Enne lõppu. Jana Maasik

küll kuulsin!“ hüüab Riko köögist ema mõttepausi ära kasutades. Muutumatult rõõmsameelne, istub ta köögilaua taga, valge triiksärk seljas, ja sööb võikut.

      Ma ei liitu nende imestamise ja arutamisega, kohman midagi pesemise kohta ning kaon duši alla. Soe vesi pahiseb üle mu külma näo. Mõtlen, et tegelikult ei saa ma aru sellest optimismist, mis minu venda sündimisest saati saatnud on. Ta on kakskümmend viis, elas kuni eelmise nädalani viimase peal vanalinnakorteris koos maailma kõige ilusama tüdrukuga, ja nüüd, mil ta on kogu oma maise varaga tagasi kodus, paistab, et see elumuutus teda ei kurvastagi. „Me mõlemad vajasime rohkem ruumi,“ vastas ta ema küsimise peale. Ja siis: „Mõned suhted lihtsalt lõppevadki ära. Ma tegelikult ei arvanudki, et me elu lõpuni kokku jääme. Saa aru, see ei olnud päriselt selline suhe nagu teil papsiga.“ Kui ema küsis, kas ta siis ei kurvastagi, teatas Riko: „Ma arvan, et me ei peaks kurvastama asjade üle, mida me muuta ei saa.“

      „Võib-olla ei peaks, aga kas sina kurvastad?“ usutles ema edasi.

      „Ei. Ei kurvasta.“

      Liiga ratsionaalne, isegi Riko jaoks. Isegi temal pole kurbuse sisse-väljalülitamise nuppu. Aga midagi ligilähedast tal siiski on, sest jamad näivad temast mööda ja maha libisevat nagu vesi rasvaselt noalt. Minu pealt ei jookse midagi maha, jamad imbuvad mu sisse. Me oleksime nagu erinevast materjalist, kuigi õde ja vend. Pesukäsn ja rasvane nuga.

      Mul on kakskümmend minutit, et end korda sättida ja süüa. Ma lõhnan aprikoosilõhnalise dušigeeli järele. Keerutan juuksed käterätiturbanisse ja astun märgi jälgi jättes oma tuppa.

      „Katrina! Ma viskan su autoga ära,“ kostab ukse tagant.

      See on esimene kord pärast Riko kojunaasmist, kui ta minuga samal kellaajal kodust välja läheb. Tore!

      Akna taga on oranž, kollane, punane. Me sõidaksime justkui läbi plahvatuse epitsentri. Veel mõni külm öö ja siis on värve veel ainult valgusfoori plafoonidel, reklaamplakatitel, kuskil mudakihi all majaseintel, inimeste riietel ja hästi hoitud autoplekil. Riko, edukate start-up’ide mees, pigem lebab kui istub roolis. Pulgakommi plastikust ots suunurgas turritamas, küsib ta: „Mida sa kuulata tahad?“

      „Midagi.“

      Ta heidab mulle kõõrdpilgu. „Kuidas läheb … muidu?“

      „Nagu ikka. Aga sinul, Riko?“ See polnud torkena mõeldud, aga kõlas sedamoodi.

      Riko lükkab pulgakommi ühest põsest teise ja jääb ootusrikkalt roolil näppe trummeldades valgusfoori punast vahtima. „Kuule, tõesti ei taha muusikat kuulata või … midagi?“

      Mina ei taha. Panen hoopis oma telefoni autotoitest laadima.

      „Ma ei jää kauaks koju. Ausalt. Ma tegelikult juba käisin ühte korterit vaatamas.“

      „Minu pärast sa küll kiirustama ei pea. Mulle meeldib, et sa kodus oled.“

      Riko noogutab. Ta teab.

      „Ma kuulsin, kui sa jooksma läksid.“

      „Unetus?“

      „Sa mõtled minul? Ma ei kurda millegi üle.“

      Nii me siis räägimegi tõsistel teemadel. Koolimaja pole enam kaugel. Riko paneb ikkagi raadio mängima. „Ida-Tallinna Keskhaigla sõlmis koostööleppe Vanalinna Hariduskolleegiumiga, et anda noortele teadmisi meditsiinist. Kavas on …“ Uudised. Riko vahetab jaama. „Kuidas on viimases klassis käia?“ huvitub ta. „Meil oli küll äge, seni parim aeg mu elus.“

      „Riko, kas sina jätsid Loore maha või jättis tema sinu?“

      „On seal vahet? Sa ei vastanud mu küsimusele.“

      „Sina ka ei vastanud.“

      Pikk rodu autosid ootab, et keerata paremale. Koolimaja, 70-ndatel ehitatud lamekatuse ning nüüd juba mõnda aega plastakendega äpardus, paistab. Kõik tuled põlevad. Esimese korruse aknad on algklasside päralt, neid ehivad sel nädalal paberist välja lõigatud naerunägudega porgandid.

