Rehepapp (juubeliväljaanne). Andrus Kivirähk

ta ole, nad tuustisidki õige pahaselt ringi ja lõpuks hakkasid ust hingedelt maha sikutama. Siis ma kargasin jaole ja andsin teistele paar sirakat vastu kõrvu. Kadusid kui kilgid.”

      Rehepapp naeris ja läks uksele piipu tegema. Keegi kõndis rehest mööda, kott käes, ja teretas Sandrit. Rehepapp tundis ära Kupja-Hansu, noore ja kõhetu mehe, oma hea sõbra. Kubjas tuli lähemale ja pakkus terekätt.

      „Kuhu sina siis?” küsis rehepapp jutu alustuseks. „Sellise koerailmaga?”

      „Mõisa!” vastas kubjas. „Mul seal äri pooleli.”

      „Tohoh, mis sa siis müüd?”

      „Ehee!” naeris Hans. „See on pikk lugu! Mul on täna hea päev olnud. Kuula! Eks parun kutsus hommikul minu ja aidamehe enda juurde ning küsis, et miks aidas nii vähe vilja on. No eks seal ole vähe muidugi, jumal, ma olen ise näinud, kuidas vahel oma kümme kratti korraga ametis on, ime, et päris lagedaks pole tehtud seda vaest aita. Oskar siis seletas härrale, et need on hiired, erilised suured Eestimaa hiired, keda on sel sügisel kole palju ja kes on hirmus näljased. Tulevad põldudelt majadesse ja söövad mis jaksavad. Parun oli pahane ja küsis, et kas siis hiirte vastu mingit rohtu ei leia. Ja vat siis mul turgatas ja ma ütlesin, et miks ei, andku härra mulle ainult natuke raha ja ma ostan talle kassi! Aida-Oskar läks näost valgeks, nii kahju oli tal, et tema selle mõtte peale ei tulnud, muidu on ta ju küll esimene mees varastama ja härrat petma. Aga parunil oli hea meel, andis mulle mitu hõberaha ja käskis kassi veel täna õhtul aita toimetada. Näh, nüüd viingi ühte. Härra saab rõõmustama!”

      „Kust sa selle kassi siis võtsid?” päris rehepapp.

      „Eks Nõia-Ella juurest püüdsin! Seal ju hulgub teisi karjakaupa,” seletas Hans. „Täna oli tõesti hea päev – peotäis hõbedat mitte millegi eest! Aida-Oskar oli nii vihane, et läks joonelt kõrtsi. Mis sul uudist?”

      Rehepapp kõneles kupjale sulasest Jaanist ja tema seebisöömisest. Hans kirtsutas nina.

      „See on meie, eestlaste õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi,” ütles ta. „Loll pea on ikka hull asi küll. Ega näppamisega ei saa pööraseks minna. Ma vaatan, meil see Aida-Oskar ka – vahel ikka kohe imesta inimese ahnust.”

      Nad jätsid jumalaga ning kubjas kõndis edasi mõisa poole, kräunuv kass kotis.

      Lühike päevavalgus oligi juba otsa saanud, hämarus oli kohal nagu peigmees pulmas ning laiutas tähtsalt igal pool. Mingeid tähti ega isegi kuud polnud näha, ainult üksikud tulise sabaga kratid ehk pisuhännad kiirustasid üle taevalaotuse, paun varastatud kraamiga hambus. Vahel mõni karjatas ja kustus – see tähendas seda, et peremees oli vargale peale sattunud ning kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löönud, siis kukkus kratt kolinal taevast alla.

      Alati tuli valvel olla, et keegi su vara minema ei tassiks, ainult eemal helendava mõisahäärberi rahvas oli loll ega tundnud krati-ja puugivastaseid vigureid, mistõttu neid ka halastamatult rööviti. Aga eks nemad jälle ostnud Saksamaalt uut kraami, nii et see läte ei kuivanud kunagi, nii nagu Peipsi järvgi iial tühjaks ei saa, ammuta sealt ämbri või künaga.

      Rehepapp kustutas piibu ja läks tuppa tagasi. Algas pime novembriõhtu, mis kasvas märkamatult üle ööks.

      2. NOVEMBER

      HINGEDEPÄEV

      Hommikul oli ilm jälle haruldaselt kole, tibutas peenikest ning väga külma uduvihma, poriloikudele oli öö jooksul peale tõmmanud õhuke jääkiht ning tuul lennutas räbaldunud, pruuniks tõmbunud puulehti. Aga eks see ilm ole ju hingedepäeva aegu alati selline olnud, teadis Räägu Rein ning ajas lambanahkse kasuka selga.

      Räägu Rein oli lesk. Naise oli katk juba ammu minema viinud, siis, kui Reinu tütar Liina oli alles päris pisike kirp. Nüüd oli Liina aga juba mehelemineku eas, vat nii kiiresti lendab aeg! Rein oli tütrele koguni paraja peigmehe välja vaadanud ning temaga kõrtsis sotidki selgeks rääkinud, järgmisel nädalal oli siis kosilast oodata. Aga kõikse enne tuli hingedepäeva asjad ära klaarida.

