaade kirjanduslike käsitlustega „emamaast“. Impeeriumide lagunemine ja dekoloniseerimisprotsess on seadnud kahtluse alla paljud enam kui sajandiga juurdunud historiograafilised tõekspidamised, olgu need seotud teleoloogiliste narratiivide, Lääne-kesksete periodiseeringute või progressiivse ajakäsitusega, mis määras Euroopa-välised koloniseeritud piirkonnad „ajaloo kujuteldavasse ootesaali“ (Chakrabarty 2000: 8). Postkolonialistlik ajalugu (vt 2. ptk) on viimastel kümnenditel panustanud edukalt Lääne-keskse ajalookirjutuse revideerimisse (Majumdar 2010), nii nagu „uus imperiaalne ajalugu“ on aidanud paigutada kolooniate ja metropoli ajaloo ühte raamistikku ja näidanud, et mõlemad on mõistetavad imperialismi üldises kontekstis (Wilson 2004; Howe 2010).

      Nagu hästi teada, on ajalookirjutus ja rahvusloome olnud algusest peale tihedalt seotud, rahvuslus on olnud üks peamisi tegureid, mis on toitnud huvi ajaloo vastu ja ajalugu on olnud tähtis aines, millest luua rahvust ja rahvuslikku identiteeti (Berger, Conrad 2015). Rahvusriik on olnud 19. sajandist alates ajalookirjutuse enesestmõistetav algühik. Globaalset ajalugu selle erinevates ilmingutes ühendabki ennekõike soov väljuda „metodoloogilisest natsionalismist“, lähenemisest, mis järgib vaikimisi veendumust, „et iga konkreetne rahvus pakub konstantset vaatlusüksust kõikide ajalooliste muundumiste kaudu, sedasinast „asja“, mille muutust peaks ajalugu kirjeldama“ (Wimmer, Glick Schiller 2002: 305). Uuemad uurimistööd on hästi näidnud, et isegi rahvusluse kõrgajal ei ole otstarbekas käsitada rahvust etteantud ja isoleeritud „anumana“, vaid laiemas süsteemses kontekstis, mitmesugustes rahvusüleste faktorite mõjutusseostes (vt Tamm 2016).

      Kuigi globaalne ajalugu on saanud võimalikuks eeskätt tänu tänapäeva ruumikogemuse globaliseerumisele – „globaalne ruumilisus annab mõista globaalsest ajaloost“, nagu on täheldanud Prasenjit Duara ja tema kolleegid (Duara, Murthy, Sartori 2014: 1) –, siis see ei tähenda, et tegemist on tingimata ajutise nähtusega, mis taandub uute sotsiaalsete suundumuste esilekerkimisel. Pigem võib nõustuda nendega, kelle hinnangul ei pruugi küll globaalne ajalugu või selle sugulasnimetused pikalt püsima jääda, ent kes peavad väga vähe tõenäoliseks, et tulevikus loobutaks maailma käsitamisest rohkem või vähem integreeritud nähtusena ja et naastaks traditsiooniliste ruumiliste kategooriate juurde (Sachsenmaier 2011: 245; Conrad 2016: 235).

      Alternatiivsed ajalised kategooriad

      Globaliseerumisega kaasnenud „ruumi kokkusurumine“ on loomuldasa seotud nähtusega, mida üha sagedamini nimetatakse „aja kiirenemiseks“ (Rosa 2013; Wajcman 2015). Tegelikult jääb see metafoor eriti just ajalooteaduse kontekstis mõnevõrra piiratuks ja õigem oleks rääkida ajataju mitmekesistumisest ja avardumisest, progressivistliku ja lineaarse ajakäsituse murenemisest. Seda muutust võib esitada uusaegse ajarežiimi taandumisena (Assmann 2013), mille järgi aeg oli „muutuse vajalik toimepanija“ ja mis eeldas „asümmeetriat mineviku kui piiritletud kogemusruumi ja tuleviku kui avatud ootushorisondi vahel“ (Gum­brecht 1998: 420; vrd Gumbrecht 2014). Tänapäeval on aga maad võtmas Michel Serres’i tabavalt väljendatud mõte: „iga ajalooline ajastu on ühtlasi multitemporaalne, lähtudes samaaegselt iganenust, kaasaegsest ja futuristlikust“ (Serres, Latour 1995: 60; selle idee varasema ajaloo kohta vt Landwehr 2012). Ajaloolased on üha varmamalt „loobumas täiel määral kaasajalise oleviku ideest“ (Bevernage 2015: 351) ja „võtmas omaks meie eluaja jooksul eksisteerivate erinevate ajaliste vormide rikkust ja mitmekesisust“ (Tanaka 2015: 161). Kui traditsiooniline historistlik ajalookirjutus väärtustas sidusust, hoidis mineviku olevikust selgesti lahus ja püüdis siluda ajalisi katkestusi, siis tänapäeva mittelineaarne ajalookirjutus „võimaldab aegu pluraliseerida ning mõelda olevikust, minevikust ja tulevikust kui mitmemõõtmelistest ja puhtalt relatsioonilistest kategooriatest“ (Lorenz 2014: 46). Nagu ka ruumi puhul, on uut hoiakut (ajaloolisse) aega osaliselt kujundanud postkoloniaalne vaatenurk, näidates selget seost historistliku ja kolonialistliku ajakäsituse vahel ning rõhutades, et „ajalookirjutus peab vaikimisi eeldama kooseksisteerivate aegade paljusust, oleviku eraldatust iseendast“ (Chakrabarty 2000: 108).

