Ickabog. J.K.Rowling

külastada,” kordas kuningas mõtlikult. „Oi, ei, Herringbone, ma ei usu, et ma tahaksin – ma tahan öelda, ma olen kindel, et nad ei oota seda.”

      Herringbone ja kuningas vaatasid teineteisele mõne hetke otsa, siis aga ülemnõunik kummardas ja lahkus toast.

      Kuna kuningas Fred oli harjunud, et kõik ütlesid talle, milline imetore mees ta on, siis ei meeldinud talle sugugi kulmukortsutus, mille saatel ülemnõunik oli lahkunud. Nüüd hakkas tal häbi pahameelega asenduma.

      „Pagana kahju,” ütles ta oma peegelpildile, pöördudes tagasi peegli poole, mille ees ta oli enne voodisse minekut vuntse kamminud, „aga lõpuks olen mina ikkagi kuningas ja tema oli õmblejanna. Kui mina oleksin surnud, ei ootaks ma, et tema …”

      Siis aga tuli talle pähe, et kui tema sureks, ootaks ta, et terve Kornukoopia rahvas jätaks kõik oma toimetused, riietuks musta ja nutaks terve nädala, nagu nad olid teinud tema isa Richard Õiglase surma puhul.

      „Noh, igatahes,” lausus ta kärsitult oma peegelpildile, „elu läheb ju edasi.”

      Ta pani siidist öömütsi pähe, ronis oma baldahhiinvoodisse, puhus küünla ära ja jäi magama.