Õed nagu meie. Mischief Bay, 4. raamat. Susan Mallery

olen teinud midagi, mille tõttu te käite kahekümnestega?”

      „Rahune maha,” lausus Lucas leebelt. „Mina käisin nooremate naistega juba ammu enne seda, kui ma sinuga tuttavaks sain. Asi pole sinus, vaid minus.”

      „Kus ma küll olen seda juba kuulnud?” Harper saatis tähendusrikka pilgu mikrolaineahju kellale. „Kas sul pole siis ühtegi kuritegu, mida lahendada?”

      „Jajah, kohe lähen.”

      Lucas tõusis püsti ja viis nõud kraanikaussi. Lucas oli meeter seitsekümmend kaheksa, kenasti lihases ja ta kõht oli märksa lamedam kui Harperi oma. Ta kandis teksaseid, kauboisaapaid ja triiksärki. Ta oli Los Angelese politseis uurija ning nende üheksa kuu jooksul, mis Harper oli tema heaks töötanud, oli ta kuulnud, et mees oli politseis töötanud kogu elu.

      Lucas tuli tagasi laua juurde, sättis õlakabuuri paika ja haaras pintsaku. „Kuidas sa neid jänkupepuküpsiseid teed?”

      Harper puhkes naerma. „Väga lihtsalt. Võtad roosa glasuuriga kaetud ümmarguse suhkruküpsise, lisad jalgadeks kaks väikest roosat ovaalset suhkruküpsist, paned tillukese suhkruvatitupsu sabaks – ja ongi valmis.”

      „Jäta paar tükki minule.”

      „Saab tehtud.” Harper kavatses need panna spetsiaalselt pühadeks ehitud väiksesse karpi. Sest ta lihtsalt ei suutnud ulatada teisele inimesele küpsiseid tavalisel papptaldrikul. Kui ta peaks sellist asja tegema, siis võib karta, et taevaväravad avanevad ja sealt pahiseb talle kaela rändrohutirtsuparv.

      Oh, kui ta vaid saaks osta poest küpsisepaki. Või valmis spagetikastet. Või külmutatud toitu. Aga sellist asja ei sünni iial, sest nii ei tehta.

      Ta viis ka teised nõud kraanikaussi, pani allesjäänud söögi ära ja läks oma suurde käsitöötuppa, mis oli täis seinariiuleid, kappe ja suuri töölaudu. Leidnud küpsiste jaoks sobiva karbi, uuris ta paelakollektsiooni, kuni leidis karbiga sobiva paela. Seni kui liimipüstol soojenes, sorteeris ta kangaid, et leida lihavõtteks sobilik, ja murdis pead, mida küll teevad teised naised kogu selle ajaga, mida säästavad selle arvelt, et ei tee iga viimset kui tobedat asja ise.

      Aga Harper oli oma ema tütar ega olnud kunagi traditsioonidele vastu punninud. Õde Stacey oli see, kes tõstis mässu, Harper tegi aga nii nagu kästud. Tegelikult polnudki tal midagi selle vastu, et teha jänkupepuküpsiseid või ehtida kinkekarpe, aga ta ihkas oma ellu midagi enamat. Rohkem väljakutseid, rohkem raha, rohkem suhtlemist tütrega. Ja kuigi oli hea kõik probleemid ema kaela veeretada, mõtles ta paratamatult, et kõik, mida ta tahtis ja mida tal ei olnud, oli väga suure tõenäosusega ta enda süü.

      KÖÖGIST hoovas vahvlite ja kalkunivorstide lõhn magamistuppa. Stacey Bloom pani selga varrukateta kleidi ja heitis pilgu peeglisse. Kuna kleit oli avara joonega ja trikotaažist ning ta enda keha just selline, nagu see oli, nägi ta välja samamoodi nagu alati. Mitte keegi ei saa midagi aru – ja just see oligi oluline. Ta ei tahtnud küsimusi, mida paratamatult esitataks – peamiselt sellepärast, et ta ei tahtnud, et teda mõistetakse ta vastuste pärast hukka.

      Ta teadis, et hukkamõist oli tema ja mitte kellegi teise probleem. Kui tegu oleks mõne teise teemaga, annaks ta lühikese ja täpse vastuse, mis pakub tema seisukoha osas selgituse, kuid teeb ühtlasi selgeks, et kuigi küsimuse esitaja võib pidada oma seisukohta oluliseks, ei hooli Stacey sellest. Seekord oli aga olukord teine.

      Ta pani jalga paeltega matkasaapad, sidus paelad kinni ja võttis kapist bleisririvist ühe jaki. Ta oli juba aastate eest mõistnud, et elu on hommikuti märksa lihtsam, kui sul on nii-öelda vormiriietus. Ta ostis musti varrukateta kleite netist kolme- või neljakaupa. Pintsakud olid väga hea kvaliteediga ja pidasid vastu aastaid. Erineval hooajal erinevad bleisrid – suvel õhemast kangast, talvel paksemast –, kuigi Californias Mischief Bays oli kliima soe ja otsus minna üle ühtede või teiste bleisrite peale tulenes puhtalt tavadest ja mitte vajadusest.

