Täiuslikud säilmed. Helen Fields

võimalikult varakult asjas sees olla.“

      „Olgu, uurija. Uuri välja kõik, mis võimalik Elaine Buxtoni kohta, ja siis helista Braemarisse. Kui tegemist on Edinburghist kadunud inimesega, siis me oleme tema mõrvarist juba kaks nädalat maas.“

      Kolmas peatükk

      Callanach pani väsinult toru hargile ja nentis, et väsimus tulenes šoti aktsendi dešifreerimisest. Ta mäletas vaevu oma isa ning olgugi et ta ema mahitusel peale emakeele ka inglise keelt õppis, ei olnud ta täielikuks keelekümbluseks valmis. Seersant Braemarist suutis laululist helirõhku vürtsitada tavapärase koguse kõnekeelsusega. Callanach kahtlustas, et see oli just talle mõeldud, ning pärast esimesi lauseid loobus ta täpsustuste küsimisest. Ta märkis möödaminnes üles sõna „lorijutt“. Tripp peab olema tõlkeabi. Samas oli Callanach nõustunud osalema juurdluses, mis on põhimõtteliselt tema vastutusalast väljas. See ei tee teda just populaarseks, kuna raha ja inimressurssi kulub kohas, kus selle raiskamist vältida saaks. On siiski tõenäoline, et laip mägedes on kadunud naine Edinburghist.

      Ta nägi Salterit oma kabinetist möödumas ning pistis pea ukseavast välja.

      „Milline käsiolevatest juurdlustest on lõpusirgel?“ hõikas ta Salterile järele.

      „Brownlow’ mõrv, sir. Süüdlane on vahi all ning vaja on paberimajandus prokuratuuri jaoks korda saada. Eeluurimisistung toimub järgmisel nädalal.“

      „Selge. Sina, Tripp ja kaks inimest Brownlow’ uurimisrühmast on kümne minuti pärast nõupidamisruumis. Aja see asi korda. Kui kaugel on Cairngormi mäed?“ Salteri näoilme oli juba vastus omaette. Tuli pakkida ööpäevaks.

      Nõupidamine oli pingeline. Inimesed, kelle ta Brownlow’ juurdlusest üle tõstis, ei olnud ilmselgelt vaimustuses eelseisvast kahetunnisest sõidust ning uue juurdluse dokumentatsiooni alustamisest samal ajal eelmise oma lõpetades. Uurijad Tripp, Barnes ja Salter olid seersant Lively juhtimise all. Viimase seirav pilk oli selline, justkui oleks Callanach solgiaugust välja roomanud. Ta ignoreeris seersanti ning tegi võimalikult kiire sissejuhatuse nende järgnevate tegevuste kohta, andes seejärel jutulõnga üle politseinikule kadunud isikute osakonnast.

      „Elaine Margaret Buxton, kolmekümne üheksa aastane, lahutatud, lastetu, töötas ühes linna suurimas advokaadibüroos äriasjade advokaadina. Kaduma läks ta kuusteist päeva tagasi. Viimati nähti teda reede õhtul jõusaalist kodu poole minemas. Kadumisest teatas isiku ema järgmisel õhtul pärast seda, kui ta lõunasöögile ei ilmunud ja telefonidele ei vastanud. Isiku auto oli garaažis, puudu ei ole riideid ega pagasit ning ka pass on alles. Oli ebatavaline, et ta laupäeval e-kirjadele ei vastanud. Tema võtmekimp leiti maja koridorist. Isikut kirjeldatakse kui organiseeritud eluviisiga täielikku töönarkomaani, kes pole mitme aasta jooksul isegi haiguslehte võtnud.“

      „Kas tal on kallim või on pildil mõni kahtlusalune?“ küsis Barnes.

      „Endine abikaasa Ryan Buxton töötab välismaal, nii et tal on alibi. Teadaolevalt ei ole ka kallimat. Kõik, kellega rääkinud oleme, kinnitavad, et kadunu kinnisideeks oli õigus. Ta oli kas kontoris, kodus või trennis. Meil ei olnud ühtegi niidiotsa kuni praeguseni.“

      „Miks arvab Braemari politsei, et tegemist on teie kadunud isikuga?“

      „Viimasel inimesel, kes preili Buxtonit nägi, oli telefonis tema pilt. Ta oli pärast trenni ühest baarist sõbra sünnipäevalt läbi hüpanud. Me levitasime fotot ning fikseerisime isikul seljas olnud riided. Sedasi leitigi vastavus.“

      „Kas keegi on tema perekonnaga juba ühendust võtnud?“ küsis Tripp.

