Katk ja koolera. Patrick Deville

era

      Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide

      à la publication de l’Institut français.

      Käesoleva teose väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond

      ja Prantsuse Instituut Eestis.

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

      Originaali tiitel:

      Patrick Deville

      Peste & Choléra

      Seuil

      2012

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

      Kujundanud Maris Kaskmann

      © Editions du Seuil, 2012

      © Tõlge eesti keelde ja järelsõna. Triinu Tamm, 2020

      ISBN 978-9985-3-4872-7

      e-ISBN 9789985349489

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www. facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Oo jaa, saada legendiks petturlike sajandite lävel!

Jules Laforgue

      Viimane lend

      Vana käsi, maksalaiguline ja pooliku pöidlaga, lükkab siidkardina akna eest. Pärast unetut ööd koidu lõõsk, vasktaldrikute lahvatus. Hotellituba on lumivalge ja kuldkahvatu. Taamal uduvines kumava kõrge raudtorni valgustatud võrestik. All Boucicaut’ skvääril erkrohelised puud. Linn on sel sõjakal kevadel vaikne. Üle ujutatud põgenikest. Neist, kes polnud iial ette kujutanud teistsugust elu kui paikne. Vana käsi laseb aknakremooni lahti ja haarab kohvrisangast. Kuus korrust allpool astub Yersin lakkpuidust tahveldiste ja kollaste vaskkaunistustega pöörduksest tänavale. Livrees hotellipoiss sulgeb tema järel taksoukse. Yersin ei põgene. Ta pole eales põgenenud. Oma koha sellele lennule pani ta Saigoni harukontoris kinni juba mitu kuud tagasi.

      Nüüdseks on ta sama hästi kui kiilas, habe on tal hall, silmad sinised. Põllupidaja kuube meenutav pintsak ja beežid püksid, valge triiksärk, kraenööp lahti. Bourget’ lennujaama kõrged klaasaknad avanevad maandumisrajale, kus seisab ratastel vesilennuk. Väike valge valaskala, mille ümar kõht mahutab tosinkond reisijat. Trapp lükatakse lennukikere vasakusse külge, sest esimesed lendurid, kelle hulgas oli ka Yersin, olid ratsanikud. Ta ongi teel tagasi oma väikeste Annami hobuste juurde. Ootesaali pinkidel salk põgenikke. Nende kohvrite põhjas, pidulike särkide ja õhtukleitide all raharullid ja kullakangid. Saksa väed on Pariisi all. Nemad siin on küllalt rikkad, et pääseda koostööst sakslastega, ühtelugu piidlevad nad seinakella ja käekella oma randmel.

      Ühest Wehrmachti külgkorviga mootorrattast piisaks, et väike valge valaskala jääkski õhku tõusmata. Aeg on juba üle läinud. Yersin ei tea midagi murelikest vestlustest, kirjutab lause-kaks märkmikusse oma süles. Propellerid kokpiti kohal, lennukikere ja tiibade ristumiskohas, võtavad tuurid üles. Ta kõnnib üle sõiduraja. Põgenejad tahaksid teda tagant tõugata, jooksma sundida. Kõik teised on juba pardal. Lennukitrapist üles ronimisel tuleb teda toetada. On neljakümnenda aasta maikuu eelviimane päev. Suurest kuumusest näib lennuraja kohal värelevat veeloik. Lennuk vibreerib ja tõuseb õhku. Põgenejad kuivatavad laupa. Üsna mitmeks aastaks jääb see Air France’i viimaseks lennuks. Seda ei tea praegu veel keegi.

      See jääb ka Yersini viimaseks lennuks. Ta ei tule enam kunagi tagasi Pariisi, ei lähe enam kunagi tagasi oma tuppa Lutetia hotelli seitsmendal korrusel. Ta küll aimab seda, silmitseb põgenike kolonne seal kaugel all Beauce’i teedel. Jalgrattad ja käsikärud kuhjas mööbli ja madratsitega. Veoautod teeliste vahele kiilutuna vooriga koos venimas. Kevadised hoovihmad ei säästa kedagi. Hirmunud putukapilved pagevad pommirahe eest. Tema naabrid Lutetia hotellist on ära sõitnud. Pikk prillipapast kõrendik iirlane Joyce oma kolmeosalises ülikonnas on juba Allier’s. Matisse läheb Bordeaux’sse ja sealt edasi Saint-Jean-de-Luzi. Lennuk võtab suuna Marseille’le. Ühelt poolt pitsitamas fašism, teiselt pool frankism. Samal ajal kui põhjas tõstab skorpion oma astla, valmis salvama. Pruun katk.

      Yersin on tuttav nii saksa kui prantsuse keele ja kultuuriga, ja ka nende vanade tülidega. Ta on tuttav ka katkuga. See kannab tema nime. Juba nelikümmend kuus aastat tolleks maikuu eelviimaseks päevaks aastal tuhat üheksasada nelikümmend, kui ta lendab viimast korda tormises taevas üle Prantsusmaa.

