München. Robert Harris

mitte mõelda, et see on mõni õõvastav nali. Nädal aega tagasi tundus, et kõik on korras. Siis mõtles Hitler ümber.“

      „Mis nüüd juhtub?“

      „Kes oskab öelda? Võib-olla ei juhtugi.“ Mehel oli tunne, et ta peab rääkima optimistlikult. „Berliinis käivad veel kõned – vähemalt käisid, kui ma kabinetist ära tulin.“

      „Ja kui kõned lõpevad, millal see algab?“

      Mees näitas naisele The Timesi pealkirja ja kehitas õlgu. „Ma oletan, et homme.“

      „Tõesti? Nii ruttu?“

      „Ta lubab ületada Tšehhoslovakkia piiri laupäeval. Meie sõjaväeekspertide arvates kulub tal kolm päeva tankide ja suurtükkide positsioonidele viimiseks. See tähendab, et ta peab homme mobilisatsiooni välja kuulutama.“ Legat viskas ajalehe lauale tagasi ja jõi natuke šampanjat. See maitses ta suus nagu hape. „Ma ütlen sulle – räägime millestki muust.“

      Ta tõmbas kuuetaskust sõrmusekarbi.

      „Oh, Hugh!“

      „See on liiga suur,“ hoiatas mees.

      „Aga see on imeilus!“ Naine pistis sõrmuse sõrme, tõstis käe üles ja liigutas kroonlühtri all, nii et sinine kivi säras valguses. „Sa oled imeline. Ma arvasin, et meil ei pidavat raha olema?“

      „Ei olegi. See oli mu ema raha.“

      Mees oli kartnud, et naine peab teda haledaks kujuks, aga tema üllatuseks sirutas naine käe üle laua ja asetas tema käele. „See on sinust nii kena.“ Naise nahk oli jahe. Ta sile nimetissõrm silitas mehe rannet.

      „Soovin, et saaksime võtta toa,“ ütles mees äkki, „ja olla kogu pärastlõuna voodis. Unustada Hitleri. Unustada lapsed.“

      „Miks sa ei uuri, kas see pole võimalik? Me oleme siin. Mis meid takistab?“ Ta vaatas mehele otsa oma suurte hallikassiniste silmadega ja mees tajus äkki sisekaemusega, mis pigistas ta kõri krampi, et naine ütleb nii vaid seepärast, et teab, et see pole võimalik.

      Ta selja taga köhatas keegi mees viisakalt. „Härra Legat?“

      Pamela tõmbas käe eemale. Mees pöördus ja nägi ülemkelnerit, kelle peopesad olid pandud kokku nagu palveks ja kes oli oma tähtsuse tundmisest ülitõsine.

      „Jah?“

      „Downing Street kümme helistab teile, sir.“ Ta ütles seda piisavalt kõvasti, et naaberlaudades kuuldaks.

      „Pagana pihta!“ Legat tõusis ja viskas salvrätiku lauale. „Vabanda mind hetkeks. Ma pean kõne vastu võtma.“

      „Ma saan aru. Mine ja päästa maailm.“ Naine lehvitas talle saateks. „Me lõunatame teine kord.“ Ta hakkas asju käekotti panema.

      „Anna mulle kas või minut.“ Mehe hääl kõlas anuvalt. „Meil on tõesti vaja rääkida.“

      „Mine.“

      Mees viivitas hetke, teades, et lähemal istuvad lõunatajad vahivad teda. „Oota,“ ütles ta. Ta manas näole neutraalse ilme, nagu ise lootis, ja väljus ülemkelneri kannul restoranist fuajeesse.

      „Ma arvasin, et soovite privaatsust, sir.“ Ülemkelner avas väikese kabineti ukse. Kirjutuslaual oli telefon, toru selle kõrval.

      „Tänan.“ Mees võttis toru ja ootas, kuni uks sulgub, enne kui hakkas rääkima. „Legat.“

      „Anna andeks, Hugh.“ Ta tundis ära Cecil Syersi hääle, kes oli üks ta kolleege peaministri sekretariaadis. „Kardan, et sa pead kohe tagasi tulema. Siin läheb tuliseks. Cleverly küsib sinu järele.“

      „Kas juhtus midagi?“

      Liini teises otsas kõheldi. Sekretäridel kästi alati arvestada, et telefonioperaator võib pealt kuulata. „Paistab, nagu oleksid läbirääkimised lõppenud. Meie mees sõidab koju.“

      „Selge. Ma tulen juba.“

      Ta asetas toru hargile. Hetke seisis ta nagu halvatud. Kas ajalugu tehaksegi niimoodi? Saksamaa ründab Tšehhoslovakkiat, Prantsusmaa kuulutab Saksamaale sõja, Suurbritannia toetab Prantsusmaad. Tema lapsed kannavad gaasimaski. Ritzis lõunatajad lahkuvad valge linaga kaetud laudade tagant ja kükitavad Green Parki kaevikuis. Seda kõike oli hoomamiseks liiga palju.