      Ning mis puutus matkasaabastesse, siis need olid mugavad ja toetasid jalgu. Stacey veetis suurema osa päevast laboris püsti seistes või erinevate laborite vahel käies, nii et sellised jalanõud olid praktilised. Ema üritas teda veenda kontsakingi ja sukkpükse kandma, kuid sellist asja juba ei sünni. Kingad paneks jalad valutama ja tekitaksid selga pinge, mis annaks praegusel ajal veelgi rohkem tunda. Pealegi oli matkasaabastes midagi, mis mõjus meeskolleegidele heidutavalt, ja kuigi see polnud eesmärk omaette, polnud tal selle vastu midagi.

      Ta läks kööki ja riputas bleiseri tooliseljatoele. Ta abikaasa Kit seisis pliidi ees ja keeras ümisedes vorste ringi. Laud oli kaetud ja Stacey koha kõrval oli kauss viilutatud puuviljadega. Ta seljakoti kõrval oli termoskruus. Stacey soovis nii väga, et see sisaldaks imeliselt head kuuma kohvi, kuigi teadis, et seal on hoopis aedviljatõmmisega valgujook. Ta teadis juba vaatamatagi, et lõuna on seljakotis.

      Kit keeras ringi ja naeratas teda nähes.

      „Tere hommikust, kullake. Kuidas sa end tunned?”

      „Hästi. Ja sina?”

      „Suurepäraselt.” Kit tegi silma ning jätkas vorstide praadimist.

Kuna oli kevadise koolivaheaja viimane reede, ei pidanud Kit koolis olema ja kandis igapäevaste khakipükste ja triiksärgi asemel dressipükse ning kassiplakatit kujutava pildiga T-särki. Plakati all oli tekst: Otsitakse Schrödingeri kassi¹ – elavana või surnuna.

      Stacey ei osanudki öelda, mis talle kõige rohkem meeldis. Kas see, kuidas mees hoolitses ta eest, tegi talle süüa ja veendus, et ta võtab vitamiine, kuidas kutsus teda kullakeseks, või see, et tal oli terve kollektsioon naljakaid teaduseteemalisi T-särke. Küllap polnud vajadustki mingit kindlat asja välja valida. Kuni Kitiga kohtumiseni ei uskunudki ta vist armastusse. Ta oleks võinud lahti seletada, milline keemiline protsess leidis ajus aset, aga see polnud sama mis uskuda armastusse kui tundesse. Nüüd aga oli ta teist meelt.

      Kit pani lauale kaks taldrikut ja võttis Stacey vastas istet. Laua keskel oli kann ürditeega. Stacey valas tee välja. Kit ei joonud temaga koos olles kohvi, kuigi võib arvata, et lubas seda endale Stacey äraolekul.

      „Harper helistas,” ütles Kit. „Kutsus meid homme õhtust sööma. Becca jõuab ka mälestusteenistuselt koju.” Ta kibrutas kulmu. „Kes on vanatädi Cheryl? Ta ei olnud pulmas.”

      „Ta ei ole meie sugulane. Ta oli Terence’i vanatädi, aga nad said Harperiga hästi läbi ja ema nägi selles ohtu. Vanatädi Cheryl oli teise maailmasõja ajal sõjaväes meditsiiniõde ja viiekümnendatel mingi spioon. Ta kasvatas koeri.”

      „Nagu puudleid?”

      Stacey naeratas. „Ei, spetsiaalselt luureteenistuse jaoks mõeldud koeri. Nende väljaõpe oli märksa kõrgemal tasemel kui tavaliste sõjaväekoerte ettevalmistus. Üritasin tema käest ta töö kohta uurida, aga tema väitis, et see on ülisalajane ja ta ei saa sellest minule rääkida. Aga see, mis ta rääkis, oli väga huvitav. Kõige huvitavam oli moraali puudumine. Kui kedagi on õpetatud tapma, siis kaasnevad sellega psühholoogilised probleemid, kuid loomade puhul on tegu lihtsalt ülesandega. Vajutamine nupule, mis paneb lõppkokkuvõttes pommi plahvatama, pole midagi enamat kui käsk ja sellele järgnev tasu hea käitumise eest.”

      Kit muheles. „Tüüpiline sina. Sinu hommikusöögiteemad on alati nii positiivsed.”

      „Elus on nii palju huvitavaid asju.”

      „Saan aru ja minu silmis oled sina huvitav. Nüüd aga elevandist...”

      Stacey heitis pilgu seinakalendrile. Kalender oli saja ruutsentimeetri suurune ning selle asemel et näidata kuupäeva, luges see päevi 280-ni. Kit rebis sealt igal hommikul ühe lehe ära. Täna oli päev numbriga 184.

      Stacey asetas tahtmatult käe ümarale kõhule. Parema, mitte vasaku, sest tema oli paremakäeline ja saab seetõttu kaitsta paremini just parema käega. Kuigi köögis ei valitsenud mingit ohtu – ohud olid väljaspool nende kodu turvalist keskkonda.

      Ta vaatas Kitile otsa. Kiti ilme oli heatahtlik. Ta pruunides silmades