Mees kes ostis Londoni. Edgar Wallace

kõhkles viivu, tume viha südames. Kallastee oli tühi — kordnikust polnud märkigi.

      „Kuuled!“ ütles ta järsult ja haaras King Kerry’ käsivarre.

      Ainult hetkeks, siis rauast rusikas lõi teda lõua alla, ja ta langes komistades sõiduteele, püüdes uuesti võita tasakaalu.

      Jahmatunud ja põrutatud seisis ta rentslis vaadates oma ründaja aeglast kadumist kauguses. Võib-olla kui talle järgida ja teha lärmi, võõras annaks talle šillingi, et pääseda asja arutamisest kohtus; kuid hulgus soovis samuti, ja võib-olla enamgi kui võõras, vältida avalikkust. Kui anda õigusele maad, ta polnud lasknud oma habemel kasvada ega loobunud lõikamast juukseid seepärast, et sarnaneda erakuga, vaid seks oli teissugune põhjus. Ta oleks tahtnud kätte maksta teda löönud mehele — kuid see oli ühendatud hädaohuga.

      „Te tegite vea, eks ju?“

      Kerjus pöördus urinal.

      Ta kõrval seisis Hermann Zeberlieff, King Kerry jälgija ja kõige sündinu huvitatud pealtvaataja.

      „Hoolitsege aga oma asjade eest,“ pomises kerjus ja tahtis minema lonkida.

      „Oodake pisut!“ Noormees astus ta teele ette. Ta käsi kobas taskus ja tõmbas välja peotäie kulda ja hõbedat. Ta raputas seda; kuuldus musikaalset kõlinat.

      „Mis teeksite kümnelise eest?“ küsis ta.

      Mehe hundisilmad kiindusid rahha.

      „Kõike,“ sosistas ta, „kõike — peale tapmise.“

      „Mis teeksite viiekümne eest,“ jätkas noormees.

      „Ma — ma teeksin tõesti kõik,“ kraaksus hulgus karedal häälel.

      „Viissada ja prii sõit Austraaliasse,“ tähendas noormees, ta läbitungivate silmade kiindudes kerjusesse.

      „Kõik — kõik!“ peaaegu ulgus mees.

      Noormees noogutas pead.

      „Järgige mulle,“ ütles ta, „teinepool teed.“

      Nad polnud läinud veel kümmet minutitki, kui kaks meest lähenesid kiiresti Westminsteri poolt. Nad peatusid iga natukese aja pärast, et heita elektri taskulambi valgust inimjätiseile, kes vedelesid igas mõeldavas uneseisundis kallastee pinkidel. Ent nad veel ei rahuldunud sellega, vaid piidlesid teravalt iga möödujat, keda oli vähe sel hommikustpoolt öisel tunnil.

      Viimaks nad kohtasid ka aeglaselt nende poole kõndivat härrat ja küsisid talt midagi.

      „Jah,“ ütles ta, „imelik küll, kuid ma just praegu kõnelesin temaga — keskmist kasvu mees, kõneleb kummalist murret. Arvatavasti mõtlete, et ka mina kõnelen kummalist murret,“ naeratas ta, „ent too oli vist mõnest provintsist.“

      „Too oligi meie mees, inspektor,“ ütles üks kahest, pöördudes teise poole. „Oli tal viisiks kõneldes hoida pead ühel küljel?“

      Härrasmees noogutas pead.

      „Tohiksin ehk küsida, kas otsite teda — nähtavasti olete politseinikud?“

      Kõnetatud mees jäi kõhklema ja vaatas oma ülemusele.

      „Jah, mu härra,“ ütles inspektor. „Võib ju öelda teile, et ta nimi on Horace Baggin ja et teda otsitakse tapmise pärast — lõi maha ühe Devizes’i vangla vahi ja pääsis putkama, olles istunud osa oma aega jällegi tapmise eest. Saime teada, et teda olevat nähtud siin ümbruses.“

      Tervitanud, nad läksid edasi, ja King Kerry, sest see oli tema, jätkas mõtlikult oma teed.

      „See alles oleks mees Hermann Zeberlieffʼile leida!“ mõlgutas ta. Oli tõesti kokkusattumus, et just täpsalt samal hetkel naisestunud ilmega Zeberlieff võõrustas räpast hulgust oma kabinetis Park Lane’is, jootes teda eriliselt kange vene „votkaga“, ja hulgus, hoides kuulatades pead ühel küljel, sai enam kuulda ameerika miljonäride nurjatute kommete üle, kui ta oli kunagi uneski näinud.

      „Maa pealt peaks kaduma säärased sindrid,“ ütles ta lällutades. „Olgu aga paras juhus — vastu lõugu andis ta mulle ka, see siga, — küll ma teda miljonäritan!“

      „Veel üks pits,“ julgustas Zeberlieff.

