Ohtlikud mängud. Mary Burton

tion>

      Originaali tiitel:

      Mary Burton

      The Shark

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, organisatsioonid, kohad ja sündmused on kas autori välja mõeldud või kasutatud ilukirjanduslikus võtmes.

      Kaane kujundanud Marc J. Cohen

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Mari Mets

      Text copyright © 2016 Mary Burton

      This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11474

      ISBN (PDF) 978-9949-84-636-8

      ISBN (ePub) 978-9916-11-194-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      ESIMENE PEATÜKK

      Esmaspäev, 12. september 17.45

      Kui Riley Tatum kaksteist aastat tagasi kadus, ei tõstnud keegi sellest lärmi. Mitte keegi ei helistanud politseisse, ei ajanud kokku otsimisrühma ega kleepinud laternapostide külge tema fotoga flaiereid. Ta lihtsalt kadus tänavalt sügavikku. Neelati tervelt alla. Ta oleks pidanud olema surnud, ammu unustatud, aga mingitel tema jaoks arusaamatutel põhjustel sülgas pimedus ta uuesti välja.

      Nüüd töötas Riley Virginia osariigis maanteepolitseinikuna ning temal ja tema viieaastasel labradori retriiveril Cooperil oli jäljeotsijatena hea maine. Nad treenisid regulaarselt nii linnas kui ka maal, kinnistades koera oskusi ja Riley võimet mõista looma kehakeelt, kui sihtmärk on läheduses.

      Seda väljaõpet läks vaja praegu, kui päike puulatvade kohal loojuma hakkas ja metsale sügavaid varje heitis. Isegi nii hilisel kellaajal oli temperatuur kolmkümmend kaks kraadi ja sajaprotsendine niiskus muutis õhu supiks. Kerge särk aitas niiskusel nahapinnalt hajuda, vormipüksid kaitsesid tema jalgu okste eest, matkasaapad kaitsesid jalgu väljaväänamise ja ussihammustuse eest ning päevitunud nägu ja krunni keeratud tumedaid juukseid kattis lottmüts.

      Rihmatõmme sundis Rileyt Cooperile keskenduma. Koera nina oli vastu maad, ta sulges suu ja liputas saba – need märgid näitasid, et saagi lõhn on tugev. Nad olid lähedal. Riley põlvitas kitsale teerajale ja uuris kergelt ülesmäge paindunud taimestikku.

      Nende saagiks oli Jax Carter, kupeldaja ja narkodiiler. Tema eelnevate vahistamiste järgi otsustades töötas Carter kiirtee I-95 piirkonnas Richmondi ja Washingtoni vahel. Jax ja tema sõbratar Darla Johnson kupeldasid korraga kahte-kolme tüdrukut oma autoelamust, mis seisis tihti veokijuhtide peatuspaikades või suurte ürituste toimumiskohas. Carter ja Johnson leidsid tüdrukuid sotsiaalmeedia kaudu, ahvatledes neid armastussõnadega ning lubades neile perekonda. Paar valvas tüdrukuid kiivalt ja kui keegi kaalus lahkumist, asendusid ilusad sõnad ähvarduste ja jõhkra vägivallaga.

      Riley märkas Carteri autoelamut esimest korda kuu aega tagasi Richmondi ja Washingtoni vahel veokijuhtide peatuspaigas. Tal oli parasjagu puhkepaus ning ta seisis oma autoga varjus, kui märkas noort ja napilt riietatud tüdrukut suure veoki kabiinist väljumas. Tüdruk kiirustas üle parkla ja kadus autoelamusse. Mõni minuti hiljem järgnes talle teine, ülikõhn tüdruk. Riley oli olnud valmis abijõude kutsuma, kui sai raadio teel kutse minna viie sõidukiga avarii toimumiskohta. Kui ta mitu tundi hiljem tagasi jõudis, oli autoelamu kadunud.

      Täna hommikul oli kutsutud üks maanteepolitseinik veokijuhtide söökla juurde Carteri autoelamu lähedale appi tugevasti peksa saanud tüdrukule. Söökla turvakaamera oli salvestanud selle, kuidas Carter tüdrukut peksis, andes tema kõhnale kehale mitu tugevat hoopi. Tundus, et tüdruk oli teadvuseta, aga kui Carter lähemale astus, rusikas löögivalmis, tõmbas tüdruk taskust noa ja lõi mehele jalga. Carter vaarus valust tagurpidi, komistas ja toibus, et uuesti lüüa, kui lähenevate sireenide heli ta minema peletas. Ta põgenes punase Camaroga läände Blue Ridge’i mäestiku jalami suunas, kus jättis auto umbrohtu kasvanud teele.

