Uhkus ja eelarvamus. Jane Austen

Jane’ile valmistas selline tähelepanu kõige sügavamat rõõmu, Elizabeth aga nägi Netherfieldi daamide hoiakus endiselt vaid kõrkust, mis hõlmas kõiki ja vaevalt et säästis tema õdegi, ning ta ei suutnud nende vastu kuidagi sümpaatiat tunda, ehkki nende mõnesugusel lahkusel Jane’i vastu oli omaette väärtus, kuivõrd see väga tõenäoliselt kajastas venna vaimustust. Ja härra Bingley ilmselt oli Jane’ist vaimustuses – seda oli selgesti näha kõikjal, kus nad kokku puutusid. Elizabeth omalt poolt märkas aga ka selgesti, et Jane laskis vabalt kasvada eelistusel, mida see noormees temas esimesest pilgust äratas, ja et õde polnud enam kaugel sügavast armumisest. Siiski nentis ta rõõmuga, et selle saladuse avalikukstulekut pole eriti karta, sest Jane’is oli suur tundejõud ühendatud hästi talitsetud karakteri ja rahuliku rõõmsameelsusega. Võis loota, et need omadused kaitsevad teda taktitute kahtlustuste eest. Ta rääkis neist mõtetest oma sõbrannale preili Lucasele.

      „See on võib-olla hea, kui suudad avalikku arvamust oma tahtmist mööda kujundada,” vastas Charlotte, „aga mõnikord on ülemäärane ettevaatlikkus kahjulik. Kui naine oma tundeid ka armastatud mehe eest niisama osavalt varjab, võib see tal käest minema lipsata. Ja siis on vähe lohutust teadmisest, et need tundmused on kogu maailma ees saladusse jäänud. Tänutunne või edevus mängib peaaegu igas kiindumuses nii suurt osa, et pole õige seda ainult enda teada jätta. Me kõik alustame muretult – väike eelistus kellegi suhtes on ju loomulik asi –, aga väga vähe on neid, kes söandavad ilma mingi julgustuseta tõsiselt armuda. Üheksal juhul kümnest on naisel targem näidata suuremat kiindumust, kui ta tegelikult tunneb. Pole kahtlust, et sinu õde Bingleyle meeldib. Aga võimalik, et ta ei jõua kunagi meeldimisest kaugemale, kui Jane teda edasi ei aita.”

      „Aga ta ju aitab, niipalju kui loomus lubab. Kui juba mina tema tundeid märkan, siis peab Bingley olema päris lihtsameelne, et neid mitte märgata.”

      „Ära unusta, Eliza, et tema ei tunne Jane’i hingelaadi nagu sina.”

      „Aga kui naisel on nõrkus ühe teatava mehe vastu ja ta ei tee erilisi pingutusi selle varjamiseks, peab mees seda paratamatult märkama.”

      „Võib-olla märkab, kui nad küllalt sageli kokku puutuvad. Bingley ja Jane kohtuvad küll võrdlemisi tihti, aga nad ei saa kunagi tundide kaupa koos olla. Ja kuna nad näevad teineteist alati ainult suures segaseltskonnas, on neil võimatu iga hetke omavahelisele vestlusele pühendada. Seepärast peaks Jane iga pooltunni, kus Bingley tähelepanu tema päralt on, nii palju kui võimalik ära kasutama. Kord juba selle džentelmeni peale kindel olles võib ta temasse nii sügavalt armuda kui tahab.”

      „Sinu plaan sobib hästi niisuguseks puhuks, kus on mängus vaid soov õnnelikult mehele saada. Ja kui minul oleks kindel tahtmine rikast meest leida või ülepea mehele saada, küllap ma vist talitaksingi nii. Aga Jane’i tunded on teistsugused. Ta ei tegutse mingi kindla sihiga. Praegu ei tea ta veel isegi, kui sügavad või kui arukad ta tundmused üldse on. Ta tunneb Bingleyt alles paar nädalat. Ta on temaga Merytonis neli korda tantsinud. Ühel hommikul külastas ta teda tema enda kodus ja on sellest ajast peale temaga neli korda koos lõunat söönud. Sellest ei piisa esialgu veel, et noormehe iseloomus selgusele jõuda.”

      „Kui kõik oleks nii, nagu sina seda kujutad, siis muidugi mitte. Kui Jane oleks temaga ainult lõunat söönud, oleks ta üksnes teada saanud, kas tal on hea söögiisu. Aga ära unusta, et nad on veetnud koos neli õhtut – nelja õhtuga võib paljugi juhtuda.”

      „Nojah, nende nelja õhtuga tegid nad kindlaks, et mõlemad armastavad kahtkümmend üht rohkem kui viislehte. Aga ma ei usu, et ühtki muud olulist iseloomujoont seal ilmsiks tuli.”

      „Tühja sellest,” ütles Charlotte. „Ma soovin Jane’ile kõigest südamest edu, ja ma arvan, et kui ta Bingleyga hommepäev naituks, oleks tal just niisama palju õnnešansse, kui tema iseloomu aasta otsa uurides. Abieluõnn on täiesti juhuse asi. Abikaasad võivad teineteist enne pulmi kui tahes hästi tunda, nad võivad kui tahes suured hingesugulased olla – kõik see ei kindlusta nende õnne mitte üks põrm. Hiljem arenevad nad ikkagi küllalt erinevaks, nii et kummalgi on, milles pettuda. Parem siis juba teada võimalikult vähe inimese puudustest, kelle kõrval sul on määratud terve elu mööda saata.”

