Kentukid. Samanta Schweblin

      Samanta Schweblin

       Kentukid

      Originaali tiitel:

      Samanta Schweblin

      Kentukis

      Penguin Random House Grupo Editorial

      2018

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

      Kujundanud Maris Kaskmann

      © Samanta Schweblin, 2018

      © Tõlge eesti keelde. Ruth Sepp, 2020

      ISBN 978-9985-3-4954-0

      e-ISBN 9789985351147

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www. facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

       Enne seadme käivitamist veenduge,

       et kõik kasutajad

       oleksid kaitstud

       selle ohtlike osade eest.

       Ohutusjuhend

       Laadur-ekskavaator JCB, 2016

       „Kas te räägite meile teistest maailmadest

       tähtede vahel…

       teistsugustest inimestest,

       teistest eludest?”

       Ursula K. Le Guin

       „Pimeduse pahem käsi”1

      Kõigepealt näitasid nad oma tisse. Nad istusid kolmekesi voodiservale, kaamera ette, tõmbasid särgid seljast ja võtsid ükshaaval rinnahoidjad ära. Robinil polnudki õieti midagi näidata, aga ta tegi seda ikkagi, jälgides rohkem Katia ja Amy pilke kui mängu ennast. Kui sa tahad South Bendis ellu jääda, olid tüdrukud talle kord öelnud, siis tasub tugevate seltsi hoida.

      Kaamera oli paigaldatud plüüslelu silmadesse, ja aeg-ajalt keeras see end oma põhja alla peidetud kolmel rattal, liikus edasi või tagasi. Keegi juhtis seda kusagilt mujalt, nad ei teadnud, kes ta on. Lelu nägi välja nagu lihtne ja kohmakas pandakaru, kuigi meenutas tõtt-öelda pigem ragbipalli, millel on ühest otsast jupp ära lõigatud, et see püsti seisaks. Kes seal teiselpool kaamerat ka polnud, püüdis ta neid midagi kaotsi laskmata jälgida, seega tõstis Amy ta üles ning pani tabureti peale, nii et nende tissid jäid tema kõrgusele. Plüüslelu kuulus Robinile, aga kõik, mis oli Robini oma, oli ka Katia ja Amy oma: nii nägi ette verevanne, mille nad reedel olid sõlminud ja mis pidi neid elu lõpuni ühendama. Ja nüüd tuli igaühel esitada oma number ning nad panid uuesti riidesse.

      Amy tõstis lelu tagasi põrandale, võttis ämbri, mille ta oli ise köögist toonud, ja pani selle lelule peale, kattes ta üleni kinni. Ämber hakkas rahutult ja pimesi mööda tuba tiirutama. Ta komistas kaustikute, kingade ja maas vedelevate riiete otsa, mis näis lelu veelgi enam ärritavat. Kui Amy hakkas hingeldamist teesklema ja erutatult oigama, ämber peatus. Katia läks mänguga kaasa ja nad esitasid üheskoos pika ja võimsa samaaegse orgasmi.

      „See ei lähe sinu etteastena arvesse,” teatas Amy Katiale, kui nad olid naerust võitu saanud.

      „Muidugi mitte,” ütles Katia ja sööstis toast välja. „Pange end valmis!” hüüdis ta mööda esikut eemaldudes.

      Robinis tekitasid sellised mängud ebamugavust, kuigi ta imetles Katia ja Amy sundimatust, nende oskust poistega rääkida, nende alatasa hästi lõhnavaid juukseid ja laitmatult lakitud küüsi. Kui need mängud läksid üle teatud piiride, kahtles Robin, kas nad teda mitte proovile ei pane. Tema oli „klanniga”, nagu nad endid nimetasid, viimasena ühinenud ja pingutas kõvasti, et nende tasemel olla.

      Katia astus tuppa, kaasas seljakott. Ta istus ämbri ette ja vabastas plüüslelu.

      „Pane tähele,” ütles ta kaamerasse vaadates, ja silmad järgisid teda.

      Robinit huvitas, kas lelu saab neist aru. Tundus, et ta kuuleb neid suurepäraselt, ja nemad räägivad inglise keeles, mida räägivad ju kõik. Inglise keele oskus võib-olla oligi ainus hea asi selle juures, et olid sündinud säärases hirmigavas linnas nagu South Bend, ja ikkagi võis alati juhtuda mõne välismaalase otsa, kes ei oska isegi kella küsida.

