Ohtlikud mängud. Mary Burton

te kupeldate?“

      Carter niheles ja võpatas, kui jalg puud riivas. „Mul pole mingeid neetud tüdrukuid.“

      „Üks on praegu haiglas. Kus teised on?“

      Mees liigutas pead küljelt küljele. „Ma ei tea, millest sa räägid.“

      Riley tõusis, silmitses mehe jalga ja kibrutas mõtiskledes kulmu. „See žgutt peaks abišerifite saabumiseni pidama.“

      „Millal nad tulevad?“ Carter vaatas paksu metsa poole, mis muutus aina pimedamaks.

      „Ei tea,“ valetas naine. „Võib-olla alles hommikul. Kuuldavasti hakkab sadama.“ Öökull huikas. „Loomad jätavad teid ehk rahule, kui te just magama ei jää, välja arvatud muidugi kaeluskaru.“

      Metallist käerauad saagisid puukoort, kui mees üritas end vabaks rabeleda. „Sa ei tohi mind siia jätta!“

      „Kus tüdrukud on?“

      „Käi persse!“

      Riley pöördus uuesti Cooperi poole. „Head ööd, härra Carter. Ärge laske sääskedel end hammustada.“

      TEINE PEATÜKK

      Teisipäev, 13. september 13.00

      Sigarisuits. Pokkerižetoonide kõlin. Vaikne muusika. Tülitsevad mehed.

      Kirbe lõhn oli esimene, mis tungis läbi ravimiuima hägu ja sikutas Vicky teadvusele. Ta kirtsutas nina ja köhis, kui suits talle näkku paiskus.

      „Ärka üles.“

      Väsimus rõhus teda raskelt, meelitades tagasi pimedusse, kus oli turvaline, soe ja vaikne. Ta polnud mitu nädalat hästi maganud. Jax sundis teda igal ööl tööd tegema, lasi tal teenindada igaüht, kel oli raha. Pehmel padjal magamine, kui keegi teda ei puuduta, oli luksus. Valgusele allumine tundus julm.

      „Ärka üles!“

      Vicky klammerdus une raudse haarde külge, ent see lõdvenes. Ta ei tahtnud ärgata. Ärkamine tähendas tagasiminekut tänavatele ja kustuvat lootust, et Jax teda armastab, ent vastuhakkamine ärritas Jaxi ning mitte keegi ei tahtnud, et ta vihastaks. Jo-Jo, Jaxi teine tüdruk, õiendas alatasa vastu ja oli paar korda ka peksa saanud.

      Jälle puhus keegi suitsu näkku ning see immitses ja hiilis sõõrmetest sisse, kangutades tüdrukut eemale pimeduse pakutavast turvatundest ja kaitstusest.

      Ta köhis taas, komberdas vastu tahtmist ärkveloleku poole ja avas silmad. Ta krimpsutas nägu ja tõstis käe nagu varjuks ette, sõnades masinlikult: „Tahad pidutseda? Mulle meeldib pidutseda.“

      „Ärka üles. Palun.“ Teine hääl. Teine mees.

      Sügavale juurdnud ellujäämisinstinkt peletas väsimuse. Kus ta on?

      Vicky ajas end istukile. Valu pakitses ja kirvendas pealuus, nagu oleks teda tabanud Jaxi rusikas. Ta tõmbas hinge, lasi käe alla ja keskendus ümbrusele.

      Tuba oli elevandiluu- ja koorekarva. Kullatud karniisid. Tuled kristall-lühtrites. Kõik selles toas tundus kallis. Kõrgklass. Mitte nagu veokijuhtide peatuspaikade motellid, mis oli Vicky tavapärane territoorium. Kiire. Lihtne. Aga see... see polnud hea. Jumaluke, kuhu Jax oli ta saatnud?

      Vicky surus värisevad sõrmed laubale, otsides viimast selget mälupilti. Ta oli olnud koos Jaxi ja Jo-Jo’ga. Vicky ja Jo-Jo olid olnud üllatunud, kui Jax viis nad sööklasse ning ostis burgerid, suured friikartulid ja suured joogid. Tüdrukutel oli kõht nii tühi, et nad ei mõelnud muule kui söögile. Lõpu poole oli üks mees nende juurde istunud. Jaxi sõber.

      Mälestused üritasid olevikust kinni haarata ja siis meenus kõik. Sõbra nimi oli Kevin. Mees oli pikk, hästi riietatud, kuldsete mansetinööpide ja hoolitsetud küüntega. Tumepruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud ja üle pea silutud, rõhutades siniseid silmi. Vicky mäletas, et ta oli mõelnud, et see mees pole üldse Kevini moodi.