      PEATÜKK II

      Allmaa-raudtee lift oli tulvil täis ja Elsie Marion, hirmunud pilguga kellale, kaaluteli kiirelt, kas oleks parem oodata järgmist lifti ja riskida saada noomituse hr. Tack’ilt või püüda sisse pugeda, enne kui lifti suured uksed kinni praugahtasid.

      Ta vihkas lifte ja kõige enam just täiskiilutud lifte.

      Seni kui ta viivitas, uksed rullusid kinni ja kõlas: „Järgmine lift, palun!“

      Ta jäi nõutult vahtima uksele, pahandudes iseenda lollusele. Just täna hommikul oli ta ju tahtnud olla täppis.

      Hr. Tack oli olnud juba kaunis rahutu ta loendamatute eksimuste pärast ja järjekindlalt noominud teda pea kogu nädala. Ta oli ebatäppis, ta oli hooletu, ta oli lubamatul määral ebaenergiline naiskassiiri kohta, kelle tublidust arvestatakse omadustega, milliseid, Tack oli ses veendunud, ta ei evinud.

      Eelmisel õhtul ta oli kogunud kõik kassapreilid ja pühalikult hoiatanud, et soovib näha neid oma kohtadel täpsalt kell üheksa. Mitte, nagu ta rõhutas, kell üheksa kümme minutit, või üheksa viis minutit, mitte isegi kell üheksa üks minut — vaid kui kell tornis Tack & Brighten’i suurepärasel kaubamajal lõi veerandeid, enne teatamist maailmale, et kell üheksa on tõeliselt saabunud, ta soovib, et iga preili oleks omal kohal.

      Tack & Brighten’i äris valitsesid viimase kolme kuu kestel elavad ajad. Omanikud olid äkki üles näidanud seletatamatu suurmeelsuse — kuid see oli suunatud publikule ja mitte õnnetuile äriteenijaile. Ennekuuldamatud hinnaalandused olid andnud tulemusena tohutuks suurenenud läbimüügid ja mingisugusel salapärasel viisil ka tohutuks suurenenud kasud.

      Mõned seletasid, need kasud olevat täiesti välja mõeldud, ent see oli vaid alusetu laim, sest miks pidid Tack & Brighten, eraühing ilma osanikkudeta, keda võiks pahandada või rõõmustada, võltsima oma arveraamatuid? Praegusel hetkel oli huvi firma stabiilsuse vastu tagaplaanil.

      Puudus seitse minutit üheksast ja Elsie Marion oli Westminster Bridge Road’i allmaa-raudteejaamas, Tack & Brighten’i kaubamaja Oxford Street’il aga kaheteistkümne minuti tee kaugusel. Ta kehitas oma nägusaid õlgu. Mõni minut enam või vähem, halvasti läheb ikka, mõtles ta, kuid vihastus siiski iseenda lolluse üle. Järgmine lift on ju samuti täis kiilutud — ta ei saanudki kahelda selles, sest uste avanedes oli see otsekohe täis — ning ta oleks võinud säästa kolm väärtuslikku minutit.

      Surutud lifti ühe seina vastu, ta oli tänulik, et tema ja sel liinil antud tunnil sageli mustade ja räpaste sõitjate vahel seisis pikakasvuline mees.

      Ta oli paljapäi ja ta hallid juuksed hoolikalt harjatud ning pomaaditud. Ta kõrge otsmik, selgelõikeline kotkanina ja tugev lõug andsid talle peene ilme ja lasksid aimata päritolu seltskonna kõrgemast kihist. Ta silmad olid sinised ja sügavad, huuled veidi õhukesed ja sarnad, kuigi mitte silmatorkavad, olid siiski tähelepandavad ta pruunikspõlenud näol. Kõike seda tütarlaps nägi ühe pilguga. Ta imestas, kes see mees küll oli ja mis põhjusel ta oli väljas nii vara hommikul. Ta oli hästi rõivastatud ja ainus must pärl ta kaelasidemes märgitses jõukust. Oma kübarat hoidis ta kahe käega rinna kohal. Arvatavasti oli ta ameeriklane, kuna need ikka paljastasid pea liftis, kui seal viibis naine.

      Lift langes alla raudtee platvormile kuuekümne jala sügavuses ja enne kui ta seisatas, kuulis tütarlaps jaamast lahkuva rongi häält. See tähendas jälle kolm minutit ootamist. Ta oleks tahtnud parima meelega nutta. See oli tõsine asi talle — täiesti üksildasele orvule maailmas, sõltuvale elamiseks iseenda jõupingutusist. Kassapreilisid oli üliküllalt tööturul ning stenograafia ja masinkirja tundidel