Üks meist on järgmine. Karen M. McManus

Читать онлайн.
Название Üks meist on järgmine
Автор произведения Karen M. McManus
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789916120545



Скачать книгу

võin alati ausat reaktsiooni oodata: Nate’i. Ta vaatab mu pinevat nägu ja endiselt lauale laiali puistatud soola ning vangutab pead, nagu ta teaks, millise ebausul põhineva kihlveo ma iseendaga tegin. Mõistan seda liigutust niisama selgesti, nagu ta oleks öelnud: See ei tähenda midagi, Maeve. See on ainult mäng.

      Tal on kindlasti õigus. Aga ikkagi. Ma nii tahaksin, et Cooper oleks võitnud.

      TEINE PEATÜKK

      Phoebe

      Teisipäev, 18. veebruar

      Loogiliselt mõtlev osa mu ajust teab, et ema ei mängi nukkudega. Aga kell on vähe, ma olen väsinud ja mul pole veel kontaktläätsi silmas. Nii et selle asemel, et rohkem kissitada, nõjatun vastu köögikappi ja küsin: „Mis värk nende nukkudega on?“

      „Need käivad pulmatordi otsa,“ ütleb ema, tõmbab ühe mu kaheteistkümneaastaselt vennalt Owenilt ära ja ulatab mulle. Alla vaadates näen valgesse riietatud pruuti, kelle jalad on mässitud peigmehe piha ümber. Kellelgi alahinnatud kunstnikul on õnnestunud nende tillukestele nägudele palju himurust maalida.

      „Väga stiilne,“ ütlen ma. Oleksin pidanud aimama, et need on seotud pulmadega. Eelmisel nädalal oli köögilaud kaetud kutsenäidistega ja enne seda isetehtud lauakaunistustega.

      „See on ainuke selline,“ ütleb ema pisut kaitsvalt. „Eks igasuguste maitsetega tuleb arvestada. Kas saaksid selle karpi panna?“ Ta osutab lõuaga köögikapil olevale pappkarbile, mis on pooleldi täis vahtplastist graanuleid.

      Panen õnneliku paari selle sisse ning võtan valamu kõrvalt kapist klaasi, valan selle kraanist täis ja joon kõik kahe suure, ahne lonksuga ära. „Ah et tordikaunistused?“ küsin ma. „Kas inimesed tõesti kasutavad neid ikka veel?“

      „Need on lihtsalt Golden Ringsist saadud näidised,“ ütleb ema. Sellest ajast peale, kui ta kohaliku pulmakorraldajate organisatsiooniga liitus, ilmuvad taolisi asju täis karbid meie korterisse iga paari nädala tagant. Ema teeb neist pilte, paneb kirja, mis talle meeldib, ja pakib siis kõik kokku, et seda järgmisele gruppi kuuluvale pulmakorraldajale edasi saata. „Aga mõned neist on ju nunnud.“ Ta tõstab üles valssi tantsiva pruutpaari silueti. „Mis sa arvad?“

      Kapi peal on lahtine karp pehmeid vahvleid. Võtan kaks viimast välja ja pistan need röstrisse. „Minu meelest pole plastinimesed tordi otsas päriselt Ashtoni ja Eli stiil. Kas nad mitte ei tahtnud tagasihoidlikku pulma?“

      „Mõnikord sa ei tea, mida tahad, enne, kui seda näed,“ ütleb ema rõõmsalt. „Osa minu tööst on avada nende silmad selle suhtes, mis võimalused üldse olemas on.“

      Vaene Ashton. Addy vanem õde on olnud unistuste naaber sellest ajast peale, kui me eelmisel suvel nende vastaskorterisse kolisime – ta on soovitanud, kust toitu koju tellida, näidanud, millised pesumasinad ei neela kunagi su sente alla, ja jaganud kontserdipileteid, mille on saanud California kunstikeskuses graafilise disainerina töötades. Tal polnud aimugi, millesse ta end segab, kui nõustus aitama mu emal pulmaplaneerimise äri käima panna ja laskma tal koordineerida „mõningaid detaile“ oma peatselt saabuvateks pulmadeks Eli Kleinfelteriga.

      Ema on pisut liiale läinud. Ta tahab jätta head muljet, eriti sellepärast, et omamoodi on Eli kohalik kuulsus. Ta on advokaat, kes kaitses Nate Macauleyt, kui too Simon Kelleheri tapmises süüdi lavastati, ja nüüd intervjueeritakse teda pidevalt seoses igasugu suurte kohtuasjadega. Ajakirjanikele meeldib väga tõsiasi, et Eli abiellub ühe Bayview’ neliku liikme õega, nii et tema eelseisvat pulma mainitakse sageli. See tähendab ema jaoks tasuta reklaami, mille hulka kuulub äramärkimine San Diego Tribune’is ja Bayview Blade’i detsembrinumbris ilmunud põhjalikum portreelugu. Bayview Blade on küll pärast Simoni loo kajastamist muutunud täielikuks kõmuleheks, nii et otse loomulikult kirjutati mu emast kõige dramaatilisema nurga alt: „Pärast südantlõhestavat kaotust rajab lesk rõõmule tugineva äri.“

      Seda meeldetuletust polnud meist kellelegi vaja.

