Külasaunast tähtede juurde. Laura Välik

      Laura Välik

      Külasaunast tähtede juurde

      ISBN 978-9916-4-0229-0 (epub)

      2020

      Armas lugeja!

      Külasaunas käimine on teekond – mõtetest ja tunnetest, rahvuskultuurist ja kogukonnast, kuid ka esivanemate juurest tulevikku. Rännak kõige muhedamate ja kõige teravamate mõtete piirimail, kus pole üht ilma teiseta.

      Naudi provotseerivaid mõtteid ja lihtsat naeru – ära võta loetavat liiga kergelt ega liiga tõsiselt. Küll aga võta lugemiseks aega ja torma mööda mõtteridu rahulikult, sest just nii on omane tõelisele külasaunalisele. Kohtume piirimail, kuskil Eestimaa külasaunas!

      Sissejuhatus

      Lapsena sai aeg-ajalt ikka vanaema ja vanaisaga kodukandi külasaunas käidud. Kõige eredamini on nendest saunaelamustest meeles limonaad, mida sai sauna piletikassast. Limonaadiarmastus jäigi lapsepõlve sauna-aastatesse.

      Muidugi on meeles ka tolleaegsed nõukogude aja stiilis kõledad valged seinad, mis higistasid suurest niiskusest koos saunaliste endiga, nende vahel plekist pesukaussidega sagivad naised ja lapsed, terveks õhtuks külge jäänud karge pesuseebilõhn. Paljut on aga ununenud. Näiteks tolleaegne saunamelu või see, kuidas suhtusime lastena leilivõtmisse. Märkamata jäi ka hetk, mil lapsepõlvest välja kasvamisega tekkis külasaunast võõrandumise tunne.

      Ei teagi, miks nii paljud minu põlvkonnast ühel hetkel külasauna ära põlgasid?

      Mulle hakkas igatahes külasaun tunduma millegi tarbetult piinlikuna – alastus, teiste inimestega koos pesemine ja mõte, et inimestel, kes saavad privaatselt omas kodus pesta, pole külasauna asja.

      Tee tagasi lapsepõlve külasauna leidsin üles nüüdseks pisut enam kui aasta tagasi. Koos vanaisaga ja vanaema mälestuste radadel. Millaski siis, kui vannitoa remont oli alanud, aga mitte lõpule jõudnud, hakkasin mõtlema, et kui kaks kõige toredamat inimest – minu vanaema ja vanaisa – pidasid külasauna alati au sees, pidi sel ka miski põhjus olema. Läksin vanaemat ja vanaisat otsima.

      Elagu seiklused!

      Saun

      Külasaun jaotub enam-vähem võrdselt kaheks osaks – naiste pool ja meeste pool. Kummalgi poolel leili-, pesu- ja riietusruum. Viimast nimetatakse aga eesruumiks, nagu ka riietusruumide ees asuvat ruumi, kus saunamees saunalisi tervitab ja hüva leili soovib. Nii on saunal justkui kaks eesruumi.

      Meeste pool olevat riietusruumi arvelt pisut suurem, sest mehi käib külasaunas rohkem kui naisi. Riietusruumis on avatud seinakapid ja talveti kuumaks köetud ahi, mis leilist tulles ometigi nõnda mõnusalt jahedana tundub. Sealt leiab ka laua, kuhu kaassaunalistega jagamiseks head ja paremat pannakse. Meeste poolel olevat selleks otstarbeks aga sakuska pakk. Kaltsuvaibad riietusruumi põrandal on külanaiste käsitöö – välisjalanõud võetakse enne vaipadele astumist jalast ära, vahel pärast kuuma leili neil ka pikutatakse. Seina kaunistab aga väike maal Lõhnavate vihtade küla ning raadio kõlab Eesti popist folkloorini – mõnikord õige vaikselt, mõnikord valjemini, nii kuidas saunamees parajasti esimesest eesruumist keerab.

      Pesuruumis on nii naiste kui meeste poolel üks dušinurk ja üks veekraan pesukausi täitmiseks, palju kausse, pesupingid ja puidust istumisalused, mis näevad välja täpselt nagu lõikelauad. Lava on vanem, betoonist astmete peale on ehitatud moodsam puidust võrestik. Lava ülemisel, õige laial astmel seisab aga pikk pink kangeimate kraadide nautijatele.

      Lapsed, oma vannide ja mänguasjadega, käivad enamasti ikka naiste poolel. Püsikunded on saanud jätta vannid sauna hoiule – et ei peaks iga kord tassima – ning seni kuni jõuab kohale vanni omanik, on selles saanud möllata ka teised lapsed.

      Jahutamas käiakse sauna terrassil, kus lobisetakse ka teise poole saunalistega. Lapsed armastavad möllata murul või karges kümblustünnis. Suured sõbralikud koerad pakuvad neile seltsi samal ajal kui ootavad vabalt uidates oma inimsõpru. Saunarahvas tundub igati muhe rahvas olevat!

