.

laduslik juhtum Stylesis

      Originaali tiitel:

      Agatha Christie

      The Mysterious Affair at Styles

      Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 1984

      Saladuslik juhtum Stylesis © 1984, 2020, Agatha Christie Limited. All rights reserved.

      The Mysterious Affair at Styles © 1920, Agatha Christie Limited. All rights reserved.

      AGATHA CHRISTIE^®, POIROT^® and the Agatha Christie signature are registered trademarks of Agatha Christie Limited in the UK and elsewhere.

      All rights reserved.

      © Tõlge eesti keelde. Ralf Tominga pärijad, 2020

      Korrektuuri lugenud Eda Posti

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      ISBN 978-9985-3-4963-2

      e-ISBN 9789985349755

      KirjastusVarrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Pühendatud minu emale

      1. PEATÜKK

      Ma lähen Stylesisse

      Elav huvi, mida avalikkuses omal ajal äratas „Stylesi juhtumi” nime all tuntud lugu, on nüüd mõnevõrra vaibunud. Kõnesoleva juhtumi ülemaailmse kurikuulsuse tõttu on nii mu sõber Poirot kui ka perekond ise mind sellest hoolimata palunud kogu loo kirja panna. Me usume, et see teeb mõjusa lõpu sensatsioonilistele kuuldustele, mis ikka veel ringi liiguvad.

      Seepärast kirjeldan ma lühidalt asjaolusid, mis mu selle juhtumiga ühendusse viisid.

      Mind oli invaliidina rindelt koju saadetud ja pärast seda, kui ma olin veetnud mõned kuud ühes võrdlemisi masendavas hospitalis, oli mulle antud kuu aega terviseparanduspuhkust. Et mul polnud ühtki lähedast sugulast ega sõpra, püüdsin parajasti just otsusele jõuda, mida ette võtta, kui kohtusin John Cavendishiga. Mõne viimase aasta jooksul olin ma temaga väga vähe kokku puutunud. Tegelikult polnud ma teda kunagi eriti hästi tundnud. Peale kõige muu oli ta minust tublisti viisteist aastat vanem, ehkki tema nelikümmend viis eluaastat vaevalt välja paistsid. Poisipõlves aga olin ma sageli viibinud Stylesis, tema ema mõisas Essexi krahvkonnas.

      Me meenutasime möödunud aegu ja asi lõppes sellega, et ta kutsus mu Stylesisse puhkust veetma.

      „Mampsil on kindlasti väga hea meel, kui ta teid jälle näeb – pärast kõiki neid aastaid,” lisas ta.

      „Kas teie emal läheb hästi?” küsisin mina.

      „Oh jah. Arvatavasti te teate, et ta abiellus uuesti?”

      Ma kardan, et mu üllatus paistis üsna selgesti välja. Missis Cavendishi, kes oli abiellunud Johni isaga, kui too oli kahe pojaga lesk, mäletasin ma nägusa keskealise naisena. Nüüd ei saanud ta kindlasti olla vähem kui seitsekümmend aastat vana. Ta meenus mulle kui energiline ja valitsemishimuline daam, kes paistis silma mõningase heategevusliku ja seltskondliku kuulsusejanuga ning kellele meeldis näitusmüüke avada ja lahket annetajat mängida. Ta oli äärmiselt helde naine ning tal oli võrdlemisi suur isiklik varandus.

      Mõisa, Styles Courti, oli mister Cavendish ostnud nende abielu algusaegadel. Ta oli olnud täielikult oma naise mõju all – isegi nii suurel määral, et surres oli pärandanud naisele eluaegseks kasutamiseks nii mõisa kui ka enamiku oma sissetulekust, tehes sellega ilmset ülekohut oma kahele pojale. Võõrasema oli aga poiste vastu olnud alati ülimalt heldekäeline; ajal, mil nende isa uuesti abiellus, olid nad tegelikult olnud nii noored, et suhtusid võõrasemasse alati kui oma tõelisse emasse.

      Lawrence, noorem vend, oli olnud nõrga tervisega nooruk. Ta oli õppinud arstiteadust, kuid arstikutsest varsti loobunud. Nüüd elas ta kodus ja taotles kirjanduslikku kuulsust, ehkki tema värsid polnud kunagi märkimisväärset edu saavutanud.

      John oli mõnda aega advokaadina praktiseerinud, kuid lõpuks meelepärasema mõisnikuelu kasuks otsustanud. Kaks aastat tagasi oli ta abiellunud ja oma naise Stylesisse elama viinud, kuid mul oli kuri kahtlus, et ta oleks eelistanud saada emalt rohkem raha, mis oleks tal võimaldanud luua omaenese kodu. Missis Cavendish oli aga daam, kellele meeldis teha oma isiklikke plaane ja kes ootas, et teised inimesed nende plaanidega nõus oleksid. Ja antud juhul oli tema käes ilmselt võim, nimelt rahakott.

