Ickabog. J.K.Rowling

      J. K. Rowling

       Ickabog

      Originaali tiitel:

      J.K. Rowling

      The Ickabog

      Hodder & Stoughton

      2020

      Tekst. © J.K. Rowling, 2020

      Ickabogi logo, krooni ja sule motiivid ning

      illustratsioonid. © J.K. Rowling, 2020

      Kaanekujundus, illustratsioon kaanel ja

      dekoratiivsed kujunduselemendid raamatu sees.

      © Hodder & Stoughton, 2020

      Illustratsioonid raamatu sees kuuluvad

      Ickabogi joonistusvõistluse võitjatele.

      Autorite vanus on märgitud 23. oktoobri seisuga 2020.

      Kõik õigused kaitstud.

      © Tõlge eesti keelde. Krista Kaer, Kaisa Kaer, 2020

      Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

      Värsid tõlkinud Peep Ilmet

      ISBN 978-9985-3-5024-9

      e-ISBN 9789985351239

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com

      Trükikoda OÜ Greif

      Ickabog on pühendatud:

      Mackenzie Jeanile,

      kelle lemmiklugu see alati oli

      ja kes käis mulle kümme aastat peale,

      et ma selle korralikult kirja paneksin;

      Megan Barnesile

      ja

      Patrick Barnesile, Lisa Cheesecake’i ja Laama

      igavesele mälestusele;

      ja muidugi kahele imelisele Daisiele,

      Daisy Goodwinile

      ja

      Daisy Murrayle,

      QSC uhketele tütardele.

      Eessõna

      Ickabogi mõte tuli mulle juba ammu. Sõna ‘ickabog’ tuleb sõnast ‘ichabod’, mis tähendab ‘ei mingit hiilgust’ või ‘hiilgus on kadunud’. Küllap te mõistate, miks ma valisin selle nime, kui te olete lugenud lugu, milles on juttu mind alati huvitanud teemadest. Mida ütlevad meie enda kohta koletised, keda me esile maname? Mis peab juhtuma, et kurjus saaks oma haardesse inimese või riigi, ning mida on vaja sellest jagusaamiseks? Mispärast kipuvad inimesed uskuma valesid, isegi kui tõendeid on vähe või need puuduvad sootuks.

      Ickabogi kirjutasin ma hooti Harry Potteri raamatute vahel. Ma ei ole seda hiljem tõsiselt muutnud. See algas alati vaese proua Dovetaili surmaga ja lõppes … noh, ma ei ütle, kuidas, juhuks kui te hakkate seda alles nüüd lugema.

      Ma lugesin seda raamatut ette oma kahele nooremale lapsele, kui nad olid väga väikesed, aga ei lõpetanudki, valmistades suure pettumuse Mackenziele, kelle lemmikraamat see oli. Kui ma lõpetasin Harry Potteri raamatud, pidasin ma viis aastat vahet ning kui ma otsustasin, et ei avalda järgmiseks lasteraamatut, läks ikka veel lõpetamata Ickabog pööningule. Sinna jäi see rohkem kui kümneks aastaks ning oleks tõenäoliselt ikka veel seal, kui poleks tulnud COVID-19 pandeemiat ja miljonid lapsed poleks olnud sunnitud kodus olema, ilma võimaluseta kooli minna või sõpradega kokku saada. Siis tuligi mulle mõte avaldada see lugu internetis tasuta ning paluda lastel see illustreerida. Väga tolmune masinakirjas ja käsitsi kirjutatud lehtedega karp võeti pööningult alla ja ma asusin tööle. Minu nüüd juba teismelised lapsed, kes olid olnud Ickabogi esimesed kuulajad, istusid ja kuulasid igal õhtul ühe peatüki, kui lugu juba lõpule lähenes. Iga natukese aja tagant küsisid nad, miks ma olin jätnud välja midagi, mis neile meeldis, nii et loomulikult panin ma sisse kõik, millest nad puudust tundsid, hämmastudes, kui palju nad mäletasid.

