Mees kes ostis Londoni. Edgar Wallace

      PEATÜKK I

      Öö oli langenud West End’ile, ent kuigi tund oli hiline ja kõik eeslinnad sel hetkel kaetud pimedusega — tõeline surnud kõrb, elustatud vaid rahvarikaste kõrtside valgusest — Strand oli tulvil täis aeglaselt liikuvat rahvajõuku. Kõik otsisid avasui öise maailma kahtlasi saladusi, mida kirjanikud kirjeldavad nii veenvalt, mille nägemine aga valmistab sageli pettumust.

      Tühjad eeslinnad olid saatnud oma osa rahvast vahtima suurlinna pahedeküllast öö-elu. Et ta oli pahedeküllane, selles ei kahelnud keegi. Need kahvatud müüjannad, surudes end oma kaitsvate noormeeste käsivarre vastu, need soliidsed abielunaised, käe alt kinni oma meestega, need lõbusad noored „šimmipoisid“ tuhandeist kodudest väljaspool kesklinna piire — kõik teadsid selle kahe sõna tähendust: „West End“.

      Need tähendasid pillavat aristokraatiat — võis nähagi selle rahvakihi läiget ja sära, nende libisedes kuuldamatult Strand’i mööda teatrist õhtusöögile heledasti valgustatud autodes, puha lakist ja hõbedast. Nad tähendasid kõike seda pimestavat valgust, rõõmsat naerulaginat, restoranidest kuulduvaid nõrku muusikahelisid.

      Eeslinnad nägid, mõistsid hukka, kuid olid elavalt huvitatud. Sest siin iga tund võis näha raisatuna kujuteldamatuid summasid, mis meenutasid kõndivaile jalakäijaile vaid nende nooremas eas neile asetatud võimatuid arvutusülesandeid. Kõik lõhnas raha järgi — Strand — Pall Mall (puha tähtsad ja suurepärased klubid), kuid kõigist enam Picadilly Circus, suur lõõskav teemant, asetatud Londoni kuldsesse südamesse.

      Raha — raha — raha! Ajalehtede sisukuulutisedki peegeldasid West End’i vaimu. „Tuntud näitlejanna kaotanud kalliskive 20.000 naela väärtuses“, ütles üks; „Viiemiljoniline laevaost“, teatas teine; kuid kõige enam tähelepanu tõmbas lõõmav Monitori kuulutus:

      King KerryostabLondoni(Eri väljaanne)

      See meelitas vastumeelselt antavaid vaskrahasid taskuist, mis harva tundsid muud raha kui vaske. Ta sundis äkki seisatama kiirelt kõndivaid mehi, ükskõikseid sisukuulutuste autori meelitusile.

      Ta võlus isegi rikkaid oma uudishimu rahuldamisele. „King Kerry tahab osta Londoni,“ ütles keegi mees. „Peaks ta ostma selle restorani ja ta maha põletama,“ pomises teine, põrutades lauale kahvli peaga. „Oober, kui kaua lasete mind veel oodata, enne kui võtate mu tellimuse?“

      „Silmapilk, mu härra!“

      Pikk, meeldiva välimusega mees kõrvallauas, kes köitis parajasti kelneri kogu tähelepanu, naeratas, kuuldes seda vestlust. Hallid juuksed lasksid teda paista palju vanemana, kui ta oli tõeliselt, teda vähe kurvastav asjaolu, kuna oli juba üle ajajärgust, mil ta oma välimus äratas tas huvi.

      Paljud silmad pöördusid selle mehe poole, kui olles tasunud arve ta tõusis toolilt.

      Ta näis olevat ebateadlik tähelepanus, millist äratas, või kui teadlik, siis ükskõikne. Peen sigar hammaste vahel, ta rajas endale teed läbi täiskiilutud ruumi restorani esikusse.

      „Pagana pihta,“ ütles mees, kes oli kaevanud kelneri tähelepanemattuse üle, „seal see saks ise ju lähebki!“ Ja ta pöördus ümber toolil, et vaadelda kaugenevat kuju.

      „Kes?“ küsis ta sõber, pannes käest ajalehe, mida luges.

      „King Kerry,“ ütles teine, „ameerika miljonär.“

      King Kerry väljus aeglaselt pöörduksest ja kadus rahvamurdu.

      Jälgimas teda teatud kaugusel oli teine hästirõivastatud mees, noorem miljonärist, ilusa näoga ja peene rafineeritud ilmega.

      Ta põrnitses ees-sammuvat kuju, nagu ei sooviks talle midagi head, kuid ei teinud ühtegi katset järele jõuda või mööduda mehest enda ees, näides rahul püsivat ikka samas kauguses. King Kerry pöördus Haymarketi poole ja kõndis alla Cockspur Street’ile kulgevat tänavat mööda.

