Saatuslik ratsukäik. Eet Tuule

päris Taisto igaks juhuks.

      „Ära mitte loodagi,“ kehitas Merle oma ahtaid õlgu. „Sa ju näed, mis ümberringi toimub. Elu seisab. Sina aga mine vannituppa ja pese nägu ja käed vähemalt nüüd korralikult puhtaks!“

      „Nägu ei tohi ju puudutada.“

      „Eks säilita siis võõrast tatti oma näolapil edasi!“ turtsus Merle.

      Vähemalt seekord oli naisukesel õigus ja Taisto läks meeleldi vannituppa, sest talle tundus, et teda on sihilikult rüvetatud ning sellest saastast tuli võimalikult kiiresti vabaneda.

      „Räägi, mis sul seal tegelikult juhtus?“ uuris Merle, kui Taisto uuesti elutuppa tuli.

      Taisto tegi brändile lõpu peale, rüüpas paar lonksu kohvi ja ohkas. Siis meenus talle too vastikult irvitav lõust.

      „Teine neist passis meie maja juures. Erakordselt jube tüüp!“ alustas mees vastu tahtmist, ent andis siis endale aru, et on kohustatud Merlele üht­teist üles tunnistama. „Vaata, et sa kellelegi võõrale ust ei ava!“

      „Nüüd sa ajad ka mulle külmavärinad peale. Sa siis ikkagi tunned seda tüüpi?“

      „Kohe räägin. Ära ainult sega.“

      Naine noogutas tummalt ning sättis end mugavamalt istuma.

      „Kuuendal aprillil, seega laupäeval, tahtis Veiko minuga kokku saada, sest tal olevat mulle üks jutt. Veiko soovil alustasime trenni hiljem, alles kell kaheksa. Kohtumise algul teatas ta, et peame tavalisest palju nõrgemat tempot hoidma.

      „Miks?“ imestasin.

      „Õige pea saad aru,“ vastas tema. „Mul on saba taga, aga jälitaja on kehvapoolne jooksja. Sa vaata aeg­ajalt vargsi tagasi. Ma ise ei tohi välja näidata, et tema olemasolust midagi tean.“

      „Milles asi?“ pärisin.

      „Kohe seletan. Enne kiika selja taha. Näed sa seal üleni halli riietatud meest?“

      „Üks selline ilmus just kurvi tagant nähtavale. Kapuuts silmini peas. Tundub tõesti vilets jooksumees olevat. Pealegi liipab vist paremat jalga.“

      „Just­just,“ rõõmustas Veiko.„Sul on pagana terav silm.“

      „See mu amet,“ vastasin, „sest raskemat matka juhendades pean pidevalt jälgima, kuidas osalejad vastu peavad. Ütle parem, kuidas ma sind aidata saan.“

      „Sellest ma kavatsesingi rääkida. Tahan, et teeksid nutitelefoniga tollest tüübist video. Või vähemalt mitu korralikku fotot. Ise ma seda avalikult teha ei tihka – ta on metsik mees. Varsti selgitan. Sinuga ei oska ta arvestada, aga parem oleks, kui sa tegutseksid varjatult.“

      „Selles männikus pole see kuidagi võimalik,“ kahtlesin mina.

      „Lähme kohe lahku. Ma sörgin kaarega tolle kunagise koerte dresseerimise platsi tagumisse nurka, sa jõuad kiire spurdiga sinna varem kohale. Täpselt teekäänakul teen temaga lühidalt juttu. Siis ehk saadki sealse jämeda männi tagant oma plõksud ära teha.““

      Kui paus liiga pikaks venis, takseeris Merle elukaaslast.

      „Viin kohe pudeli ära. Või vajad sa veel?“

      „Üks väike sorts kuluks vast ära.“

      Naine kergitas imestunult kulme.„Sedasi võib sinust tipsutaja saada,“ nentis ta rohkem moepärast, sest viinaviga Taistol igatahes küljes polnud.

