Katk ja koolera. Patrick Deville

kõigest maisest priid, usuaristokraadid.

      Noor mehehakatis olevat sellest pühapäevade sinipakase kõrgist jäisusest saanud kaasa äärmise otsekohesuse ja põlguse siitilma hüvede vastu. Põnnina õpib ta igavusest, teismelisena juba innuga. Ainsad meesterahvad, keda Viigipuude maja väikeses lillelises salongis võõrustatakse, on ema sõbrad arstid. Ühel hetkel tuleb langetada valik Prantsusmaa ja Saksamaa ning kahe erineva ülikoolimudeli vahel. Reini jõest ida pool suurtes auditooriumites teoreetilised loengud, teadust jutlustamas musta kuue ja kummikraega õpetlased. Pariisis jagatakse õpetust patsiendi voodipeatsis ja valges kitlis, seda kutsutakse patronaalseks mudeliks ja sellele pani aluse René Laennec.

      Valik langeb Marburgi kasuks, põhjuseks ema ja tema sõbrad. Yersin oleks eelistanud Berliini, aga läheb provintsi. Fanny üürib pojale toa ühe lugupeetud professori juures, too on oma ala tõeline tipp, kes ülikoolis kuulutab teadust, kirikus aga kuulab jumalasõna. Yersin kuuletub, ta tahab saada oma elu peale. Liikuda edasi. Tema unistused on nagu lapsel. Algab kirjavahetus Fannyga, mis kestab kuni viimase surmani. „Kui ma saan doktoriks, siis ma võtan Su kaasa ja me läheme elama Lõuna-Prantsusmaale või Itaaliasse.”

      Prantsuse keelest saab salakeel, ema keel, aare, õhtute keel, milles ta kirjutab Fannyle.

      Ta on kahekümnene ja elab nüüdsest oma elu saksa keeles.

      Berliinis

      Kuid kõigepealt tuleb ära kannatada terve pikk aasta. Ühes juulikuus saadetud kirjas märgib ta, et „sajab vihma ja on külm nagu tavaliselt, tõepoolest, Marburg ei ole päikeseline kant”. Õppetöö valmistab talle samasuguse pettumuse kui ilm. Yersin on pragmaatilise, eksperimenteeriva mõttelaadiga, tal on tarvis näha ja puudutada, kätte võtta, tuulelohesid ehitada. Oma ala tipp, kelle juures ta on kostil, on range olemisega, paras rahatähele ära trükkida. Ameeriklastel on selliste kohta oma sõna: dwem. Valged targad vanamehed, elitaarsed ja erudeeritud, kikkhabeme ja näpitsprillidega.

      Marburgis on neli ülikooli, teater, botaanikaaed, kohtumaja ja haigla. Kõige kohal kõrgumas Hesse maakrahvide loss. Moleskiinmärkmikuga uurija, Yersini jälgi ajav vaim tulevikust, kes peatub hotellis Zur Sonne, leiab Lahni jõe kalda järskudel tänavatel peategelase noorusjälgedes käies ilma vaevata üles kõrge kivist vahvärkmaja, halli ja madala taeva all keset seda tüünet kultuursuse oaasi, kus tõsise sinise pilgu ja tärkava habemega mehehakatis igavleb.

      Vaim liigub läbi seinte sama vabalt kui läbi aja, näeb vahvärkfassaadi taga mööbli tumedat puitu, tugitoolide ja riiulis seisvate raamatuköidete tumedat nahka. Flaami maalide mustad ja pruunid toonid. Õhtuti lampide kuld valgustamas pominal lausutud söögipalvet, vaikuses mööduvat söömaaega. Seinakella pendel püüab kinni valguse peegelduse. Pisut kõrgemal lükkab ta nõksuvõrra edasi klõpsuvat hammasratast. Rathaus’i frontoonil pöörab Surm igal täistunnil ümber liivakella. Keegi ei tee märkamagi. See olevik on igavene. Maailm on sama hästi kui valmis. See tsivilisatsioon on jõudnud oma tippu. Mõned pisiasjad vajavad ehk veel sättimist. Mõned ravimid ilmselt veel täiustamist.

      Laua otsas istub vägev ja vaikiv Jupiter, professor Julius Wilhelm Wigand, filosoofiadoktor, farmaatsiainstituudi direktor, botaanikaaia kuraator, fakulteedi dekaan. Õhtuti võõrustab ta Vaud’ noormeest oma kabinetis. Tema hool on isalik. Ta juhendaks meeleldi noormeest tema akadeemilises karjääris ja aitaks vältida valesamme. Nii heidab ta Yersinile ette läbikäimist tolle Sternbergiga, kelle nimi räägib juba iseenda eest. Ta soovitab noormehel astuda korporatsiooni. Aga lugu on nii, et Yersinil, sellel ujedal tudengil tema vastas tugitoolis, ei ole kunagi isa olnud. Ja kuni selle ajani on ta kenasti ilma läbi saanud.

      Õppigu nad siis meditsiini, õigusteadust, botaanikat või teoloogiat, tolleaegseid Marburgi tudengeid ühendab see, et üheksa üliõpilast kümnest kuulub korporatsiooni. Pärast vastuvõturituaale, vandeid ja tõotusi, on nende põhitegevuseks käia õhtust õhtusse samas kõrtsis, mille seinad on üleni kaetud vappidega, tõmmata nina korralikult täis ja pidada duelle. Kaela ümber pannakse sall, südame kohale rinnakaitse, terad tõmmatakse tupest. Võideldakse esimese veretilgani. Sünnivad lahutamatud sõprused. Torkearmid kehal on auasi, nagu hiljem medalid mundril. Ühele kümnendikule on sedasorti vendlus ometi välistatud. See on numerus clausus, mis kehtib ülikooli seaduse järgi juutidele.

