Ickabog. J.K.Rowling

      „See on tõesti väga paha,” vastas proua Beamish, tõstis Berti üles, pani ta ettevaatlikult tagasi sooja voodisse ja sättis teki talle korralikult peale. „Aga õnneks meie ei ela nende sulidest soomaalaste lähedal.”

      Ta võttis küünla ja läks jälle kikivarvul magamistoa ukse poole.

      „Head ööd!” sosistas ta ukselt. Tavaliselt oleks ta lisanud: „Ära lase Ickabogil ennast hammustada”, sest nii ütlesid terve Kornukoopia vanemad oma lastele nende uneajal, kuid lausus nüüd: „Maga magusasti!”

      Bert jäi uuesti magama ega näinud enam oma unenägudes koletisi.

      Härra Dovetail ja proua Beamish olid juhtumisi suured sõbrad. Nad olid koolis ühes klassis käinud ja teineteist kogu elu tundnud. Kui härra Dovetail kuulis, et tema jutust oli Bert õudusunenäod saanud, tundis ta ennast süüdi. Kuna ta oli parim puusepp kogu Chouxville’is, otsustas ta väikesele poisile Ickabogi nikerdada. Sellel oli suur hambaid täis ja naerul suu, suured küünistega jalad ning sellest sai kohe Berti lemmikmänguasi.

      Kui Bertile, tema vanematele või nende naabritele Dovetailidele või kellelegi teisele kogu Kornukoopia kuningriigis oleks öeldud, et Kornukoopiat tabavad hirmsad hädad ja kõiges on süüdi müüt Ickabogist, oleksid nad naernud. Nad elasid maailma kõige õnnelikumas kuningriigis. Mida paha saaks Ickabog teha?

      Kadri, 9

      3. PEATÜKK

       Õmblejanna surm

      Beamishi ja Dovetaili pered elasid mõlemad paigas, mille nimi oli Linn-Linnas. See oli niisugune Chouxville’i osa, kus olid kõigi kuningas Fredi heaks töötavate inimeste majad. Aednikud, kokad, rätsepad, paažid, õmblejannad, kiviraidurid, tallipoisid, puusepad, lakeid ja toatüdrukud – kõigil neil olid kenad majakesed kohe lossi territooriumi kõrval.

      Linn-Linna eraldas ülejäänud Chouxville’ist kõrge valge müür ja selle värav oli päeval lahti, et sealsed elanikud saaksid käia külas sõpradel ja sugulastel ülejäänud Chouxville’is ja turul. Öösel olid tugevad väravad kinni ning Linn-Linnas magasid kõik nagu kuningaski Kuningliku kaardiväe kaitse all.

      Berti isa major Beamish oli Kuningliku kaardiväe ülem. See nägus ja rõõmus mees, kes ratsutas terashalli hobusega, käis koos kuningas Fredi, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga jahiretkedel, mis toimusid tavaliselt viis korda nädalas. Kuningale meeldis major Beamish ja talle meeldis ka Berti ema, sest Bertha Beamish oli kuninga enda erakondiiter – suur au selles maailmaklassi pagarite linnas. Bertha harjumuse tõttu tuua koju peeni kooke, mis polnud päris täiuslikult õnnestunud, oli Bert väike pontsakas poiss ning mõnikord, ütlen ma kahetsusega, nimetasid teised lapsed teda Võipalliks ja ajasid ta nutma.

      Berti parim sõber oli Daisy Dovetail. Lapsed olid sündinud ainult mõnepäevase vahega ning käitusid pigem venna ja õe kui mängukaaslaste moodi. Daisy kaitses Berti kiusajate eest. Ta oli kõhn, kuid kiire, ning enam kui valmis võitlema kõigiga, kes Berti Võipalliks nimetasid.

      Daisy isa Dan Dovetail oli kuninga puusepp, kes parandas ja asendas tema tõldade rattaid ja telgi. Kuna härra Dovetail oskas nii hästi puitu nikerdada, tegi ta ka lossile mööblit.

      Daisy ema Dora Dovetail oli lossi esiõmblejanna – ka see oli auväärne töö, sest kuningas Fredile meeldisid rõivad ning ta andis tööd tervele rätsepate meeskonnale, kes talle iga kuu uusi rõivaid valmistasid.

      Just kuninga suur armastus piduriiete vastu viiski inetu vahejuhtumini, mida Kornukoopia ajalooraamatud nimetavad hiljem kõigi nende hädade alguseks, mis seda õnnelikku väikest kuningriiki tabama hakkasid. Ajal, mil see juhtus, teadsid sellest Linn-Linnas ainult vähesed, kuigi mõnele oli see kohutav tragöödia.