      Jax tundus veidi närviline ja tellis Kevinile kohvi, nagu ta oleks lahke võõrustaja. Kevin rüüpas musta mõru kohvi ning esitas Vickyle ja Jo-Jo’le küsimusi. Mis su nimi on? Kust sa pärit oled? Ta tahtis vestelda. Kõikidele klientidele ei meeldinud rääkida, aga temale meeldis. Jax väsis küsimustest kiiresti ja katkestas Vicky viimase vastuse.

      „Kumba sa tahad?“

      Kevin nõjatus istme seljatoele, silmitses Vicky nägu ja kopsis närviliselt sõrmega lauda. „Tema näeb õige välja. Kui palju?“

      „Kaks tonni.“

      Mitte keegi polnud varem Vicky eest nii palju maksnud ning ta arvas, et Kevin hakkab naerma, ent hind meest ei heidutanud ja ta ulatas Jaxile peotäie uusi sajadollarilisi. „Siin on natuke rohkem. Mul on vaja teda veidi kauemaks.“

      Vicky niheles närviliselt. Mehed maksid sellist raha siis, kui tahtsid midagi teistsugust, ja talle tegi see muret.

      Jax naeratas ja tema kuldhammas vilkus valguse käes. „Ikka, aga ma tahan teda kahekümne nelja tunni pärast tagasi.“

      „Jajah.“ Kevini pilk langes kohvitopsile. Ta pakkus Vickyle veel üht jooki, aga Jax ütles, et aitab küll. Siis kupatas Jax nad kohvikust välja. Kevin avas uhke musta auto esiukse ja ootas, et Vicky sisse istuks. Tüdruk sättis end eesistmele. Kui mees rooli taha istus, sirutas Vicky käe tema kubeme poole, aga Kevin lükkas tema käe eemale.

      „Arvasin, et sa tahad pidutseda,“ ütles Vicky.

      „Ei.“

      Selline ootamatu pööre andis tüdruku hirmudele hoogu juurde.

      Kevin pigistas rooli, ent naeratas. „Ära muretse. Ma teen su korda. Küüned. Juuksed. Uus kleit.“

      „Olgu.“ Vicky ei vaielnud, ta kartis, et Kevin kaebab muidu Jaxile.

      „Kleit meeldib sulle.“

      „Muidugi.“

      Kui küüned ja juuksed olid korda tehtud, vaatas Kevin oma hotellitoas, kuidas Vicky kollase kleidi selga paneb. Kangas oli pehme ja siidine. Kui mees talle šampanjapokaali ulatas, naeratas ta leebelt. Vicky hakkas lõõgastuma. Ja siis läks kõik silme eest mustaks.

      End nüüd istuma ajades sai Vicky aru, et kollane kleit on tal endiselt seljas, kuldsed tilgakujulised kõrvarõngad endiselt kõrvas ja hõbedased kontsakingad jalas. Ta ei veritsenud, valus ka polnud. Mida põrgut?

      „On ta ärkvel?“ küsis vanamees.

      „Jah on.“ Teine hääl oli tuttav. Kevin.

      „Kus ma olen?“ küsis Vicky. Sõnad mürisesid peas, põrgates vastu koljuseinu. „Mida sa minuga tegid?“

      Kevin pani käed taskusse. „Mitte midagi. Sa magasid.“

      „Tore, ta toibub,“ ütles vanamees. „See on oluline, et ta on teadlik.“

      Teadlik millest?

      Vicky sirutas kaela ja nägi suurt ümmargust mahagonlauda, mille ümber oli neli karvastatud tooli. Kolmes korralikus kuhjas olid mängukaardid, mis viitas kahele mängijale ja diilerile. Laua keskel oli kuhi helesiniseid mängužetoone ja mõned pruunid ning nende peal märkmikust rebitud leht. Marker.

      „Vett,“ ütles Vicky. „Mu kurk kuivab.“

      Kevini siledad sõrmed surusid talle veepudeli pihku ja Vicky jõi millelegi mõtlemata. Jahe vedelik voolas kurgust alla ja leevendas janu. Tuttav hirm uue kliendiga kohtumise ees oli tagasi.

      Kui ta oli lõpetanud, võttis Kevin pudeli ära. Vicky vaatas Kevini tumedatesse silmadess, mis nüüd olid murelikud. Mehe lõual oli habemetüügas. Tema lõtv punane lips rippus valge kortsus särgi peal, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud. Kaua ta oli teadvuseta olnud?

      See tundus imelik. „Mis minuga juhtus?“

      Kevini suunurgad kerkisid