      Katia tegi seljakoti lahti ja võttis oma aastakäigu fotoalbumi. Amy plaksutas ja hüüdis:

      „Kas sa tõid selle lipaka? Kas sa näitad teda?”

      Katia noogutas. Ta lappas õhinal lehti, keeleots huulte vahelt väljas. Kui ta otsitud foto leidis, laotas ta albumi lahti ja hoidis seda plüüslelu ees. Robin küünitas vaatama. See oli Susan, too imelik tüdruk bioloogiatunnist, keda klann sportlikust hasardist kiusas.

      „Teda hüütakse „punnperseks”,” ütles Katia. Ta prunditas huuli nagu alati, kui oli korda saatmas mingit erilist alatust, mida klann nõudis. „Ma näitan sulle, kuidas temaga hõlpsalt raha teenida,” ütles Katia kaamerasse. „Robin, kullake, kas sa hoiaksid raamatut, kuni ma noormehele tema ülesannet selgitan?”

      Robin astus ligi ja hoidis raamatut. Amy polnud Katia kavatsustega kursis ja vaatas huviga pealt, kuidas too otsis telefonist välja ühe video ja tõstis ekraani lelu ette. Videos tõmbas Susan sukad ja aluspüksid alla. Tundus, et teda oli filmitud kooli WC põrandalt, poti tagant; ehk oli kaamera peidetud prügikasti ja seina vahele. Kõlasid mõned peeretused ja kõik kolm lagistasid naerda ning lausa kiljusid naudingust, kui Susan enne vee pealetõmbamist oma junni vaatama jäi.

      „Sellel eidel on raha jalaga segada,” ütles Katia. „Pool sulle ja pool meile. Me ei saa klanniga temalt enam otse välja pressida, direktor hoiab meil juba silma peal.”

      Robin ei teadnud, millest jutt käib, ja see polnud neil esimene kord teda oma kõige hämaramatest tegemistest välja jätta. Katia etteaste pidi kohe lõppema ja siis oli järg tema käes, ja ta polnud midagi välja mõelnud. Robini käed tõmbusid higiseks. Katia võttis oma vihiku, pliiatsi ja märkis midagi üles.

      „Siin on punnperse täielik nimi, telefon, e-mail ja postiaadress,” ütles ta ja tõstis vihikulehe foto kõrvale.

      „Ja kuidas see noormees meile raha annab?” päris Amy Katialt, pilgutades silma oletatavale noormehele kaamera taga. Katia kõhkles. „Me ei tea ju, kes pagan ta on,” ütles Amy, „sellepärast me näitasimegi talle tisse, onju?”

      Katia vaatas otsekui abi otsides Robini poole. Just neil põgusatel hetkedel, kui Katia ja Amy olid viimase vindini üles kruvitud ja omavahel kemplesid, lootsid nad temale.

      „Kuidas see mees oma meiliaadressi annab, ah?” noris Amy edasi.

      „Mina tean, kuidas,” ütles Robin.

      Mõlemad tüdrukud vaatasid teda üllatunult.

      See ongi tema etteaste, mõtles ta, sellega veab ta end välja. Ka pandakaru pööras tema poole, küllap tahtis jälgida, mis toimuma hakkab. Robin pani albumi kõrvale, läks kapi juurde ja otsis midagi sahtlitest. Ta tuli tagasi ouija-lauaga ja tegi selle põrandal lahti.

      „Roni peale,” ütles ta.

      Ja lelu roniski. Kolm plastratast tema all said kenasti üle papist ääre ja juba ta oligi tahvli peal. Ta liikus mööda tähestikku, justkui uuriks seda. Kuigi tema keha kattis korraga rohkem kui ühe tähe, oli hõlpsasti aru saada, et osutatav täht jäi rataste vahele. Lelu võttis tähestikukaare all koha sisse ja jäi paigale. Oli näha, et ta teadis, kuidas ouijat kasutatakse. Robin mõtles, mida ta siis peale hakkab, kui tüdrukud ära lähevad ja ta peab selle leluga taas üksi jääma, nüüd kus ta oli näidanud talle