Ebaõiglane Sari "Mõni õhtu romantikat", 11. raamat. Heli Künnapas

abielus pigem õpin-gute ja tööga, nii et tol ööl jagasime teineteisele seda, mida olime pikalt endas hoidnud. Järgmisel hommikul oli raske naeratust näolt pühkida, sest sellist ööd polnud mu elus kunagi olnud. Silmanurgast kogu järgmise päeva minu kõrval istunud Kennetit piiludes teadsin, et temaga oli sama lugu.

      Kui sarnased kohtuvad, siis sellest pidi ju midagi head tulema … eks ole?

      Üksik pisar langeb mu põsele. Süütunne tütre ees kisub sisemuse valusalt krampi. Vaatan toa teise seina poole, kus ta ikka rahulikult hingab, kuid ei näe enam midagi. Üldine pimedus on kõik endasse haaranud.

      Uskumatu, et see juunikuu algul võimalik on … aga on.

      Kõige rohkem hirmutab mind see, et Kennet tuleb nii harva meelde. Oleme nüüd umbes pool aastat lahus olnud, kuid enne seda olime kuus aastat abielus.

      Kas see tähendab, et olen kogu selle aja oma elust raisanud?

      Jah, loomulikult on Delisa parim tulemus, mis ühest abielust võib välja tulla. Aga äkki oleks tema sündinud ka siis, kui oleksin leidnud päriselt enda kõrvale inimese, kes oleks kogu tulevärgi mu elus süti-tanud, nii et kogu elu olekski üks välk ja pauk olnud?

      Või on selline asi olemas ainult filmides?

      Mis on minu kui naise väärtus, kui ma ei sobinud naiseks isegi sellisele mehele, kes enam ammu mu elus tulevärki ei tekitanud?