      „Sa ajad mulle naeru peale, Charlotte, aga sul ei ole õigus. Sa tead ise, et sul ei ole õigus, ja ise sa ei talitaks iialgi oma soovitust mööda.”

      Hoolega jälgides härra Bingley tähelepanuavaldusi oma õele, ei olnud Elizabethil aimugi, et samal ajal hakkas nimetatud džentelmeni sõber vähehaaval tema enda vastu huvi tundma. Algul oli härra Darcy teda hädapärast nägusaks tunnistanud. Ballil vaatas ta teda ilma mingi ihaluseta. Ja kui nad teine kord kohtusid, silmitses härra Darcy teda üksnes vigu otsiva pilguga. Aga vaevalt oli ta iseendale ja oma sõpradele selgeks teinud, et Elizabethi näos pole õieti ühtki ilusat joont leida, kui talle hakkas tunduma, et tumedate silmade kaunis pilk muudab neiu ilme erakordselt arukaks. Sellele avastusele järgnes veel teisi niisama rabavaid. Ja ehkki ta kriitiliselt nentis, et neiu kehakujul jääb täiuslik sümmeetria mitmegi omaduse poolest saavutamata, oli ta sunnitud teda saledaks ja meeldivaks tunnistama. Ning hoolimata ta kinnitustest, et käitumisoskuse poolest Elizabeth peenesse seltskonda ei kuulu, veetles teda neiu oleku sire sundimatus. Kõigest sellest ei teadnud Elizabeth midagi. Tema meelest oli härra Darcy niisugune inimene, kes oskab ennast igal pool ebameeldivaks teha ja kes teda küllalt ilusaks ei pea, et tantsima võtta.

      Darcyl tekkis tasapisi soov neiut paremini tundma õppida, ja esimese sammuna omavahelise jutuajamise suunas jäi ta pealt kuulama Elizabethi vestlusi teistega. Niisugune katse köitis Elizabethi tähelepanu. See juhtus Sir William Lucase majas, kuhu oli kogunenud üsna arvukas seltskond.

      „Mida härra Darcy sellega mõtles, et ta minu ja kolonel Forsteri jutuajamist pealt kuulas?” küsis ta Charlotte’ilt.

      „See on niisugune küsimus, millele ainult härra Darcy oskab vastata.”

      „Kui ta seda veel kord teeb, ei jäta ma talle ütlemata, et näen läbi, mida ta taotleb. Tal on väga satiiriline pilk, ja kui ma ise kohe algusest peale häbematuks ei muutu, ajab ta mulle varsti hirmu peale.”

      Kui Darcy neile veidi hiljem lähenes, ilmutamata sealjuures mingit kavatsust vestlusse astuda, õhutas preili Lucas Elizabethi, et see niisuguse kõneaine üles võtaks, mis annaks talle võimaluse oma kavatsusi teostada. Härra Darcy poole pöördudes alustaski Elizabeth kohe:

      „Kas te ei leia, härra Darcy, et olin väga sõnaosav, kui ma äsja kolonel Forsterile peale käisin, et ta meile Merytonis balli korraldaks?”

      „Te tegite seda väga tarmukalt. Aga see on niisugune teema, mis iga daami alati tarmukaks teeb.”

      „Te otsustate meie üle väga karmilt.”

      „Aga nüüd hakatakse kohe Elizabethile endale peale käima,” ütles preili Lucas. „Ma teen klaveri lahti, Eliza, ja sa tead, mis siis järgneb.”

      „Oled sina mul ikka üks kummaline sõbranna! Alati muudkui sunnid mind mängima ja laulma ükskõik kellele ja ükskõik kui paljude inimeste ees! Kui minu edevus oleks muusikalist laadi, oleksid sa hindamatu väärtusega, aga praegustel asjaoludel ma parema meelega loobuksin laulmast inimestele, kes kindlasti on harjunud kuulama kõige paremaid esinejaid.”

      Aga kuna preili Lucas järele ei andnud, lisas ta: „Hea küll, kui peab, siis peab.” Ja härra Darcyle tõsiselt otsa vaadates lisas ta: „On üks ilus vanasõna, mida muidugi kõik teavad: „Pane suu kinni, süda jahtub ära.” Ja mina hoian oma südamesoojust laulu jaoks.”

      Ta esinemine oli meeldiv, ehkki mitte millegi poolest vapustav. Pärast paari laulu, veel enne kui ta jõudis vastata mitme külalise palvetele, kes teda õhutasid jätkama, asendas teda klaveri juures varma valmisolekuga õde Mary. Perekonna ainukese ilutu tütrena oli ta vastukaaluks palehigis tööd teinud, et oma teadmisi laiendada ja esinemisoskust täiustada, ning ootas seepärast alati kärsitult esinemisvõimalust.

      Maryl polnud ei talenti ega maitset. Kuigi edevus oli ta usinaks teinud, oli see andnud talle