      Külasauna piletiks on aga külasaunalise nägu – pärast tasumist mäletab saunamees igat piletiomanikku, paberit ei ole ju vaja raisata! Sooduspilet vanaisale kahekas, täispilet mulle kolmekas. (Raamatu avaldamise hetkeks on pilet küll euro võrra kallimaks saanud.) Saun avatakse ametlikult kell kaks laupäeva pärastlõunal ning on avatud seni kuni saunalisi jätkub, mõni kord suisa öiste pidutundideni. Kuid ega saunamees siis tervet päeva kassas ei jaksa istuda, tal ka muid toimetusi. Kui saunamees juhtub olevat askeldamas või kodus ehk sauna kõrvalmajas lõunal, võib saunaraha jätta eesruumi lauale. Ja küll juba saunamees teab, kes sel kellaajal raha lauale jättis.

      Saunamehe kodus oli aga kunagi, siis kui ema väike oli, minu vanaemal ja vanaisal korter. Vot selline on see külaelu.

      Esimene kord külasaunas

      Mitteametlikud saunalised astuvad külasauna uksest sisse juba kell 12 või varemgi. Need on saunalised nagu vanaisa, kes ei vaata kellaaegu mitteametlikult sildilt, vaid küsivad saunamehelt endalt.

      Mõte täiskasvanuna külasauna naasmisest tundus esialgu ebamugav. Mõtlesin plätudele – sest kes külasaunast jalaseent ei kardaks saada? Teistele saunalistele – äkki on kole uudishimulikud? Olin ju senimaani meie väikeses külakeses täielikku erakuelu elanud, enamus külaelanikke polnud isegi mu külas viibimisest teadlikud ning vahel harva poes kokkupõrgates avaldasid ikka imestust kohtumise üle. Kuid mõtlesin ka tarbetule piinlikkustundele – kuidas saab privaatsust armastav inimene nautida ühispesu? Võrdlemisi avalik ettevõtmine ikkagi.

      Plätud kindlalt saunakotti surutud, astusime vanaisaga sauna uksest sisse millalgi pärast kahteteist, kuid enne kella ühte. Saunas olid mõned eakamad prouad, mulle kõik puhta võõrad. Teretasime ja tegime põgusalt juttu, kuid keegi kellegi vastu liigselt huvi üles ei näidanud. Sain nautida leili täies vaikuses. Pesu seltskonnas, kuid üksinda. Kõikjal valitses puhtus! Mõtlesin, et niimoodi võib teinegi kord tulla.

      Vanaisa seltsis sai minust regulaarne mitteametlik saunaline, kel oli salajane soov uurida prouadelt ka lugusid vanaema kohta.

      Kui vanaisa noorem oli, käisid nad vanaemaga koos saunas ikka õhtupoole. Kuskil seitsme ajal.

      Saunavaim

      „Miks sa ei pese?“ küsis ema.

      „Ma olen pärast sauna väsinud, kodus aega pesta küll.“ vastas tütar saunalavalt.

      Sauna saadab üks visa müüt – seal käidavat pesemise pärast.

      Tegelikult käiakse külasaunas kõige muu ja alles siis pesemise pärast. Juttu ajamas, naljaga võidu leili viskamas, kuid ka saunaõhku sisse hingamas – igaühel oma põhjus. Kui peaksin aga sauna atmosfäärist kirjutama, jääksin hätta. Midagi müstilist ja iidset saunaõhus siiski on.

      Kuid on teada ka saunahädalised, kes kaovad kord saunaliste hulgast sama kiiresti kui olid üldse ilmunud – miski veidra kokkusattumuse tõttu just siis, kui kodus vannitoa remondiga lõpule jõutud. Viimased pole paistnud oma häda üle kuigi rõõmustavat. Sauna atmosfäär on jäänud neile nähtamatuks kui heatahtlik kummitus – alati kohal ja omadele tuntud, kuid iseenda tegemistega hõivatud justkui hädaline oma hädaga. Muidugi võib olla, et sauna eriline atmosfäär saunaliste ühine uskumus ja leiutis on, aga ega`s sellepärast vähem ei kummita!

      Sattusin isegi külasauna hädasaunalisena. Aga kui hämaral saunalaval esimest korda silmad sulgesin, tuli nähtamatu sosinaga mõte, et üks häda võib just seiklusele suurepärane algus olla. Saunavaim oli end ilmutanud. Aga tegelikkuse vist võibki alati seikluslooga üle kirjutada?

      Too tütar, kes saunas pesta ei kavatsenud, on ise nelja lapse ema. Laval tuli jutuks ka see, kuidas ta seelik kord nädala sees saunakapist avastati.