Peremeditsiin. Steinar Hunskår

Diagnostiline mõtteviis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 92

       Anamnees ja läbivaatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 96

       Täiendavad uuringud. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 98

       Milliseid diagnostilisi strateegiaid perearstid kasutavad? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 99

       Vähi diagnostika perearstipraktikas. . . . . . . . . . . . . . 101

       Diagnoosi hilinemine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 101

       Alarmsümptomite väärtus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 101

       Diagnoosi tõenäosuse hindamine . . . . . . . . . . . . . 102

       Ebaselged vaevused, mille korral diagnostika ei vii sihile . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102

       Kitsama erialaga arstide ja perearstide tööviiside erinevused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102

       1.6. Raviotsused ja -tegevused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 105

      Autorid: Hogne Sandvik ja Jørund Straand

       Ravida või mitte?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 105

       Kui arst ja patsient on eriarvamusel. . . . . . . . . . . . 106

       Medikamentoosne ravi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 107

       Ravimite väljakirjutamise kvaliteedi tagamine 107

       Ravimiinfo. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108

       Ravimitööstus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 109

       Ravivõtete riskide vähendamine ja mõju hindamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 109

       Ravi viibimine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 110

       Ühiskond seab piirid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 110

       Sekkumine elustiili. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 111

       Alternatiivravi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 111

       1.7. Mitte kunagi väljaõppinud või valmis. . . . . . . . . . 113

      Autor: Alexander Wahl

       Perearsti teadmised peavad olema ajakohased. . . . . . 113

       Kuidas hoiavad perearstid oma teadmisi aja-kohasena? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 113

       Perearsti erialaõpe. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 114

       Tõenduspõhisus perearsti töös. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 114

       Paberipõhine, digitaalne või mõlemat?. . . . . . . . . 115

       Info hankimine praktikas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 115

       1.8. Kliiniliste teadmiste alused ja piirid. . . . . . . . . . . 116

      Autorid: Anan Luise Kirkengren, Linn Getz, Tor-Johan Ekeland, Irene Hetlevik, Edvin Scei, Elling Ulvestad ja Arne Johan Vetlesen

       Biomeditsiiniline teooria – peremeditsiiniline praktika . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 116

       Teadmised on võim ja võib tähendab vastutust 116

       Korrektne ei tähenda alati õiget . . . . . . . . . . . . . . . 117

       Parem teooria – rikkalikum erialakeel – parem abi patsiendile . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117

       Inimene bioloogilise ja mõtleva indiviidina. . . . . . . . 117

       Kogemused kirjutatakse bioloogiasse . . . . . . . . . . 117

       Krooniline pinge, allostaatiline ülekoormus . . . . 118

       Allostaatilisest ülekoormusest haiguseni . . . . . . . 119

       Varasemate kogemuste tähtsus. . . . . . . . . . . . . . . . 119

       Sama sündmus – erinev kogemus . . . . . . . . . . . . . 120

       Kas perearst võib olla ravitseja? . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121

      11

      Sisukord

       2.1. Väsimus ja jõuetus.