      John märkas üllatust, mida minus tekitas uudis tema ema uuest abielust, ja ta naeratas võrdlemisi nukralt.

      „Närune väike kehkenpüks on see mees!” ütles ta raevukalt. „Ma võin teile öelda, Hastings, et see asi teeb meie elu pagana raskeks. Mis puutub Eviesse – kas te mäletate Eviet?”

      „Ei.”

      „Oh, ma arvan, et ta tuli pärast teie aega. Ta on mampsi faktootum, seltsidaam, universaalne abiline! Tore inimene on see vana Evie! Mitte just noor ja ilus, aga nii tubli, kui üldse olla saab.”

      „Te tahtsite öelda …”

      „Oh jah, see mees! Ta ilmus kusagilt välja ja väitis enese olevat Evie mingisuguse kauge sugulase, ehkki Eviel ei paistnud olevat erilist indu seda sugulust tunnistada. See mees ei kuulu üldse meie ringkonda, igaüks võib seda näha. Tal on suur must habe ja ta kannab igasuguse ilmaga lakkkingi! Aga mamps sobis temaga otsekohe ja võttis ta enesele sekretäriks – te ju teate, et mampsil on alatasa tegemist sadade seltsidega?”

      Ma noogutasin.

      „Noh, sõda tegi muidugi sadadest tuhanded. Pole kahtlust, et mampsil oli sellest mehest palju kasu. Aga me kõik olime täiesti keeletud, kui mamps kolm kuud tagasi järsku kuulutas, et ta on Alfrediga kihlatud! See sell on temast vähemalt kakskümmend aastat noorem! Siin pole tegemist muuga kui kõige ilmsema õnneküttimisega; aga niimoodi see asi on – mampsil pole vaja kellelegi aru anda ja ta abiellus selle mehega.”

      „Olukord on teile kõigile ilmselt raske.”

      „Raske! See on põrgulik!”

      Nõnda siis tuli, et kolm päeva hiljem väljusin ma rongist Styles St. Marys, absurdses väikeses raudteejaamas, mis näiliselt igasuguse olemasoluõigustuseta kükitas roheliste põldude ja hekkidega ääristatud teede vahel. John Cavendish ootas platvormil ja viis mu auto juurde.

      „Nagu näete, on meil veel mõni piisk bensiini,” märkis ta. „Peamiselt tänu mampsi tegevusele.”

      Styles St. Mary alev paiknes väikesest raudteejaamast umbes kahe miili kaugusel ja Styles Courti jõudmiseks tuli sealt veel üks miil edasi sõita. Oli juulikuu alguse vaikne ja soe päev. Vaadates lausikut Essexi maastikku, mis nii rohelise ja rahulikuna laius pärastlõunapäikese all, tundus peaaegu võimatu uskuda, et mitte just eriti kaugel käis suur sõda oma ettemääratud rada. Ma tundsin, et olin äkki sattunud hoopis teise maailma. Kui me pargiväravast sisse pöördusime, ütles John:

      „Ma kardan, Hastings, et teile tundub siinne elu väga vaikne ja rahulik.”

      „Kulla mees, just seda mulle tarvis ongi.”

      „Siin on päris meeldiv, kui te tahate jõudeelu elada. Mina teen kaks korda nädalas vabatahtlikega rividrilli ja käin farmides abiks. Mu naine teeb regulaarselt maatööd. Ta tõuseb igal hommikul kell viis, et lehmi lüpsta, ja töötab lantšini. Üleüldiselt oleks elu üsna kena – kui poleks seda Alfred Inglethorpi!” Ta aeglustas äkki sõitu ja heitis pilgu kellale. „Huvitav, kas me jõuaksime Cynthiale järele minna? Ei, selle aja peale on ta juba haiglast ära tulnud.”

      „Cynthia! See pole teie naine?”

      „Ei, Cynthia on mu ema protežee, ühe vana kooliõe tütar. See kooliõde oli abielus lurjusest advokaadiga, mees kukkus omadega rängalt sisse ja tüdruk jäi puruvaeseks orvuks. Mu ema võttis ta oma tiiva alla ja nüüd on ta juba ligi kaks aastat meie juures elanud. Ta töötab Tadminsteri Punase Risti Haiglas, siit seitsme miili kaugusel.”

      Sellal kui John viimaseid sõnu lausus, peatus auto ilusa vana mõisahoone ees. Lillepeenra kohalt ajas enese meie saabudes sirgu paksu tviidseelikut kandev daam.

      „Tere,