Lumepimedus. Ragnar Jonasson

see, et India söögikoht ei pakkunud kojuveoteenust, niisiis pidi ta taas ise välja minema ja ülejäänud õhtusööki ootas jahtumine. Pagan küll. Vähemalt oli väljas piisavalt soe ja jalutuskäik ei olnud kõige hullem.

       Kui telefonile viimaks vastati, haaras ta kohe härjal sarvist.

       „Kas teie meelest sööb keegi karrit ilma riisita?“ kaebles naine ja ta hääl paisus probleemi tühisust arvestades liiga valjuks.

       Kui kelner vabandust palus ning seejärel kõhklevalt pakkus, et nad panevad asendusroa kohe valmis, virutas naine toru hargile ja suundus raevu alla suruda üritades pimedusse.

       Kümme minutit hiljem koju jõudes, riis kotis ja mõtteis lõõgastav õhtu mõnusa toidu seltsis, kulus tal kotist võtme leidmiseks tavalisest rohkem aega. Alles võtit lukuaugus keerates tajus ta mingit lähedust, teadmist, et midagi on viltu.

       Aga siis oli juba liiga hilja.

      3

      REYKJAVÍK. SUVI 2008

      Ari Thór tuli väljast vihma käest. Koju Öldugatal asuvasse korterisse jõudmine tekitas temas alati sooja tunde, kuid sel suvel olid ta tunded varasemast soojemadki.

      „Hei, oled see sina?“ hõikas Kristín magamistoa kirjutuslaua tagant, kus ta õppis, kui tal riiklikus haiglas töötamisest vaba aeg oli.

      Mehele tundus, et naise sissekolimise järel oli korter hakanud justkui uut elu elama. Valged, enne neutraalsena mõjunud seinad lõid korraga särama. Kristínit ümbritses isegi siis, kui ta vaikselt laua ääres raamatu taga istus, mingi Ari Thóri jaoks paeluvalt mõjuv energia. Hetkiti tundus mehele, et ta on kaotanud kontrolli omaenese elu üle. Ta oli kakskümmend neli aastat vana ja tulevik polnud enam tühi leht. Kristínile ei rääkinud ta sellest midagi, oma tunnete väljendamine ei olnud tema jaoks kõige lihtsam teema.

      Ta heitis pilgu magamistuppa. Naine istus õpikuga seal.

      Miks ta ometi peab terve suve nende raamatute taga passima?

      Päikesepaiste ei paistnud Kristínis kiusatust tekitavat.

      „Tööle ja tagasi kõndimisest on küll. See on piisav õues viibimise aeg,“ naljatas naine, kui mees üritas teda igal oma vabal päikeselisel päeval linna jalutama meelitada. Sel suvel oli Ari Thór politseikolledži viimase semestri eel koos politseijõududega väljaõppel Keflavíki lennujaamas.

      Mõnikord küsis mees endalt, mis oli teda ajendanud vaid aasta tagasi loobuma teoloogiast – mis siis, et ehk üksnes ajutiselt – ja oma andeid muus vallas proovile panema. Ta polnud kunagi eriline õpikute taga istuja olnud. Tema vajas tegevust, veidi vaheldust. Politseitöös oli midagi sellist, mis teda paelus: põnevus ja draama. Raha pärast ta seda küll ei teinud. Ta võeti politseikolledžisse vastu, kuigi õppeaasta oli juba algamas.

      Ta avastas, et naudib politseitööd, tunneb rõõmu sellega kaasnevast vastutusest ja adrenaliinilaksust.

      Nüüd oli ta väljaõpe lõpusirgel, üks semester veel ja tal on kutse käes. Samas polnud tema jaoks veel päris selge, milline saab olema järgmine samm pärast lõpetamist. Ta oli kandideerinud paarile töökohale politseis, saanud äraütlevad vastused ja mingeid konkreetseid pakkumisi polnud endiselt.

      „Mina olen. Mis uudist?“ hõikas ta niisket jopet varna riputades. Ta astus raamatusse süvenenud naise juurde ja suudles teda kuklale.

      „Hei.“ Naise hääl oli soe, kuid raamatut ta kõrvale ei pannud.

      „Kuidas läheb?“

      Naine sulges õpiku, olles enne hoolikalt tähistanud koha, kus lugemine katki jäi, ja pöördus mehe poole. „Mitte kõige hullemini. Kas sa käisid trennis?“

      „Jah, ja enesetunne on kohe parem.“

      Mehe mobiiltelefon hakkas helisema.

