Valetaja tüdruk. Catherine Ryan Howard

seda seriaali meie mandrieurooplastest õhtustajatele kirjeldada ei viinud meid kuhugi) keskendusin lõbutsemisele, olles tänulik Sali lõpmatutele võõrustajakohustustele, mis takistasid tal mind kiirete kommentaaride tarbeks kõrvale lohistamast.

      Selle asemel tegi ta seda järgmisel hommikul WhatsAppis.

      Mis Stepheniga juhtus? Ma tarisin ta sinu jaoks kohale ja sina peaaegu ei rääkinudki temaga! Kuna ma tean, et sa kavatsed mulle ette sööta mingit karjäärile keskendumise sõnnikut ja MINA kavatsen SULLE ajada vanatüdrukujuttu, säästsin meid mõlemat ja andsin talle sinu telefoninumbri. Ta JÕLLITAS sind terve õhtu (üldse mitte sarimõrvari pilguga). Mis muusse puutub, siis ma olen SUREMAS. Tegelikult võingi ma juba surnud olla.

      Ei ole isegi kööki läinud. Liiga jube. Saatsin D kofeiini ja rasvase toidu järele. Aga läks ju ometi hästi? Anna endast märku. X

      Lugesin seda oma köögilaua taga, kallates teist kruusitäit musta kohvi oma kõhtu, mis eelmise õhtu kuritarvitustest korises ja valutas.

      Seega oli Sal andnud Stephenile mu telefoninumbri. Kui absoluutselt mitteüllatav. Kui asi puutus trikkidesse, oli see tüdruk ületamatu. Ma ei olnud pahane, aga kartsin, et Sal on seda peatselt küll. Sest kui Stephen helistab või saadab sõnumi, rakendan ma oma tavalist, väljakurnava vallalise strateegiat: esmalt ütlen, et olen järgmise nädalani hõivatud, seejärel tühistan plaanid viimasel minutil ja siis kordan eelnenut senikaua, kuni mees solvub ja loobub. Polnud kaugeltki suurepärane mõte, aga see oli iga kell parem, kui tollele mehele või Salile ühel heal päeval tõtt rääkida.

      Klõbistasin Salile kiire vastuse, kinnitasin, et olen kindla peale elus, tänasin peo eest ja lubasin pärastpoole helistada. Stephenit ei maininud ma poole sõnagagi.

      Vajutasin just SAADA, kui kuulsin koputust uksele.

      Arvasin, et see on postiljon pakiga. Või uus kuller, kes on naabrite iganädalase toidupoe-tellimuse kogemata toonud valesse majja. Aga minu ukselävel kitsa räästa all, pead norgus, püüdes end tulutult hommikuse paduvihma eest varjata, kössitas kaks meest, kes tutvustasid end kui An Garda Síochána esindajaid.

      Noorem neist polnud palju vanem kui mina. Pikk, paksu punakaspruuni juuksepahmaka ja sobiva habemega. Erkrohelised silmad. Kaugeltki mitte ebaatraktiivne. Ta võttis rinnataskust väikese nahast rahakoti ja avas selle, näidates kuldset Garda ametimärki ja töötõendit.

      Garda uurija Michael Malone.

      Teise tundsin otsemaid ära, kuigi olin koos temaga veetnud vaid paar tundi ühel õhtupoolikul ligi kümme aastat tagasi. Hõredaid halle juuksetutte mõlemal meelekohal oli vihm veelgi hõrendanud ja neist säras laiguti läbi paljas roosa peanahk. Ta vaatas eemale, käed taskus, pilk uitamas kusagil tänava kaugemas otsas.

      Garda uurija Jerry Shaw.

      „Alison Smith?“ küsis Malone.

      „Mis lahti?“ küsisin. „Kas… mu vanemad…?“

      „Kõik on korras. Kõik on hästi.“ Ta heitis pilgu esikusse minu selja taga. „Kas me võime sisse astuda? Meil on vaja millestki rääkida. Võtab ainult paar minutit.“ Ta manas korraks näole naeratuse, aga kui see pidi mõjuma julgustavalt, jooksis see katse küll lati alt läbi.

      Kaks Iiri uurijat. Siin, Bredas, minu ukse taga.

      Ja üks neist oli uurija Jerry Shaw.

      See sai tähendada ainult üht asja, aga ma küsisin ikkagi.

      „Milles asi?“

      Shaw pöördus viimaks minu poole. Meie pilgud kohtusid.

      „Will,“ ütles ta.