      Callanach vastas sellele ise: „Ei, ja parem oleks, kui suud selle koha pealt lukku jäävad, enne kui me laipa ja kuriteopaika näinud pole. Lõplikuks kinnituseks tuleb fikseerida DNA sobivus.“

      „See võib küll meie kadunud inimene olla, aga see ei ole meie mõrv. Mis meil sinna maakohta asja on, kui me isegi kindlalt ei tea, et tegemist on sellesama inimesega?“ küsis seersant Lively. „Nagu meil endal poleks juurdlused pooleli ja mõni kohalik inspektor mingisuguse Interpoli nina asemel sellega hakkama ei saaks.“

      „Kui tegemist on Elaine Buxtoniga, siis rööviti ta Edinburghist. See tähendab, et on piisavalt alust arvata, et ta ka siin mõrvati. Ma ei kavatse lasta käest võimalust uurida kuriteopaika lihtsalt selle pärast, et sa ei viitsi sõita. Mis Brownlow’ juurdlusse puutub – õppige tegema mitut asja korraga.“ Callanach haaras laualt märkmed. „Meil on vaja päris kaugele minna, nii et hakake liigutama.“

      Tagasi oma kabinetis, viskas Callanach kotti hambaharja, vihmamantli ja saapad. Ta kaalus seersant Lively jaoskonda maha jätmist, kuid mõtles ümber. Parem taluda seda haput nägu paar päeva kui lasta mehel võita. Tema meeskond pidi kohe alguses aru saama, et ta ei salli laiskust ja allumatust. See ei loe, mida nad sellest arvasid. Nad kritiseerisid järgnevad kuus kuud niikuinii kõiki tema otsuseid, olgu need siis head või halvad. Vähemalt niikaua, kuni nad mõne põnevama sihtmärgi leiavad.

      Neljas peatükk

      Nad kohtusid Braemari politseiga kohaliku saatejaama juures ning sealt viidi nad maasturiga mägedesse. Kuriteopaika jõudmiseks tuli sõita läbi raske maastiku ning ka ilm hakkas kehvaks pöörama. Sõit võttis umbes tund aega. Selleks ajaks, kui Callanach uurijate tulesid ja telke nägi, oli õhutemperatuur märgatavalt langenud. Asukoha ainsaks heaks küljeks oli see, et ajakirjanikest polnud haisugi.

      „Kes ta leidis?“ küsis ta autojuhi käest.

      „Paar matkajat nägid kaugelt leeke, aga pidid veerand tundi levi otsima, enne kui sellest teatada said. Selleks ajaks, kui tuletõrje hüti asukoha kindlaks määras, oli see juba maha põlenud. Seal ei ole kahjuks eriti midagi vaadata.“ Callanach võttis oma fotoaparaadi välja. Ta tegi kuriteopaikades alati ka ise pilte ning riputas need hiljem oma kabineti seinale.

      Hütt oli pigem varjualune kui midagi muud – lukustamata kivionn, mis mõeldud tormi kätte jäänud matkajatele puhkamiseks. Üksainus toake, mille tagaseinaks oli kalju. Callanachi hinnangul ehitati see mõnisada aastat tagasi. Nüüdseks oli katus täielikult alla kukkunud ja hävinud, tehes kohtumeditsiiniekspertide töö veelgi keerulisemaks. Isegi pirakad vundamendikivid olid suure kuumuse tagajärjel paigast nihkunud. Callanach vaatas mõtlikult horisonti. See ei olnud suvaline koht. See, kes naise siia tõi, teadis, et see koht jääb tavalistest matkaradadest kõrvale, ning oli siin ka varem olnud.

      „Kus laip on?“ küsis ta.

      „Luud on juba kokku korjatud, aga nende endised asukohad on üles märgitud.“ vastas autojuht.

      „Ainult luud? Ongi kõik?“

      „Kahjuks küll. Kõik muu on tuhastunud. Me ei tea küll täpselt, kui kaua laip põles, aga see oli tundide küsimus.“

      Nad kõndisid hüti ukseava poole, mis nüüd seestpoolt taskulampide valgusvihke täis oli, ning nägid, kuidas kaks kohtumeditsiinieksperti vastumeelselt hüti tolmuses sisemuses ringi kõndisid. Suremiseks oli see sünge koht.

      Käsi Callanachi õlal segas äkitselt tema kujutlusvõimele vahele.

      „Inspektor Callanach? Mina olen Jonty Spurr, patoloog Aberdeenshire’ist. Sulle ei ole siin kahjuks eriti midagi järel.“

      Callanach raputas pead ja ütles: „Mulle öeldi, et te leidsite ühe riideeseme. Kuidas see alles on, kui kõik muu on tuhaks põlenud?“

      „See ei olegi riideese, vaid tükk sallist. Muster oli piisavalt eriline, et üks konstaabel tundis selle meie kadunud isiku omana ära. See oli kivi alla kinni jäänud ja nii see tulest pääseski. Tükk on juba labori poole teel. Esmapilgul tundus, et see oli verine.“

      „See ongi kõik?“ Callanach kortsutas kulmu. „Kindlasti on midagi veel.“

      „Sellised kaardid meile jagati, inspektor. Tuli on kuriteopaiga suurim vaenlane. Süütevedeliku koostise saab tavaliselt lihtsasti teada, aga siin aitas