      Kohalikud uudistekanalid said enda valdusesse ühe pealtnägija telefoniga filmitud lõigu tüdruku peksmisest ja näitasid seda korduvalt. Video levis kiiresti. Nelja maakonna politseinikud aeti jalule ning kui leiti Carteri Camaro, asusid Riley ja Cooper tänu oma jäljeotsimisoskusele otsinguid juhtima. Kui Riley sündmuskohale jõudis, oli hulk abišerifeid kobaras auto ümber, mis seisis ninapidi põõsastes. Reporterid saabusid samuti. See oli täielik tsirkus.

      Riley lootis, et noahaav sunnib Carterit aeglasemalt liikuma ning tema ja Cooper saavad mehe enne öö saabumist kätte.

      Plaan oli, et Riley ja Cooper juhatavad kolm abišerifit mehe jälgedele. Eraturvafirma Shield Security, mille peakorter asus Quantico lähedal, oli pakkunud omapoolset abi, ent Riley keeldus, kartes, et talle võõrad tsiviilisikud võivad otsimist segada.

      Riley kasutas üht Carteri autost leitud särki, lasi seda Cooperil nuusutada ja jälje üles võtta. Haukudes juhatas koer tema ja kolm abišerifit metsa.

      Kaks tundi hiljem väänas üks abišerif mahakukkunud puutüvel jala välja. Kolm tundi hiljem sai teine kuumarabanduse ja kolmas läks teda koju saatma. Riley oleks pidanud otsingud lõpetama, aga kujutledes silme ees tüdruku verist nägu, meenus talle üks teine noor tüdruk, Hanna – kodust põgenenud laps, kelle Riley oli võtnud enda juurde ja kelle ta peagi kavatses lapsendada. Viimase viie aasta jooksul oli ta näinud Hannat õide puhkemas, ehkki ka Hanna oleks kergesti võinud lõpetada nagu videos nähtud peksasaanud tüdruk.

      Niisiis palus Riley luba jätkata. Ta ei oleks tohtinud tegutseda enne, kui uued abišerifid on kohale saadetud. Kui ta selleks loa sai, kontrollis ta oma käsirelva, kümne padruniga SIG Sauerit, ja võttis Cooperi rihma teise kätte, et saaks vajaduse korral relva haarata. Talle anti käsk iga veerand tunni tagant ühendust võtta.

      Pool tundi hiljem märkas ta värskeid saapajälgi. Jälgede trajektoor kinnitas, et mees liigub läände. Parema jala jälg oli sügav, vasaku oma madal, märk sellest, et Carter hoiab vasakut jalga. Tema samm tundus lühem, mis tähendas, et tema tempo on aeglasem.

      Väga hea.

      Riley libistas pilgu üle lopsaka rohelise lehestiku ja märkas eespool lehtede küljes verepiisku. Nagu kõik teerajal olevad märgid, jutustasid ka vere värv ja muster oma loo. Tumepunane veri vihjab vigastatud arterile. Helepunane veri tähendab kõhuhaavast tilkuvat maomahladega segunenud verd. Roosa ja vahune veri annab märku võimalikust rinnahaavast.

      See veri oli tumepunane. Hapnikuta. Kahtlemata noahaavast, mis oli vigastanud veeni. Eespool teerada harunes ja punased täpid olid lehtede mõlemal poolel.

      Riley sosistas Cooperi kõrva ääres tšehhi keeles, milles koera oli õpetatud. „Aport. Too ära.“

      Cooper nuuskis maapinda esimeste verepiiskade ja siis teiste juures. Teiste juures hakkas ta ägedamalt nuuskima ja saba liikus hoogsamalt. „Tubli poiss,“ sosistas Riley.

      Nad läksid edasi ja tumepunaseid laike oli aina rohkematel lehtedel. Vahemaa veretilkade vahel lühenes meetrile. Jälitus oli kestnud üle viie tunni ja haav oli hakanud lahti minema. Carter piinles, olles ilmselt vihane, ja oli tõenäoline, et stressiolukorras teeb ta vea.

      See oli veel parem.

      Riley kergitas lehte ja puudutas verd. Kleepuv. Värske. Ta tõstis astumiseks jala, kui kuulis oksa praksumist ja tõmbas relva välja. Cooper tõstis pea ja vaatas paremale.