      Juhtus aga järgmine lugu.

      Pluritaania kuningas tuli kuningas Fredi juurde ametlikule visiidile (võib-olla lootis ta ikka veel üht oma tütart Taeva Hõllanduste eluaegse varu vastu vahetada) ja Fred otsustas, et ta peab laskma just selleks puhuks teha endale uhiuue rõivakomplekti – see pidi olema tuhmlilla, kaetud hõbedase pitsiga, nööbid pidid olema ametüstist ja kätised hallist karusnahast.

      Kuningas Fred oli kuulnud midagi selle kohta, et esiõmblejanna tervis ei ole hea, aga ta ei olnud pööranud sellele tähelepanu. Ta oli kindel, et keegi peale Daisy ema ei õmble hõbedast pitsi korralikult, seepärast andis ta käsu, et seda tööd ei tohi anda kellelegi teisele.

      Seetõttu istus Daisy ema kolm ööd järjest üleval, püüdes lillat ülikonda Pluritaania kuninga visiidi ajaks valmis saada, ning neljanda päeva koidikul leidis ta abiline ta surnult põrandal lebamas, viimane ametüstnööp peos.

      Kuninga ülemnõunik tuli seda uudist tooma, kui Fred sõi alles hommikusööki. Ülemnõunik oli vana tark mees, kelle nimi oli Herringbone, ja tal oli peaaegu põlvini ulatuv hõbedane habe. Kui ta oli seletanud, et esiõmblejanna on surnud, ütles ta:

      „Ma olen aga kindel, et keegi teistest õmblejannadest on võimeline õmblema viimase nööbi Teie Majesteedi kuuele.”

      Herringbone’i silmis oli pilk, mis ei meeldinud kuningas Fredile. See tekitas tal kõhus niheluse.

      Kui tema riietajad talle hiljem sel hommikul uue lilla ülikonna selga aitasid, püüdis Fred vähendada oma süütunnet, arutades asja lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.

      „Ma tahan öelda, et kui ma oleksin teadnud, et ta on raskelt haige,” hingeldas Fred, kui teenrid ta liibuvate atlassist põlvpükste sisse tõstsid, „oleksin ma loomulikult lasknud kellelgi teisel ülikonna õmmelda.”

      „Teie Majesteet on väga lahke,” ütles Spittleworth, uurides oma kahkjat nägu peeglis kamina kohal. „Hellema südamega valitsejat pole kunagi olemas olnud.”

      „Kui see naine ennast halvasti tundis, oleks ta pidanud seda ütlema,” mühatas Flapoon akna alt padjaga istmelt. „Kui ta ei olnud võimeline töötama, oleks ta pidanud nii ütlema. Kui seda niimoodi vaadata, siis on see ebalojaalsus kuninga suhtes. Või igal juhul teie ülikonna suhtes.”

      „Flapoonil on õigus,” lausus Spittleworth, pöördudes peegli juurest kõrvale. „Keegi ei saaks kohelda oma teenreid paremini kui teie, Kõrgus.”

      „Ma kohtlen neid tõesti hästi, eks ole?” ütles kuningas Fred ärevalt ja tõmbas kõhu sisse, kui tema riietajad ametüstnööpe kinni panid. „Ja lõpuks, mehed, pean ma ju täna paganama hea välja nägema, eks ole? Te ju teate, kui edevalt riides on alati Pluritaania kuningas!”

      „See oleks rahvuslik häbi, kui te Pluritaania kuningast halvemini riietatud oleksite,” lausus Spittleworth.

      „Ärge selle õnnetu sündmuse peale enam mõelge, Kõrgus,” ütles Flapoon. „Ebalojaalsel õmblejannal ei maksa lasta päikeselist päeva rikkuda.”

      Hoolimata kahe isanda nõuandest, ei olnud kuningas Fredi meel aga päris muretu. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tema arvates nägi leedi Eslanda sel päeval eriti tõsine välja. Teenrite naeratused näisid külmemad ja teenijannade niksud natuke vähem sügavad. Kui ta õukond pidutses sel õhtul koos Pluritaania kuningaga, kandusid Fredi mõtted tagasi õmblejanna juurde, kes lebab surnuna põrandal, viimane ametüstnööp pihku pigistatud.

      Enne seda, kui Fred sel õhtul voodisse heitis, koputas Herringbone tema magamistoa uksele. Kummardanud sügavalt, küsis ülemnõunik, kas kuningas kavatseb saata proua Dovetaili matustele lilled.

      „Oh – oh, jah!” vastas Fred kohkunult. „Jah, tead, saada suur pärg, ütle, et