      Lisaks oma väga toetavale perekonnale tahaksin ma tänada neid, kes aitasid mul nii lühikese aja jooksul Ickabogi internetis avaldada: oma toimetajaid Arthur Levine’i ja Ruth Alltimesi, James McKnighti The Blair Partnershipist, oma asjaajajate meeskonda, Rebecca Salti, Nicky Stonehilli ja Mark Hutchinsoni ning oma agenti Neil Blairi. Kõik asjaga seotud inimesed pingutasid tohutult ning ma olen neile väga tänulik. Ma tahaksin tänada ka iga viimast kui last (ja mõnda täiskasvanut!), kes saatsid pilte illustratsioonide võistlusele. Nende piltide läbivaatamine oli suur rõõm ning ma tean, et ma pole ainus, kes kogu selle anderikkuse üle imestab. Mulle meeldiks mõelda, et Ickabog andis mõnele tulevasele kunstnikule või illustraatorile esimese võimaluse oma töid näidata.

      Kornukoopiasse tagasipöördumine ja kunagi ammu alustatu lõpetamine on olnud mu kirjanikuelu üks rahuldust pakkuvamaid kogemusi. Jääb vaid öelda, et loodetavasti te naudite selle loo lugemist sama palju, kui mina nautisin selle kirjutamist!

      J.K. Rowling

      juulis 2020

      1. PEATÜKK

       Kuningas Fred Kartmatu

      Oli kord üks Kornukoopia-nimeline tilluke maa, mida oli juba sajandeid valitsenud heledapäiste kuningate pikk suguvõsa. Sellel ajal, millest mina kirjutan, valitses maad kuningas Fred Kartmatu. Selle Kartmatu tegi ta teatavaks ise oma kroonimispäeva hommikul osalt sellepärast, et see kõlas vahvalt, aga ka sellepärast, et kunagi oli tal õnnestunud tappa vapsik täiesti üksi, kui mitte arvestada viit lakeid ja saapapoissi.

      Kuningas Fred Kartmatu sai troonile tohutu populaarsuselaine harjal. Tal olid ilusad kuldsed lokid, uhked kohevad vuntsid ja ta nägi tore välja oma liibuvate põlvpükste, sametvammuste ja rüüsiliste särkidega, mida rikkad mehed tol ajal kandsid. Räägiti, et Fred oli suuremeelne, ta naeratas ja lehvitas iga kord, kui keegi teda märkas, ning ta nägi hirmus kena välja portreedel, mida jagati terves kuningriigis raekodadesse ülesriputamiseks. Kornukoopia elanikud olid oma uue kuningaga enamasti rahul ning paljude arvates võis ta olla oma ametis isegi tublim kui tema isa Richard Õiglane, kelle hambad (kuigi kellelegi ei olnud meeldinud seda tookord mainida) olid üsna puseriti.

      Kui kuningas Fred aru sai, kui kerge on Kornukoopiat valitseda, tundis ta salajas kergendust. Tegelikult tundus, et riik juhib ennast ise. Peaaegu kõigil oli ohtralt toitu, kaupmehed teenisid potitäite kaupa kulda ning Fredi nõunikud hoolitsesid iga väikese esile kerkinud probleemi eest. Fredil jäi vaid alamatele säravalt naeratada iga kord, kui ta oma tõllaga välja sõitis, ning käia viis korda nädalas jahil koos oma kahe parima sõbra, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.

      Spittleworthil ja Flapoonil mõlemal olid suured maamõisad, aga nende meelest oli odavam ja lõbusam elada lossis kuninga juures, süüa tema toitu, jahtida tema isahirvi ja vaadata, et kuningas ei kiinduks liialt ühessegi ilusasse õukonnadaami. Nad ei soovinud sugugi, et kuningas abielluks, sest kuninganna võis kogu lõbu ära rikkuda. Tundus, et mõnda aega meeldis Fredile üsnagi leedi Eslanda, kes oli niisama ilus ja tõmmu, nagu oli Fred kaunis ja blond, aga Spittleworth veenis Fredi, et leedi Eslanda on kaugelt liiga tõsine ja lugemist hindav, et rahvas teda kui kuningannat armastada saaks. Fred ei teadnud, et lord Spittleworth pidas leedi Eslanda vastu vimma. Ta oli teda kunagi endale naiseks palunud, aga leedi Eslanda oli talle korvi andnud.

      Lord Spittleworth