Knock-out: karrikatuurid ja vested. Gori

kanna nii pikki juukseid. Lõikan nad kohe lühemaks!“ ja tõi käärid.

      „Vabandage… see ikka ei lähe!.. Mind ei tunne enam keegi ära… Ja üldse — näen, et kohtlete mind teatud mõttes aseainena… Kuid pean tähendama, et olen egoist ja…“

      Tõusin püsti.

      Ta vaatas mulle energiliselt otsa.

      „Kas tahate minna?.. Teadke siis, et lasen endale kuuli pähe… Ei või enam minutitki olla üksi… ja siis on kõik teie süü!“

      Istusin tagasi toolile. Sain aru, et ta ei naljata. Vaikisin ja lasksin pügada lühemaks oma juukse.

      „Lahk on teil keskel… Kammin küljele… Karl kannab lahku küljel. Niisugune on tema soeng!“ Ta suges mu juukse pahemale küljele.

      „Soo. Teie nimi on Arnold, eks ole? Teate, hüüan teid Karliks. Ja teie hüüdke mind lihtsalt Klaaraks… Jah?“

      „Jah!“

      Ta istus mu sülle.

      „Karl!.. Mu magus, ainus väike Karl! Oo kuidas armastan sind!“

      Ta litsus enda tugevasti vastu mind ja otsis oma huultega mu huuli. Ta ilusad silmad olid pooleldi suletud ja paled õhetasid nagu tulepaiste.

      Siis lõi ta järsku silmad lahti ja vaatas mulle otse silmi.

      „Ah, miks näen ikka teie nägu oma ees!.. Teie nägu on hoopis teistsugune kui Karlil. Aga teate, kustutan tule, siis ei näe ma teie nägu!“

      Ta kustutas tule.

      Siis laskus ta noor tuksuv keha jälle mu põlvedele.

      „Vabasta mind armukadedatest rõivadest, Karl. Oo kuidas ihkan sind, mu väike Karlike… Suudle mu õlga!.. Kirglikumalt!.. Veel!.. Eks ole mu ihu pehme nagu siid?..“

      „Jah, su ihu on pehme nagu siid, see on nagu kasemahl…“

      Ta pani oma väikese palava käe mu suule.

      „Ärge rääkige!.. Rikute oma häälekõlaga kõik! Teil on bariton, kuid Karlil on tenor!.. Ärge rääkige midagi!“

      Vaikisin.

      Siis… …

      Olin talle iga minut Karl ja ainult Karl. Ta andus Karlile, aga mitte mulle. Ta elas kõik silmapilgud teile, aga mitte minule.

      Ta pidi armastama, kuid teid ei olnud. Ja ta võttis minu. Kuid mitte minule ei annud ta oma hinge, milleta ka kõige ilusamad viivud on väärtuseta, vaid teile. Tema keha oli minu, tema hing aga oli teie ja on ikka teie ja ei kuulu kunagi kellelegi teisele. Ses olen kindel.

      Olen lõpetanud!.. Nüüd teate kõik ja nüüd otsustage, kuidas tegutseda!“

      Ta tõusis püsti ja võttis kinni mu käest.

      „Tänan teid!.. Tänan teid, et jäite ta juure!.. Kui te seda poleks teinud, oleks ta astunud mõne mõtlemata sammu… Läheme kohe ta juure, te tulete kaasa… Pean paluma andeks… Läheme!“

      Astusime välja ja kutsusime voorimehe.

      Aasta 1920

      Inglise keel

      Pildike igapäevasest elust

      Muidugi tuli siis mulgi isu välja rännata. Rändasid kõik kaugelt ja lähedalt tuttavad ja muu element. Näiteks kingsepp Kolp. Jättis maksuinspektori lakksaapad liistule ja oma välimust korraldamata sõitis. Olid kõvad kuuldused, et elu seal maailmajaos on hoopis teine. Nii öelda palju mugavam ja üldse. Kes mõistis inglise keelt, see sõitis ülevas meeleolus ja ei laulnud ka jaamas rahvalaule ega sattunud piinlikku seisukorda. Oli mulgi seepärast nõu ära õppida inglise keel. Kirjutasin kuulutuse, et viisaka välimusega noormees soovib tutvuda inglise keele väljendusega ja nõnda edasi. Sain vastuse, et olge lahked, mis puutub inglise keelesse, siis astuge sisse kella 16 - 17 selle ja selle aadressi järele. Läksingi.

      „Guut bai! Kas siin on võimalik end täiendada põhjalikult inglise keele teadmises?“

      Mulle astub vastu naisollus poisipeaga. Ütleb: „Aga niipalju kui soovite! Olge lahked, riputage oma palitu naela otsa ja võtke istet!“

      Riputasin palitu naela otsa ja istusin. Daam — mu pahemale käele.

      „Mis puutub inglise keelesse, siis võib seda hakata otsekohe õppima. Kui näiteks võtame vene või hispaania keele, siis ei ole sellega ruttu, aga inglise keel on käesoleval momendil väga tarviline. Algame muidugi väikeselt ja siis läheme kord-korralt kaugemale. Punktist — punktini. Nii öelda süveneme. Selleta inglise keelt ei saa õppida. Vene keel, või võtame näiteks hispaania keel, see on teine asi…“