      „Kata õhtuks sauna laud,” õpetas ta tütart. „Siis ema ja teised koolnud saavad ometi kord kõhu täis süüa. Harva on neil seda õnne, kord aastas vaid, muidu lase ainult külma kalmistuliiva läbi hammaste. Ja küta saun kuumaks ka, las siis vihtlevad, vaesed loomad.”

      „Mis loomad nad on!” vaidles Liina. „Ema ja vanaisa ja kes kõik veel… Kuidas sa nii ütled! Nad ehk kuulevad, mine tea, vahest on mõni juba kohal!”

      „Ei ole, kus nad siis enne pimedat kääpast välja saavad! Liiva-Annus ei luba. Ja pole tarvis siin peenutseda midagi. Surnu ei tohi nii õrnake olla. No miks ei või neid siis loomadeks hüüda! Inimesed nad ju enam ei ole ja inimese tempe ei tee! Ma olen sulle rääkinud, kuidas minu tädi läks väikese tüdrukuna koos ühe naabrilapsega vaatama, et mis need surnud seal saunas teevad, et kas neil sarved ka peas on ja sabad taga – laste asi, nemad ju mõtlevad igasugu asju välja. Tegid ukse lahti, ja mis nad näevad – saun on inimesekõrgusi kanu täis, muudkui vihtlevad teineteist ja pesevad! Noh, kas kana pole siis loom?”

      „Mina seda juttu ei usu!” vastas Liina. Ta talitas saunas nagu oskas, kattis laua, sättis kõik kenasti, et kadunud emakesel oleks tore jälle kord kodus olla, ja läks siis oma asju ajama.

      Ta kiirustas mõisa aia juurde, kus kokkulepitud paigas ootas teda sakste toatüdruk Luise, rulli keeratud kleit kaenlas.

      „Ma ootan sind juba hulk aega!” pahandas too. „Mõtlesin, et lähen koju tagasi, ega minul seda kleiti tarvis pole, mul omal neid mitu kappi täis!”

      „Ära pahanda, mul läks hingede tarvis sauna kasimisega aega,” seletas Liina, vahtides ise ahnelt kleiti. „Näita nüüd ometi, rulli lahti!”

      Luise tegi, nagu palutud. Kleit oli must, valge pitskraega ning väga vanamoeline, millest Liina ega Luise muidugi aru ei saanud. Luise oli kleidi varastanud vana, 100-aastase parunessi riidekirstust ning tegemist oli tegelikult vanamoori surirõivastega.

      „Ah kui ilus!” ahhetas Liina. „Jumal küll! Nii peen!”

      „Jah, pole viga,” nentis Luise. „Ma ehk polekski raatsinud seda sulle tuua, aga mul on endal peaaegu samasugune, ainult veidike veel ilusam.” Kleit, millest ta rääkis, oli vana parunessi eelmine surikleit. Selle kadumine oli aasta tagasi avastatud, ning kui suri-rüüd leida ei õnnestunud, õmmeldi eidele uus – seesama, mille Luise nüüd Liinale tõi.

      „Mis sa selle eest ka tahad?” küsis Liina kleiti sealsamas võsa vahel selga proovides.

      „See on väga kallis ja hea kleit!” kinnitas Luise. „Ja peaaegu et viimane. Ma olen parunessi kirstud ja kohvrid kõik mitu korda läbi otsinud, aga pole enam midagi võtta, kõik, mis oli, on juba minu käes. Vahel on mul prouast lausa kahju, vaeseke on ju pime ja voodihaige, ajab teinekord endale kohvi peale – mul pole talle uut öösärkigi selga panna! Kõrgest soost küll, aga elab nagu vallasant. Ükskord läks süda nii haledaks, et tõin ühe enda oma.”

      „Sinu oma… eks need sinu omad olegi ju tegelikult tema omad,” märkis Liina.

      „No kui nii võtta, siis muidugi,” nõustus Luise. „Aga mis see loeb, mis varem oli! Praegu on nad kõik minu toas! Seega minu jaod! Proovigu keegi varastama tulla! Mina ei anna oma kallist varandust kellelegi!”

      „Nojah, aga mis sa siis tahad selle kleidi eest?” kordas Liina küsimust, seistes aia ääres, parunessi surikleit seljas, ja imetledes ennast, nii palju kui see ilma peeglita võimalik oli. „Mis sa keerutad, ütle otse, et sa tahad saada ühe hõbeprossi. On ju nii?”

      „See on väga kallis kleit,” rõhutas Luise veel kord ja nõustus siis: „Jah, anna pross, siis oleme tasa!”

      „Säh siis!” ütles Liina ja ulatas nõutud ehte. Kunagi ammu