      Riko vannub. „Ma olin unustanud, mis siin hommikuti toimub. Oleksin pidanud su varem maha viskama.“

      Otse treppi sõitvad autod liiguvad kaks korda aeglasemalt kui autode kõrval kõndivad lapsed. Kell on kohe pool üheksa.

      „Kuule, ma lähen maha. Ma jään hiljaks.“

      Riko pulgakomm on otsas. „Olgu. Õhtul näeme.“

      PÄRAST TEIST TUNDI HAKKAB SADAMA. Vihm peksab vastu aknaklaase ja vahetunnisuitsetajad saabuvad igasse tundi märgade ja haisvatena. Õpetajad on eriti õelad. Artur Sergo küsib Andred ja Andre ütleb pingist tõusmata: „Pole õppinud.“

      Seepeale esitab Sergo oma tavalise tiraadi sellest, kuidas me kõik lolliks jääme, kuidas pole mingit mõtet meile üldse midagi õpetada, ja keskendub ülejäänud kolmekümne minuti jooksul elukoolile ehk nädala poliitikasündmuste lahkamisele ning kooli parteirakukese sarjamisele. „Põhimõttelagedus, müüdavus ja konformism. Selleks, et vandalismi jäljed ja rõvedused, mida teie (sõna „teie“ on tugevalt rõhutatud) WC seintele sodite, igal aastal üle saaksid värvitud, astutakse meil siin erakonda. Millist eeskuju see näitab?!“ kärgib ta meid vihaselt jõllitades. Meie mõtleme kergendustundega, et ega ta vist täna rohkem kedagi ei küsi.

      „Teil on võimalik valida,“ jätkab Sergo. „Alati on valik.“

      Meie juba teame seda. Valida on selle vahel, kas olla aus, põhimõttekindel ja paratamatult kibestunud idealist nagu Sergo, kes on kolmkümmend viis aastat väiksepalgaline õpetaja olnud, keda kunagi direktori või õppealajuhataja toolile ei lasta, või siis olla edukas nagu naeratav ja nooruke direktor Juhe. Neist kahest on Juhe otsustavalt meelitavam valik. „Kõigist oskustest kõige tähtsam oskus on suhtlemisoskus,“ ütles Juhe ühel aktusel soojalt naeratades. Tõlkes: „Tähtis pole, mida sa tead, vaid keda ja kui hästi sa tead.“ Mõnel järgneval korral unustas ta suhtlemisoskust mainida ja rääkis meile julgustavat juttu meid ootavast ilusast tulevikust, kus kõik sõltub meie töökusest, teadmistest ja kohanemisvõimest. Mina mõtlesin sellele vaatamata juurde: „Ja suhtlemisoskusest.“

      Sergo on üksikonutaja. Ükski teine õpetaja ilma tungiva vajaduseta rohkem kui kaheks minutiks tema kõrvale ei jää. Ta teeb kõike vastupidiselt Juhtmele. Lühidalt: mitte ühtegi lootuskiirt, päikeselise inimese vastand. Pärast seda, kui Harriet me koolist ära läks, tunnen ma Sergoga (vastumeelselt küll) tugevat ühtekuuluvustunnet. Mina ja Sergo, paras paar. Mis oleks, kui minagi hakkaksin õpetajaks ja trambiksin täpselt nagu Sergo laste enesehinnangut jalge alla hüüdlausetega „Te jäätegi kõik lolliks!“, „Te ei saa kunagi tööd!“, „Ma söön oma trussikud ära, kui teist rohkem kui kümme ülikooli sisse saab!“. Viimane on ikka eriti piiripealne ja võimalike soovimatute tagajärgedega lubadus. Mina ise arvan, et vähemalt viisteist saavad. Kuigi Sergo on muidugi vanamoodne ja loeb ülikoolideks vaid TTÜ-d, TÜ-d, TLÜ-d ja võib-olla ka EKA-t ja EMTA-t. Välismaa variante ei pea ta samuti vist võimalikuks.

      Mu mõtted katkestab Sergo. „Alicia Keegel, pange endale ometigi midagi selga! Õues on siiski jahe, ja klassiruumid … Selles asjas pole isegi erakonda astumisest kasu.“ Ta teeb grimassi, mida Ruuf nii osavalt jäljendab. „Lühidalt, ma tahtsin öelda, et pole mingit vajadust end sel viisil paljastada.“

      Alicia hakkab mu kõrval pisarad kurgus seljakotist kampsunit otsima. Sergo küsib: „Kuhu ma jäingi?“ Mul on ammu järg käest läinud, aga LJ esimesest pingist vastab: „Paremäärmuslased.“ Sergo noogutab asjalikult ja jätkab: „Ärge mitte kunagi alahinnake inimlikku lollust. Ükski meie erakondadest ei tee seda. Enamik inimesi ei taha tõde, nad vajavad lihtsalt jõulist ja lihtsakoelist kinnitust, et see, millesse nad usuvad, ongi tõde.“

      Alicia nuuskab nutuselt nina ja klõpsib laua all telefoniekraanile järgmist lauset.

      „Alicia