      Ta läks koridori ja võttis jopetaskust telefoni.

      „Ari Thór?“ küsis kellegi kõmisev hääl. „Ari Thór Arason?“

      „Mina see olen,“ vastas ta pisut kahtlustavalt, kuna helistaja number oli talle võõras.

      „Minu nimi on Tómas. Ma töötan Siglufjörðuri politseijaoskonnas.“ Mehe hääletoon oli nüüd pisut sõbralikum.

      Ari Thór läks kööki, et seal naise kuulmata rääkida. Siglufjörður oli üks neist kohtadest, kuhu ta oli kandideerinud Kristínile ütlemata. Ta ei teadnud sellest kohast suurt midagi, vaid nii palju, et rohkem põhja poole polnud Islandil enam eriti võimalik minna; ilmselt oli see põhjapolaarjoonele lähemal kui Reykjavíkile.

      „Ma tahaksin teile tööd pakkuda,“ ütles end Tómaseks nimetanud mees.

      Ari oli pisut üllatunud. Ta polnud kordagi Siglufjörðurit kui tõsist võimalust kaalunud. „Nojah …“

      „Ma tahaks kohe vastust saada; siia kandideerib päris palju inimesi, kel on rohkem kogemusi kui teil. Mulle meeldib teie taust: filosoofia ja teoloogia. Just seda on vaja heaks külapolitseinikuks saamiseks.“

      „Olen nõus,“ vastas Ari Thór iseennastki üllatades. „Tänan, see tähendab mulle palju.“

      „Pole tänu väärt. Me alustame kaheaastase lepinguga,“ ütles Tómas. „Kaheaastane vanglakaristus!“ kõmistas mees ja telefonist kostis ta naeru. „Ja kui tahate, saate kindlasti ka pärast seda meile jääda. Millal te alustada saate?“

      „Noh, mul on talvel veel mõned eksamid tulemas …“

      „Minu teada peaks lõpueksameid olema võimalik ka siit teha. Kuidas sobiks november, näiteks novembri keskpaik? Suurepärane aeg linnaga tutvumiseks. Päike läheb kuni jaanuarini looja ja avatakse suusamäed. Meil on siin suurepärased suusamäed. Ja jõulud saate ehk vabakski.“

      Ari Thór kaalus hetkeks võimalust öelda, et talle tegelikult ei meeldi üldse suusatada, kuid selle asemel ta üksnes tänas veel kord. Tal oli tunne, et hakkab selle valjuhäälse, kuid sõbraliku mehega hästi läbi saama.

      *

      Kristín oli taas oma raamatusse süvenenud, kui ta tagasi magamistuppa läks.

      „Ma sain töökoha,“ ütles mees lihtsalt.

      Kristín tõstis pilgu. „Mida? Tõesti?“ Ta sulges raamatu ja pöördus kiirelt mehe poole, unustades seekord järjehoidjat kasutada. „See on suurepärane!“

      Ta häälest kostis selge rõõm. Kristín oli alati rahuliku jutuga, otsekui ei suudaks miski teda üllatada, kuid Ari Thór oli tasapisi õppinud ta ilmeid tõlgendama. Need sügavsinised, lühikestele blondidele juustele tugevat kontrasti pakkuvad silmad võisid ju esimese hooga vaataja ära võluda, kuid sisimas oli tegemist loomuomaselt sihikindla ja end kehtestada oskava inimesega; sellisega, kes teadis täpselt, mida tahab.

      „Ma tean, see on lausa uskumatu. Ma ei osanud nii kiiresti midagi loota. Nii paljud meist lõpetavad detsembris ja kohti pole just palju.“

      „Ja kus see töökoht siis asub? Siin, linnas? Midagi ajutist?“

      „Ei, see on kaheaastane leping … vähemalt.“

      „Linnas?“ kordas Kristín ja mees tajus ta näoilmet nähes, et naises hakkasid tekkima kahtlused.

      „No tegelikult mitte.“ Ta kõhkles enne jätkamist. „See on üleval põhjas. Siglufjörðuris.“

      Naine jäi vait ja iga mööduv sekund mõjus tunnipikkusena.

      „Siglufjörðuris?“ Kristíni hääl oli valjemaks muutunud ja sõnumis, mida edastas ta hääletoon, polnud võimalik eksida.

      „Jah, see on suurepärane võimalus,“ vastas mees leebelt, vaat et paluvalt, lootes, et naine mõistab ta seisukohta, saab