      „Ah jäta!“

      Mees sai lisaportsu kätte, jõi selle kohe ära ja jätkas: „Lühidalt öeldes tegutsesime Veiko plaani järgi, aga lugu lõppes sellega, et sain videosse ilusa kaadri, mis näitas, kuidas Veiko vastu lõugu sai. Seejärel märkas too tüüp mind ja jagas meie kavaluse kohe ära. Hakkas mind taga ajama, aga oma vigase jalaga ei saanud ta mulle näolegi.“

      „Mis Veiko sellal tegi?“

      „Kuulas ööbikuid – lamas maas.“

      „Ja sa jätsid sõbra siis tolle päti meelevalda?“

      „Ei. Õnneks jõudsid just siis kaks tursket spordikutti kohale ning asusid otsekohe Veikot turgutama. Nii kui püsti aidatud Veiko mind märkas, vehkis ta käega, et lasku ma jalamaid jalga. Seda ma kohe tegingi. Kogu lugu.“

      Merle puuris pilukil silmadega meest ning täpsustas:

      „Ei ole kogu lugu, sest see sinu Veiko lamab praegu mingi jabura liiklusõnnetuse tagajärjel teist päeva haiglas. Ma ei usu, et see juhus oli.“

      „Mina ka mitte,“ pomises Taisto.„Lisan vaid niipalju, et toosama jõletis varitses täna mind meie maja nurga juures.“

      „Aitäh avameelsuse eest! Ehk selgitad, kuidas me nüüd siis edasi elame? Peame kodus püsima, aga meie jaoks on see muutunud ohtlikuks. Kuidas ta su aadressi teada sai?“

      „Ilmselt passis ta mind männikus mitmel varahommikul. Seejärel jälitas koduni välja.“

      „Võibolla tõesti.“ Merle tõusis. „Ainult see meil veel puudus! Lähen pärastpoole end tuulutama – seepärast kirjelda seda tüüpi. Kuidas ta välja näeb?“

      „Oota, las ma mõtlen … Pikemat kasvu, aga turjakas, puhmas kulmud on üle lömmis nina tihedalt kokku kasvanud. Ja äärmiselt vaenulik pilk. Väikesed tigedad silmad.“

      „Lömmis nina?“

      „Endine poksija ilmselt.“

      „Selge! Sellisel juhul tunnen ma ta kindlasti ära.“

      „Kui seda tüüpi nägema juhtud, siis ära sa teda liiga pikalt vahtima jää!“

      „Ei jää, ega ma nii loll ka pole …Ega sa ei tea, kuidas Veiko tervis on?“

      „Haiglasse muidugi ei lasta,“ vastas Taisto. „Seisund olevat stabiilne. Paraneb, aga see võtvat aega.“

      „Sa siis ei saanudki teada, mida Veiko sulle rääkida kavatses?“

      „Kukkus sedasi välja jah.“ Taistole kippus vägisi haigutus peale. „Tänane trenn läks niikuinii aia taha. Lisaks nüüd see kärakas. Lähen heidan pooleks tunniks pikali.“

      „Mida muud siin teha ongi,“ nõustus Merle. „Võimalik, et lähen enne sinu ärkamist välja.“

      ***

      Taisto oligi magama jäänud. Pilk kellale sundis teda kärmelt tõusma – tal polnud ju tavaks päevasel ajal voodis laiselda. Mehe süda kripeldas natuke, sest Merle polnud ikka veel koju naasnud.Poode me praegu väldime ja ta oleks pidanud juba tagasi olema, mõtles mees veidi murelikult.

      Aga siis keerati uks lukust lahti ja Merle astus esikusse.

      „Õhetad kui mooniõis,“ tegi Taisto elukaaslasele üle hulga aja komplimendi, mis loomulikult meelsasti vastu võeti.

      „Punased põsed on külmast tuulest,“ selgitas Merle rõõmsameelselt. „Mul on üks väikene üllatus ka,“ lisas ta kohe, aga miskipärast ettevaatlikult.

      „Tohoh, mis see küll võiks olla?“ kruvis mees teadlikult huvi üles.

      „Sind huvitab see vähem, aga Kikule peaks see küll mokkamööda olema,“ sädistas Merle.

      Taisto muutus valvsaks.Kassile mokkamööda? Kahtlane värk!

      „Mida sa talle tõid? Hiirekõrvus toomingaoksa?“

      „Värsket räime! Tead ju küll, kui hull ta toore kala järele on.“

      Taisto tundis, et süda jättis vähemalt kaks lööki vahele. Kas Merle on peast segi läinud?

      „Kust sa seda Kiku delikatessi siis said?“ uuris ta ettevaatlikult.

      „Nõmme