Enne lõppu. Jana Maasik

paistab välja, kiirgab isegi kinniste laugude alt. Harriet ütles ükskord, et ta saab juba paarisaja meetri kauguselt aru, mis tuju mul on või mis muusikat ma parasjagu kuulan. Kehahoiaku, kõnnaku, ma ei tea, mille järgi veel. Ja sellised tähelepanekud teevad ettevaatlikuks. Ma ei taha, et mu kesta järgi võiks liiga palju järeldusi teha. Andre kest ei reeda peaaegu midagi. Tal pole dekoratsioone peal: lugusid jutustavaid T-särke, ninaneeti või muud sellist. Teda ei saa lihtsalt liigitada ja kasti toppida.

      „Alicia, tegelikult ka, ma pean nüüd ikkagi minema.“

      „Mis sul on? Ma tahan sinuga rääkida. Sa ka ju käisid temaga kunagi? Kas ma mäletan valesti?“

      „Ei. Ma ei tea. See ei olnud nagu eriti käimine.“

      „Ikkagi. Saad aru, ta nagu ajab mind närvi vahepeal. Ta ei taha üldse minuga rääkida ega mind kuulata.“

      „Alicia, ma ei oska sulle nõu anda,“ ütlen mina ja astun kiirkõnnil koridori poole. LJ häälega öeldud sõnad: Kui sa arvad, et sa oled millegi poolest huvitav, siis mõtle uuesti, kumisevad mu kõrvus.