      Alison, praegu

      Juhatasin nad läbi esiku kööki, saades ise äkitselt teadlikuks oma lohvakatest hallidest dressipükstest, välja veninud vanast T-särgist ja eelmise õhtu meigijäänustest silmade ümber. Heitsin voodisse kella nelja paiku hommikul ja jõudsin vaevu kingad jalast võtta, enne kui uni mind niitis. Tuleb välja, et Black Velvet ei maitse lõppude lõpuks üldse nii halvasti, kui oled neid ära joonud juba viis tükki.

      Selg uurijate poole, limpsasin sõrme märjaks ja hõõrusin sellega silmade alt nii märkamatult kui sain. Lükkasin juuksed kõrva taha ja lasin keelega üle hammaste. Ma polnud jõudnud neid isegi pesta.

      Heitsin pilgu oma dressipluusile. Silmatorkavaid plekke pole. Väga hea.

      Näitasin käega köögilaua poole. Tass ja telefon olid endiselt seal ja tähistasid minu kohta. Uurijad võtsid istet teisel pool lauda.

      Kannutäis kohvi, mille olin tõmbama pannud pool tundi tagasi, oli veel pooleldi täis. Pakkusin neile tassikese, mille mehed tänulikult vastu võtsid. Sellal kui vaatasin, kuidas Shaw segab oma kohvi sisse eluohtlikku suhkrukogust, hakkas Malone rääkima, et nad mõlemad on rampväsinud, sest lendasid Dublinist välja koidu ajal ja sõitsid seejärel Schipholist rendiautoga kohale.

      „Kas ta on vabaks lastud?“ küsisin. Katkestasin sellega tema kaeblemise liiklusmärkide vähesuse üle kohalikel teedel, aga ma ei suutnud lihtsalt kauem oodata.

      Shaw vastas: „Ei.“

      See oli tema esimene sõna pärast tuppa astumist.

      Mu õlad langesid allapoole. See võimalus oli mind pingesse ajanud sestpeale, kui ma välisukse avasin.

      „Ta on siiani haiglas,“ ütles Malone. „Keskpsühhiaatriahaiglas. Kuigi järgmisel kuul ta viiakse ta üle Clover Hilli.“

      „Puhkus saab viimaks läbi,“ ütles Shaw.

      „Clover Hill on vangla,“ selgitas Malone. „See on tema jaoks suur muutus.“

      „Vabandust rumala küsimuse pärast,“ ütlesin mina, „aga kas ta ei peaks juba praegu vanglas olema? Miks ta haiglas on?“

      „Psühhiaatriahaiglas,“ parandas Malone. „Haigla on samamoodi rangelt valvatud koht, aga ta saab seal ravi. Mingil hetkel – mu meelest kohe tema vangistuse alguses – otsustati, et tema vajadused saavad seal paremini rahuldatud.“

      „Ta saab ravi? Mille vastu?“

      Shaw turtsatas. „Sarimõrvariks olemise vastu, kullake.“

      Malone ütles mulle: „Will oli väga noor, kui ta sinna sattus ja ta oli… Noh, öelgem lihtsalt, et ta oli väga omapärane vang. Vanglaamet otsustas, et psühhiaatriahaigla on tema jaoks parim paik. Vähemalt kuni praeguseni.“

      „Miks te siin olete?“

      Kaks uurijat vahetasid pilke. Seejärel küsis Malone, kas ma olen koduste uudistega kursis.

      „Ei,“ vastasin. „Kui aus olla, ei tea ma isegi seda, kes on praegu Taoiseach².“

      „Noh, kullake, ega sa pole millestki ilma jäänud, seda ma võin küll öelda,“ lausus Shaw.

      „Kuidas vanematega on?“ urgitses Malone. „Ega nemad pole sulle midagi rääkinud?“

      „Kui te peate silmas surmajuhtumeid kogukonnas ja naabri auto väljalaskeaastat, siis jah. Kui asi puutub päris uudistesse, siis ei.“ Vaatasin kordamööda mõlema detektiivi otsa. „Miks te ei võiks mulle lihtsalt rääkida, mis lahti on, sest ilmselgelt on midagi juhtunud?“

      „Me leidsime surnukeha,“ ütles Shaw. „Grand Canalist. 19-aastane tüdruk. St John’si tudeng.“

      Tema hääletoon oli nii asjalik, et mul kulus terve sekund, et sõnad peas kokku panna ja aru saada, mida ta tegelikult ütles. Malone keeras end ja põrnitses kolleegi, kuid Shaw kergitas vastuseks vaid kohvitassi ja rüüpas veidralt valjuhäälse sõõmu.

      „Mis juhtus?“ pärisin. Mu suu oli äkitselt kuiv nagu paber. „Mis temaga juhtus?“

      „Me püüame praegu veel…“ alustas Malone.

      „Paistab,