      Tänapäeva ajalookirjutuses on see alternatiivne arusaam ajaloolisest ajast, mida võib püüda mõistesse „paljutine ajalisus“ (multiple temporalities) (Jordheim 2012, 2014), võtnud väga erinevaid vorme. Toon esile kaks kõige iseloomulikumat äärmust. „Ajalookirjutuse paljudes valdades on „suur“ tagasi,“ kirjutas teatava eufooriaga mõne aasta eest David Armitage (2012: 493). Samas artiklis käis ta välja uue mõiste, „ajaülene ajalugu“ (transtemporal history), mis „rahvusülese ajaloo“ eeskujul püüab „rõhutada üle aegade ulatuvate seoste ja võrdluste elemente suuresti niisamuti, nagu rahvusülene ajalugu tegeleb üle ruumide ulatuvate seostega“. Ometi peab ta otsekohe vajalikuks täpsustada, et „ajaülene ajalugu ei ole ajalooülene: see on ajaliselt piiritletud, mitte ajatu“ (2012: 498). „Ajaülene ajalugu“ näib olevat mugav koondnimetus, millega võib hõlmata erinevaid ajaloolaste ajahorisondi avardamise võimalusi, mida viimastel aastatel on välja pakutud: suurajalugu, süvaajalugu, evolutsiooniline ajalugu, longue durée (pika kestuse) ajalugu jne.

      „Suurajalugu“ (big history) on tõenäoliselt neist kõige tuntum ja kõige ambitsioonikam, ehkki akadeemilise ajalookirjutuse kontekstis on seda ka kõige enam kritiseeritud. 1990. aastatel alguse saanud suur­ajalugu soovib viia ajaloo alged tagasi suure pauguni, samastades üld­ajaloo universumi ajalooga. Samal ajal jääb fookusesse ikkagi inimene: suurajalugu on „lugu inimajaloost, mis on kirjutatud „Maa esiletõusu“ vaatepunktist“ (Spier 2015: 179). Selle mõttekoolkonna juhtivaid eestkõnelejaid David Christian juhatab oma raamatu „Maps of Time: An Introduction to Big History“ (2004) sisse universumi tekkega ja lõpetab käsitlusega „moodsast ajastust“. Suurajalugu ei ammuta põhilist hulka andmetest mitte tavapärastest ajaloolistest distsipliinidest, vaid kosmoloogiast, astronoomiast, geoloogiast ja evolutsioonibioloogiast.

      „Süvaajalugu“ (deep history) on suurajaloo noorem vend, mis veelgi selgemini keskendub inimkonna minevikule, ent nii pikas ajalises perspektiivis kui võimalik, pakkudes välja „inimajaloo uue arhitektuuri“ (Shryock, Smail 2011). Süvaajalugu tuletab meile asjakohaselt meelde, et tavapärane ajalookirjutus hõlmab kogu inimkonna ajaloost vaid tühise osa – kõigest mõned sekundid, kui inimkonna ajalugu samastada ühe ööpäevaga: „Kui me kujutame ette, et 5 miljonit aastat inimese evolutsioonilist aega on üks 24-tunnine periood, siis tervelt 300 000 aastat nüüdisaegset inimkonda hõlmab vaid umbes poolteist tundi, need 60 000 aastat, mil nüüdisinimene on Aafrikast välja rännanud, võtavad enda alla umbes 17 minutit ning 12 000 aastat pleistotseeni lõpust on veidi üle nelja minuti“ (Brooke 2014: 114). Daniel Lord Smail ja teised süvaajaloo