      Talle järgiv mees oli saledam, kuid siiski tugeva kehaehitusega. Ta kõndis kummaliselt väikeste sammudega, peaaegu tibades. Puudus vaba liikumine õlgadest, mida tavaliselt omavad tugevad mehed, ja teatud kangus ta kõnnakus laskis oletada sõjalise õppuse mõju. Valgustatud tänavalaternast, mille all ta seisatas, kui ees-kõndiva mehe samm muutus aeglasemaks, hakkas silma, et ta nägu oli täiesti korrapärane, väikejooneline ja õrn.

      Hermann Zeberlieff’il oli palju ta poola-ungari esivanemate tunnuseid, ja et ta ühendas nendega oma aristokraatsete isaisade upsakust, polnud ebaloomulik, pidades silmas, et Zeberlieff’id polnud etendanud just väikest osa ajaloo tegemisel.

      King Kerry tegi väikest tervislikku jalutuskäiku enne tagasipöördumist unerahule oma majja Chelsea’sse. Ta jälgija aimas seda, ja kui King Kerry pöördus Thames’i kallasteele, ta hoidus laia tänava teisele küljele, kuna ei soovinud kohata silm silma vastu oma saaki.

      Kallastee oli tühi inimesist, välja arvatud paar vaest hinge, kogunenud sinna mõne headtegeva ime ootel.

      King Kerry seisatas ajuti kõnelema ühe või teise laia jalgteed mööda lonkiva hulgusega ja ta käsi käis mitmel korral tasku ja väljasirutatud peo vahet.

      Oli mitmeid, kes lähenedes talle avakäsi hädaldasid oma viletsust, kuid ta oli liiga teadunud, et mitte eraldada õnnetust santimisest.

      Üks säärane kerjus lähenes talle Kleopatra Nõela kohal, ent kuna King Kerry läks edasi temast hoolimata, hulgus hakkas talle järele paiskama sõimu. Äkki King Kerry pöördus ümber ja kerjus taganes jõeäärse võre poole, nagu oodates hoopi, kuid jalakäija polnud vaenuline.

      Ta seisis, pingutades oma silmi pimeduses, mida veel süvendas kaugete laternate helk, ja ta sigar hõõgus punaselt ning hallilt.

      „Mis te ütlesite?“ küsis ta mahedasti. „Kardan, et mõtlesin midagi muud, kui kõnelesite.“

      „Andke vaesele kaasinimesele mõni penn öökorteriks!“ torises mees. Ta oli lihtsalt kaltsupundar ning pikad juuksed ja kasimatu habe olid eemaletõukavad isegi kaugete elektripirnide valgusel.

      „Mõni penn öökorteriks?“ kordas kõnetatu.

      „Ja osta pits — tass kohvi.“ lisandas mees nobedasti.

      „Miks?“

      Küsimus rabas ööränduri, ja ta vaikis viivuks.

      „Miks peaksin andma teile raha öökorteriks — või andma teile üldse midagi, mis te pole teeninud?“

      Toonis polnud midagi karmi; ta oli mahe ning sõbralik, ja mees võttis südame rindu.

      „Sest teil on raha ja minul pole,“ ütles ta — tema jaoks veenev ja vastuvaieldamatu põhjend.

      Härrasmees raputas pead.

      „See pole põhjus,“ lausus ta. „Millal te viimati tegite tööd?“

      Mees kõhkles. Hääles, vaatamata mahedusele, oli autoriteeti. Vahest ehk oli ta „nuuskur“ — ja neile ninatarkadele poistele ei maksnud valetada.

      „Olen töötanud vahetevahel,“ ütles ta jonnakalt. „Ei saa ju tööd, kui kõik need välismaalased võtavad sul leivatüki suust ja kruvivad kõik palgad alla.“

      See oli vana väide, väga kasutoov, nagu ta oli leidnud, teatud liiki filantroopide juures.

      „Olete te kunagi töötanud nädal aegagi oma elus, armas vend?“ küsis härrasmees.

      Üks „mu vend“-sordist, mõtles hulgus ja tõmbas omast tagavarast tarvilised relvad rünnakuks.

      „Jah, mu härra,“ vagatses ta, „Issand on pannud raske katsumuse mu peale —“

      Jälle raputas härrasmees pead.

      „Ei sind pole maailma vaja, mu sõber,“ ütles ta pehmesti. „Sa tarvitad kohta ja hingad õhku, mida võiks kasustada paremini. Oled sedasorti, mis võtab vastu kõik ega anna tagasi midagi: elad töölisrahva armust, ja neil pole tõesti anda sulle noid raskestiteenitud penne, mida pressib välja su viletsus.“

      „Kas tõesti lasete kaasinimesel öösiks tänavale jääda?“ päris hulgus pealetükkivalt.

      „Mul pole asja sinuga, vennas,“ ütles teine jahedasti.