      Yersinia pestis.

      Putukatest

      Vana mees lehitseb märkmikku, jääb siis mootoripõrinas tukkuma. Juba mitu päeva pole ta sõba silmale saanud. Kollase käelindiga tsiviilkaitse vabatahtlikud olid hotelli enda valdusse võtnud. Öösiti õhuhäired. Toolid istumiseks maa-aluses varjendis, keldri tagumises otsas pudelirivide vahel. Tema suletud laugude taga päikese mänglemine mereveel. Fanny nägu. Noorpaari reis Provence’i, Marseille’ni välja, et püüda putukaid. Kuidas kirjutada poja lugu, rääkimata isast? Isa lugu jäi lühikeseks. Poeg temaga ei kohtunudki.

      Vaud’ kantonis Morges’is valitseb kõigis peredes, nii ka Yersinide pool, kui mitte päriselt vaesus, siis range kasinus küll. Iga sent on arvel. Teenijatüdrukud saavad endale emade kulunud undrukud. Tema isal õnnestub eratunde andes vahelduva eduga Genfi ülikoolis käia, mõnda aega õpetab ta põhikoolis, on kirglik botaanika- ja entomoloogiahuviline, elujärje parandamiseks asub aga ametisse püssirohuvabriku kontoris. Ta kannab pikka musta taljes teadlasekuube ja torukübarat, teab mardikalistest kõike, tema erihuvi on sihktiivalised ja tirtslased.

      Ta joonistab ritsikaid ja kilke, surmab neid, uurib mikroskoobi all kattetiibu ja tundlaid, saadab oma uurimustöö kokkuvõtteid Vaud’ Loodusteaduste Seltsile ja isegi Prantsuse Entomoloogiaseltsile. Siis aga saab temast püssirohuvabriku juhataja ja see juba on midagi. Ta jätkab uurimistööd maakilkide närvisüsteemist ja moderniseerib püssirohuvabrikut. Laup lömastab viimase kilgi. Käsi paiskab viimses krambis ümber purgid. Alexandre Yersin on surres kolmekümne kaheksa aastane. Roheline põrnikas ronib tal üle põse. Rohutirts jääb juustesse kinni. Kartulimardikas poeb sisse avatud suust. Tema noor naine Fanny ootab last. Juhataja lesk on sunnitud püssirohuvabrikust ära kolima. Pärast matusekõnet, keset pesupampe ja nõude virnu, sünnib laps. Ta saab endale surnud isa nime.

      Ema ostab Morges’is, otse klaari ja karge veega Genfi järve kaldal Viigipuude maja, rajab sinna tütarlaste pansionaadi. Fanny on elegantne ja tunneb kombeid. Ta õpetab tüdrukutele käitumist ja köögindust, veidike maalimist ja muusikat. Poeg tunneb terve elu nende tegevuste vastu põlgust, ei tee vahet tõelisel ja ajaviiteks tehtud kunstil. Kogu see maalikunsti ja kirjanduse tühi-tähi tuletab talle meelde nende tütarlaste tühisust, keda ta oma kirjades nimetab pärdikuteks.

      Nii võib päris metslaseks minna, kui päevad läbi sead püüniseid, korjad linnupesadest mune, süütad luubiga lõkkeid, jõuad koju pealaest jalatallani porisena, nagu tuleksid sõjast või džungliretkelt. Poiss hulgub üksinda ringi, ujub järves või meisterdab tuulelohesid. Ta püüab putukaid, joonistab nad üles, torkab nõela otsa ja kinnitab kartongile. Ohverdusriitus äratab surnud ellu. Ta pärib isalt – nagu sõdalaste hõimus päritakse piik ja kilp – putukanäidised, leiab pööningult kohvrist mikroskoobi ja skalpelli. Temagi on Alexandre Yersin ja temagi on entomoloog. Surnu kollektsioonid on hoiul Genfi muuseumis. See võib elus eesmärk olla küll: pühenduda jäägitult uurimistööle, kuni lõhkeb veresoon ajus.

      Kui putukate piinamine kõrvale jätta, on meelelahutusi Vaud’s läbi aegade olnud napilt. Paljast mõtetki neist on kahtlaseks peetud.

      Elu selles maanurgas tähendab elamise patu lunastamist. Yersinide perekond teeb seda evangeelse vabakiriku rüpes, mis pärast kirikutüli Lausanne’is on Vaud’ protestantlikust kirikust lahku löönud. Koguduse liikmed keelduvad riigi abist oma pastoritele palga maksmisel ja pühakodade ülalpidamisel. Elades ise kasinuses ja puuduses, pingutavad koguduseliikmed püksirihma, et oma hingekarjaste vajaduste rahuldamisega toime tulla. Preestri ülalpidamine on hoopis teine lugu, isegi kui tollel juhtub olema hea