      Tumedais rõivais noor mehehakatis valib õpingute rahu, jalutuskäigud looduses, vestlused Sternbergiga. Anatoomia- ja kliinikaloengud toimuvad auditooriumis, nemad kaks tahaksid aga juba kannatamatult teha tutvust haiglaga. Lahata. Teha päris asju. Berliinis, kuhu Yersin nüüd lõpuks elama on asunud, assisteerib ta ühe nädala jooksul kaks korda puusa resektsioonil, samas kui tema Marburgi-aasta jooksul toimus selline operatsioon vaid korra. Lõpuks ometi kõnnib ta suure pealinna tänavatel. Sel aastal on hotellid täis diplomaate ja maadeuurijaid. Berliinist saab maailma pealinn.

      Otto von Bismarcki algatusel kohtuvad seal kõigi koloniaalriikide esindajad, nad kogunevad ümber atlase, et jagada omavahel ära Aafrika. Berliini konverents. Müütiline Henry Morton Stanley, kes neliteist aastat varem leidis üles David Livingstone’i, esindab nüüd Belgia kuningat, Kongo valitsejat. Yersin loeb ajalehti, uurib Livingstone’i elulugu ja Livingstone’ist saab tema suur eeskuju: see šotlane on ühteaegu maadeuurija, tegudeinimene, teadlane, pastor, Zambezi jõe leidja ja arst, kes kaob aastateks kuhugi Kesk-Aafrika tundmatutesse tihnikutesse ja kes siis, kui Stanley ta viimaks üles leiab, otsustab sinna jäädagi, ja seal ta ka sureb.

      Ühel päeval saab Yersinist uus Livingstone.

      Seda kirjutab ta ühes kirjas Fannyle.

      Samamoodi nagu Prantsusmaa ja Inglismaa, raiub ka Saksamaa endale mõõgahoopide ja kuulipildujatulega välja impeeriumi, koloniseerib Kameruni, tänapäeva Namiibia ja tänapäeva Tansaania kuni Sansibarini välja. Sellel Berliini konverentsi aastal saadab Arthur Rimbaud, „Bismarki unistuse” autor, kaamelite seljas kaks tuhat püssi ja kuuskümmend tuhat padrunit Abessiiniasse kuningas Menelikile. Endine prantsuse poeet tegeleb nüüd Prantsuse riigi mõjuvõimu laiendamisega, töötab vastu inglaste ja egiptlaste vallutuskavadele, mida juhatab Charles George Gordon. „Nende Gordon on idioot, nende Wolseley on eesel ja kõik nende ettevõtmised on ainult üks ogar riisumine ja röövimine.” Rimbaud taipab esimesena, kuivõrd suure strateegilise tähtsusega on sadam, mille nime ta kirjutab Dhjibouti, nagu Baudelaire tavatses kirjutada Saharah, ta koostab Prantsuse Geograafiaseltsile raporti oma uurimistulemustest, saadab geopoliitikaalaseid artikleid ajalehele Bosphore égyptien, need leiavad vastukaja nii Saksamaal, Austrias kui ka Itaalias. Ta kirjeldab sõja laastamistööd. „Abessiinlased on paari kuuga ära õginud kõik durravarud, mis egiptlased neile jätsid ja millest oleks võinud jätkuda mitmeks aastaks. Nälg ja katk on ukse ees.”

      Katku levitab üks putukas. Kirp. Seda ei tea veel keegi.

      Berliinist suundub Yersin edasi Jenasse. Ta ostab Carl Zeissi käest kõige moodsama mikroskoobi, mis jääb nüüdsest alatiseks temaga ja teeb tema pagasi hulgas maailmale tiiru peale, seesama mikroskoop tuvastab kümme aastat hiljem katkubakteri. Carl Zeiss on omamoodi Spinoza, mõlemat õhutas klaaside lihvimine mõtlemisele ja utoopiale. Ka Baruch Spinoza oli juut, ütleb talle Sternberg. Ongi meie kaks tudenginoormeest tagasi Marburgis, kummarduvad kordamööda uhiuue okulaari kohale, uurivad seadekruvi kruttides kiilitiiva geomeetriat. Yersin nägi ka juudivastaseid vägivallapuhanguid, lõhutud poeaknaid, rusikahoope. Võimalik, et kahe tudengi jutust käib läbi sõna „katk”.

      Kes ise ei ole katku ja leeprat põdenud, võib need haigused kergesti omavahel segi ajada. Suur keskaja katkuepideemia, must surm, läheb maksma kakskümmend viis miljonit inimelu. Pool Euroopa rahvastikust hävib. Veel mitte ükski sõda pole kaasa toonud sellist massimõrva. Nuhtluse ulatus on metafüüsiline, see on märk jumalikust vihast, see on Karistus. Mitte alati ei ole šveitslased olnud tulihingelised sallivuse ja mõõdukuse vennaskonna liikmed. Viis sajandit varem põletasid Villeneuve’i elanikud Genfi järve ääres juute elusana, sest nood olevat kaeve mürgitades katku levitanud. Viis sajandit hiljem on obskurantismi vähem, kuid viha endine. Ka katkust ei teata ikka veel midagi rohkemat. Ta lihtsalt tuleb, tapab ja kaob. Ehk kord koidab päev. Kaks noormeest usuvad teadusesse. Progressi. Katku ravimine lööks kaks kärbest