      Ta avas ukse ja tõttas läbi fuajee restorani tagasi. Aga Ritzi personal oli nii nobe, et nende laud oli juba koristatud.

      Piccadillyl polnud ainsatki vaba taksot. Legat kargles rentslis edasi-tagasi, asjatult igale mööduvale taksole rullikeeratud ajalehte lehvitades. Lõpuks ta loobus, läks ümber nurga St. Jamesi tänavale ja laskus mäest alla. Aeg-ajalt vaatas ta üle tee, lootes oma naist näha. Kuhu ta nõnda kiirustas? Kui ta läheb otse koju Westminsterisse, siis peaks ta minema siitkaudu. Parem sellest mitte mõelda; parem mitte kunagi sellest mõelda. Legat higistas juba aastaaja kohta erakordses soojuses. Ta tundis, kuidas särk kleepub vanamoelise kolmeosalise ülikonna all talle vastu selga. Ometi oli taevas hall, ähvardades vihmaga, mida siiski ei hakanud sadama, ja kõikjal piki Pall Malli kumasid hämaras leitsakus kroonlühtrid suurte Londoni klubide – Royal Automobile, Reform, Athenaeum – kõrgete akende taga.

      Ta ei aeglustanud sammu, kuni jõudis Carlton House Terrace’ilt St. Jamesi parki viiva trepi ülaotsani. Siin tõkestasid ta tee paarkümmend vaikivat inimest, kes vaatasid midagi väikese lennuki taolist, mis kerkis kiiresti parlamendihoone tagant. See lendas kõrgemale Big Beni tornitipust, pakkudes kummaliselt kaunist vaatepilti – majesteetlikku, sürreaalset. Kaugemal seletas ta silm veel poolt tosinat Thamesist lõunapoolsel taevalaotusel – tillukesed hõbedased torpeedod, mõni juba tuhandete jalgade kõrgusel.

      Ta selja taga sosistas üks mees: „Nüüd võib küll öelda, et õhupall on taevasse lennanud.“

Legat vaatas talle otsa. Ta mäletas, et ta isa oli kasutanud täpselt sama väljendit, kui oli Esimese maailmasõja ajal puhkusel. Ta pidi minema Prantsusmaale tagasi, sest õhupall oli taevasse lennanud.¹ Hugh’ kuueaastastele kõrvadele tundus see, nagu oleks öeldud, et isa läheb peole. See oli viimane kord, mil ta isa nägi.

Ta puges pealtvaatajate vahelt läbi, laskus kiiresti kolmest laiast trepistikust, suundus üle Malli Horse Guards Roadile. Seal oli liivasel paraadväljakul ta lahkumisele järgnenud poole tunni kestel midagi juhtunud. Kohale oli toodud kaks õhutõrjesuurtükki. Sõdurid laadisid veoautolt maha liivakotte, töötades nii kiiresti, nagu kardaksid nad, et Luftwaffe² võib iga hetk kohale jõuda, nad ulatasid ketis seistes kotte käest kätte. Liivakottidest pooleldi valmis ehitatud müür ümbritses prožektorite patareid. Suurtükiväelane pööras raevukalt ratast; üks toru pöördus ja kerkis, kuni oli peaaegu püstloodis.

      Legat võttis välja valge puuvillase taskurätiku ja pühkis nägu. Parem oli mitte ilmuda kohale näost punetades ja lõõtsutades. Kõige rohkem pahandati peaministri sekretariaadis selle peale, kui keegi läks ähmi täis.

      Ta läks trepist üles Downing Streeti kitsasse, varjulisse, tahmunud tänavalõiku. Maja number 10 vastas seisis rühm reportereid, kes pöörasid pead ja jälgisid ta tulekut. Üks fotograaf tõstis kaamera, aga nähes, et tegemist ei ole tähtsa isikuga, langetas selle uuesti. Legat noogutas politseinikule, kes lõi koputiga ühe korra kõvasti vastu ust. Uks avanes nagu omatahtsi. Legat astus majja.

      Nelja kuu eest oli ta välisministeeriumist üle toodud majja number 10, aga ikka veel oli tal iga kord tunne, nagu siseneks ta mõnda moest läinud härrasmeeste klubisse – mustade ja valgete kahlitega kaetud fuajee, pompeipunased seinad, vasklatern, mõnusalt tiksuv vanaisakell, valurauast vihmavarjuhoidja, kus seisis üksildane must vihmavari. Kuskil maja sisemuses helises telefon. Uksehoidja soovis Legatile head pärastlõunat ja pöördus tagasi oma nahkkattega kutsariistmele Evening Standardit lugema.

      Maja tagaossa viivas laias koridoris Legat seisatas ja kontrollis oma välimust peeglis. Ta kohendas lipsu ja silus mõlema