      Aga ema on sellesse pulma suunanud rohkem energiat kui millessegi muusse viimaste aastate jooksul, nii et ma peaksin Ashtoni ja Eli lõputu kannatlikkuse eest tänulik olema.

      „Su vahvlid kõrbevad,“ ütleb Owen rahulikult, pistes kahvlitäie siirupis leotatud ruudukesi endale suhu.

      „Pekki küll!“ Kisun vahvlid välja valuniutsatuse saatel, kui mu sõrmed riivavad kuuma metalli. „Ema, kas me võiksime palun uue rösteri osta? See on täiesti kasutuks muutunud. Läheb kolmekümne sekundiga külmast kõrvetavalt kuumaks.“

      Ema kulmud tõmbuvad kokku ja ta näole tuleb murelik ilme, nagu alati, kui keegi meist räägib raha kulutamisest. „Ma märkasin. Aga me peaksime ilmselt kõigepealt proovima seda puhastada, enne kui uue ostame. Sinna on vist oma kümne aasta jagu saiapuru kogunenud.“

      „Las mina,“ pakub Owen vabatahtlikult välja, lükates prillid ninal kõrgemale. „Ja kui see ei toimi, siis võtan röstri lahti. Vean kihla, et suudan selle ära parandada.“

      Naeratan talle hajameelselt. „Selles pole kahtlust, taibu. Oleksin pidanud kohe selle peale tulema.“

      „Ma ei taha, et sa elektririistadega mängiksid, Owen,“ protesteerib ema.

      Owen on solvunud moega. „See poleks mängimine.“

      Uks klõpsatab, kui mu vanem õde Emma meie magamistoast lahkub ja köögi poole suundub. See on asi, millega ma korteris elamise puhul mitte kunagi ei harju – kuidas samal korrusel viibides ollakse väga hästi teadlik sellest, kus keegi on, kogu aeg. Mitte kuhugi ei saa end peita. Üldse mitte nagu meie vanas majas, kus meil kõigil oli oma magamistuba ja peale selle olid seal veel elutuba ja kabinet, millest lõpuks sai Oweni mängutuba, ja isa töötuba keldris.

      Lisaks oli meil isa.

      Mu kurgus pitsitab, kui Emma libistab pilgu üle piduriietes plastinimeste meie köögilaual. „Kas neid tõesti kasutatakse ikka veel tordikaunistusena?“

      „Su õde küsis täpselt sedasama,“ lausub ema. Ta teeb nii kogu aeg – toob välja Emma ja minu sarnased jooned, nagu nende tunnistamine liidaks meid niisama lähedasteks, nagu me olime väiksena.

      Emma mõmiseb ja mina keskendun oma vahvlile, samal ajal kui ta lähemale astub. „Kas sa saaksid eest minna?“ küsib ta viisakalt. „Mul on blenderit vaja.“

      Astun kõrvale ja Owen võtab kätte tumepunaste juustega pruudi kujukese. „See näeb sinu moodi välja, Emma,“ lausub ta.

      Kõigil meil, Lawtoni lastel, on mingit punast tooni juuk-

      sed – Emmal sügavad kastanpruunid, minul vasksed ja Owenil punakasblondid –, aga meie isa oli see, kes oli tõeliselt silmatorkav, nii oranžide juustega, et keskkoolis olevat teda hüütud Cheetoks. Ükskord, kui me olime Bayview’ kaubamaja toidualal, läks isa tualetti ja nägi naastes, kuidas üks vanem paar piilub kahtlustavalt mu tumedate juuste ja tõmmu jumega ema ning tema kolme kahvatut, punapäist last. Isa prantsatas ema kõrvale istuma ja võttis tal õlgade ümbert kinni, naeratades paarikesele säravalt. „Näete, nüüd tundub meie pere loogiline,“ sõnas ta.

      Ja nüüd, kolm aastat pärast tema surma? Ei tundu.

      Kui peaksin välja tooma Emma kõige vähem lemmiku osa päevast … See oleks raske, sest viimasel ajal ei tundu Emma eriti midagi nautivat. Aga see, et ta peab kooliteel minu sõbranna Julesi auto peale võtma, mahub küll vabalt esikolmikusse.

      „Oh issand küll,“ ütleb Jules hingeldades, kui ta meie kümme aastat vana Corolla tagaistmele ronib, lükates kõigepealt sisse seljakoti. Ma keeran istmel ringi ja ta tõmbab päikeseprillid eest, et mulle tapvat pilku naelutada. „Phoebe. Sa oled lihtsalt jube.“

      „Mis? Miks?“ küsin segadusse sattudes. Ma nihelen istmel ja silun seelikut, kui see mu reitel üles nihkub. Pärast aastatepikkust katsetamist olen viimaks leidnud riided, mis minu kehatüübile kõige paremini sobivad: lühike, lendlev seelik, eelistatult